Thursday, December 19, 2019

Hawaii: 4Dec-K Mauna Loa, ronime

Mauna Kea lumine tipp, hulga observatooriumidega
Kolmapäeva planeerisime Mauna Loa otsa ronimiseks. Esialgne plaan Mauna Kea tippu sõitmiseks polnud võimalik seoses Mauna Kea teeotsa sulgemisega protestijate poolt. Nood olla vastu uue võimsa teleskoobi ehitamisele. Täiesti arusaamatu miks just nüüd ja just see teleskoop probleemiks peaks olema. Praegusel momendil on 11 riigi 13 eri lainepikkustele orienteeritud teleskoopi paigaldatud ja töötamas aga näe 14's järsku ei sobi.

Protestijate telklaager, mis takistab Mauna Keale ligipääsu
Kuri kahtlus, et lihtsalt soovivad rahvusvahelistelt organisatsioonidelt rohkem raha välja pumbata. Mulle personaalselt on igasugune religioosse põhjendusega (a la "püha" paik) teadusevastane aktsioon vastukarva. Olgu ausad ja küsigu rohkem pappi nagu Kanadas indiaanlased seda teevad. Kui piisavalt maksavad lubatakse naftafirmadel puurkaevud kas või surnuaiale püsti panna. Nagu öeldakse sobiva hinnaga ollakse valmis oma vanaema (või siis tema kondid) maha müüma$$$

Hawaii põhisaare 5 vulkaani
Mauna Kea 4207m ja Mauna Loa 4169m on kõrguse poolest pea samad, Mauna Kea eeliseks tippu saamise lihtsus - sõita võid autoga, ehkki ametlikult nõutakse nelirattaveolise kasutamist. Paraku valikut polnud, samas on ronimine ju kah omaette põnev väljakutse. Mauna Loa on maailma suurim tegevvulkaan (hinnanguline ruumala 75000 kuupkilomeetrit!!!), mis murdis läbi maakoore umbes 700000 aasta eest. Viimane purse oli 1984, eelmise sajandi keskel ja üleeelmisel sajandil esinesid suht võimsad laavavoolud. Tipukaldeera tekkis arvatavasti 1000-1500 aasta eest kui võimas purse mäe küljel tühjendas osaliselt magmakambri. Pursked toimuvad mäe kolmes piirkonnas, tipu all umbes 2km sügavusel asub põhiline magma kamber, kirde ja edela pragudetsooni all kaks väiksemat.

Ilmateade lubas suht mõistlikku, kerget vahelduvat pilvitust, mõni miinuskraad tipus ja nõrka tuult. Mägede puhul saab sellist ilma suisa soodsaks nimetada. Eriti kui võrrelda järgmiseks päevaks lubatud lumetormi hoiatusega, mis muudab nähtavuse nulllilähedaseks ja toob kaasa vähemalt 15 senti lund. Selge, et üle öö mäele jääda pole mõistlik. Hommikusöögi panime kiirelt pintslisse, seekord tellisin kolm muna praeliha ja juustuga.

Massiivne üle 4km kõrge Mauna Loa on tänu vedelale laavale äärmiselt laugete nõlvadega: 6 - 13͒
Mäele kaasa pakkisime kaks pisikest veeseljakotti, kummaski poolteist liitrit. Närimiseks powerbare ja shokolaadikomme ning suitsuvorst. Autosse viskasin mõne õlle, mida enne ronimist ja pärast alla jõudes hea lonksata. Ootamatult selgus, et tütre päiksekad kadunud, mis ikka, ostame Walmardist kiirelt uued, ilma ei saa mägedesse minna. Soojad riided viskasime autosse, eks kohapeal näeb palju selga paneme ja palju kotti kaasa topime. Mäe poole sõites avanes nõlvalt kena vaade läänerannikule. Mustad laavavoolud kontrastselt paistmas kollaka taimestiku taustal, kaugemal ookean.

Mauna Loa teeotsast sisse pöörates eirasime märke⛔, mis keelasid edasisõitmise kuna olin just veebilehelt üle kontrollinud, et selle tee kasutamiseks mingit luba pole vaja. Ilmselt protestijate isetegevus, mis muud. Nõlva pidi ülesviiv tee oli laavavooludele ehitatud heas korras üherealine käänuline asfalt.

Tee kohati veel märg ja jäine
Aga juht ei lase end sellest heidutada😝
Kui keegi vastu tuli, pidi otsima kohta kus üks sai veidi teelt kõrvale tõmmata, et teist mööda lasta. Jeepiga polnud nii suur probleem kui tavaautoga, samas polnud selle tee peal sõitmiseks küll neljarattavedu vaja. Kohati suht järsult mäkke, kuid iga masin oleks asja ära ajanud, mida võisime ka hiljem tõdeda. Väikesel viie auto parkimisplatsil oli vaid meil Jeep.

