Euroopa Ühendriigid

Viimase paari aasta ja eriti paari nädala jooksul on Euroopa vähehaaval liikunud tõsise kriisi suunas, millest viimases Economistis asjalik artikkel. Ja mitte ainult mjandusliku, sest ka poliitilisel tasemel pole ühtsusest suurt miskit järgi jäänud. Mitte et seda kunagi eriti palju oleks olnud. Mina lihtsalt ei kujuta ette, et 27 riiki suudaksid mingeid asjalikke otsuseid vastu võtta kui kõigil vetoõigus. Igaühel ju enda huvid ja kultuuriliste, majanduslike, geograafiliste, poliitiliste, kaitse, .... erinevuste tõttu on need erinevad.

Euroopast ei saa kunagi vabatahtlikult tekkida mingisugust Euroopa Ühendriike, sest oleme liialt erinevad ja hoiame enda väärtustest liiga tugevasti kinni. Võiks väita, et USA-sse rändasid välja Euroopa ja kogu maailma eri piirkondadest inimesed, kes veelgi erinevamad. Aga immigrantidel on alati lihtsam kohaneda ja mõne aja jooksul kokku sulada, sest nad ei eeldagi et kõiki nende arusaamisi uues kohas aksepteeritakse. Analoogia peremehe ja külalise suhetega: peremees eeldab, et külaline teatavaid põhireegleid tunnistab samas andes kergelt andeks väiksemad eksimused. Külaline omakorda proovib viisakas olla ja käituda nii, et mitte peremeest solvata - ta ju ikka külaline, kelle peremees vihastades võib välja visata.

USA's, Canadas, Austraalias, ... on absoluutne enamus elanikke immigrandid ehk külalised, põliselanike protsent kaduvväike. Samas on euroopas enamasti tegu rahvusriikidega, kus põliselnike peremehe tunne väga tugevalt teadvuses vaatamata sellele, mida poliitikud oma kõnetoolidest poliitilise korrektsuse sunnil lobisevad. Ja seetõttu jääb veel pikaks ajaks alles hõõrumine peremeeste ja külaliste vahel sõltumata ajast kaua külalised külas olnud. Ehkki seaduslikult on võimalik kodanikuks saada, saab põlisrahvuste teadvuses kodanikuks vaid sündida. Selline arusaamine on ilmselt meiega kaasa tulnud juba ürgsest ajast - grupilojaalsus kui ellujäämiseks hädavajalik omadus.

Nüüd astun ohtlikule ja tänamatule ennustaja rajale, aga ma ei hooli, sest pole poliitik, kes peaks oma kõigi sõnade eest vastutama:) Mis saab Euroopast tulevikus. Praeguses olukorras ei kujuta ette, et Euroopa Liit sellisena säilib. Põhi ja lõuna on selleks liialt erinevad, Saksamaa lihtsalt ei jaksa lõpmatuseni nõrgemaid (loe laisemaid) majandusi toetada isegi kui ta seda tahaks. Ilmselt hakkab ka vähehaaval kaduma koos viimaste sõjast osavõtnutega kollektiivne süütunne, millele toetudes oli siiamaani lihtsam õigustada kingitud miljardeid.

Kujutan ette, et tuleviku Euroopa Liit meenutab rohkem erinevate gruppide liitu, kus Saksamaa ja Prantsusmaa moodustavad tuumiku. Ülejäänud grupid, mis tugevamini või nõrgemini tuumikuga ja omavahel seotud võiks olla: Lõuna-Euroopa (Itaalia, Hispaania, Kreeka, ...), Kesk-Euroopa (endised NL satelliidid), Põhja-Euroopa (Põhjala riigid, loodetavasti ka Eesti), Suur-Britannia (Inglismaa, Põhja-Iirimaa). Pisemad riigid liituvad ühe või teise grupiga sõltuvalt oma arengutasemest ja huvidest, mõned võib-olla ei liitugi. Sellise struktuuriga oleks lihtsam asju ajada, sest gruppide sees on erinevused pisemad ja ühiste otsuste vastuvõtmine lihtsam. Majanduslike ja poliitiliste pingete vähendamiseks on ilmselt mõttekas kui igal grupil oma valuuta. Venemaad lähema paarikümne aasta jooksul Euroopasse ei lasta, sest selleks pole ei poliitilist soovi ega ka majanduslikku võimekust.

Omaette põnev oleks võtta kätte piiridega kuid värvimata kooliatlas ja joonistada 2030 aasta Euroopa kaart. Võiks lausa teha võistluse, kes kõige täpsemalt uued piirid (majandustsoonid) ette ennustab. Ma olen päris kindel, et vanad ei jää kauaks püsima. Loodan, et seekord joonistatakse mõju ja huvisfäärid ringi majandusmeeste mitte diplomaatide või kindralite poolt. Pessimist võiks väita, et ka kolmekümnendail oldi samal arvamusel.