Täna sain oma elu kõige maitsvamat leiba naksata. Kaasa on küll aastaid saia ja kooke küpsetanud aga tänane leib oli esimene katsetus. Algul jäin veidi kahtlevalt piidlema kahte niruvõitu pätsikest, mis keeksivormi põhja nii kolme sendi paksuselt katsid. Köögis leviv lõhn oli aga isuäratav ja nii lõikasin pisikese viilaku tihedat ja nätsket kuuma leiba ning panin võid peale.
Suhu susates võttis paar sekundit enne kui maitseelamus kohale jõudis. No tõepoolest super hea, just selline rukkileib nagu minu ettekujutuses too peab olema. Ikka on mida närida, mitte nagu kohaliku poe õhkutäis poroloonist madratsit meenutavad küpsetised. Rukki maitse oli paras, kerge hapukas mekk just mokka mööda, tekstuur tugev. Absoluutse täiuslikkuse saavutaks, kui veidi terakesi juurde lisada nagu seda seemneleiva puhul tehakse. Uurisin kohe, et kas ikka juuretis on alles, pisikese näidise sellest peaks laskma kaasal pangaseifi hoiule viia:) Mis täpselt sees ja kuidas tehtud, eks sellest kirjutab autor ise.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!