Auto Observatooriumi lähedale 3352m kõrgusele pargitud astusime välja. Karge õhk sundis kohe soojad riided selga panema. Kaalusin momendi, kas panna õhuke suusajope peale või mitte. Õnneks ikka panin, mõeldes et alati saab maha koorida ja ümber keha siduda kui palav peaks hakkama. Jalga äsja ostetud matkasaapad, etteruttavalt võin kinnitada, et õige otsus. Riietest vaid vihmakilekad ja lisasokid kotti.

Minu riietuseks oli alustades õhuke kõrvu kattev fleecemüts (tuule vastu) laia äärega kaabu all, päiksekad ja sall. Treeningsärk, õhuke spordifleece, paksem fleece vest, õhuke tuult läbilaskev niiskusekindel suusajope. Jalas alukad, liibukad, pikad kerged matkapüksid, sokid ja saapad. Jopel kapuuts, aga seda ebamugav kasutada kui just väga vaja pole. Ettevalmistuse ajal neelasin õlle, mis avamise ajal asjakohaselt vulkaaniliselt käitus ja mind, autot ning mäge kesvamärjukesega üle pihustas. Kuram, unustasin ära et meretasapinnal pudelisse villitud kraam on sellisel kõrgusel hoopis tugevama surve all. Teisega olin juba kogenum, tilkagi ei ohverdanud mäele.

11:00 Obseravtooriumi parklas (3352m)
Tund matkatud, esimene peatus
Täpselt kell üksteist pilt enne teeleasumist. Pulsikella peale lülitama hakates avastasin, et olin selle hotelli jätnud. Pergel küll, sinna läks mu Huawei äpi kogutav inf selle kohta, mis mu keha sihukesest ronimisest arvab. Mobla Google Fit parem ikka kui mittemidagi, vähemalt teeraja ja ajakulu märgib maha. Pulli mõttes tõmbasin ka Strava käima, küll küllale liiga ei tee ja kaasasolev akupank varustab moblat piisava energiaga. Esimene paarisaja meetrine jupp oli lihtne, kulges mööda raskeltläbitavat teed kuni keeras mäkke.

Energiat veel naerunäoks jagub
Laavatunnelist tormivari ja rajamärk
Tee eriti järsk polnud, pigem lauge ja palju kergem kui Fuji tippu ronimisega võrrelda. Enamasti sai jalutada kõval laavapinnal, lahtist tuhka praktiliselt polnud. Rada tähistasid kivikarnid. Samas hakkas kõrgus kiirelt mõju avaldama, olime ju igasuguseid soovitusi eirates pooleteise tunniga meretasemelt pea kolme poole kildi peale sõitnud ja kohe ronima hakanud. Tund ronitud võtsime esimese lühikese puhkuse. Siin asus laavatunnelist ja kivimüürist laotud tormivari, ootamatu lumetormi puhul võib elupäästjaks kujuneda.

Tütar ronib laavaväljal ülespoole
Kalevi maiuspala andis jõudu!
Pikalt ei mökutanud, sammusime aeglases tempos edasi. Kõrvaltvaatajale võib tunduda teo moodi venimine aga mägedes teisiti ei saa, eriti kui pole aklimatiseerunud. Natukenegi järsemad kohad võtsid hingeldama.

Ümbrust uurimas
Mauna Kea taustal poseerimas😀
Seljas hakkas valutama, tegelt küll kopsudes. Iga tõusu eel hingeldasin profülaktika mõttes meelega, et hapnikupuudust ennetavalt leevendada. Huvitav, et joogijanu polnud aga nälg hakkas näpistama, Kalevi marja, seemne, pähkli powerbarid kulusid marjaks ära!
Teades, et meil on seitse tundi aega kuna kuueks läheb pimedaks (igaks juhuks olid pealambid muidugi kaasas) otsustasime ülespoole ronida kella kolmeni ja sõltumata sellest kui kõrgele jõuame siis veits ringi vaadata ning tagasi pöörata. Edasine teekond läks vähehaaval järjest raskemaks, lühikesi puhkepause tuli tihemini teha. Ühes kohas suundusin veidi rajalt kõrvale: viga, pidin kõrgemalt üle laavarahnude ja rusu tagasi ronima, et mitte uuesti alla minna.

Lõhkise peaga "laavamadu"
Värvikirevad kivimid
Sattusime esimese niinimetatud "cindercone" juurde, kohta kus laava sõnaotseses mõttes pursanud oli. Rohke gaasisisaldus muudab kivimi vahtbetooni sarnaseks aga veelgi kergemaks. Samuti on igasugu põnevaid värve esindatud nagu kollane, punane, sinine, kõikvõimalikud halli toonid mustast rääkimata. See materjal on suht rabe ja habras kuid äärmiselt terav, kui tükike saapasäärest sisse vupsab tuleb heaga kohe välja koukida.

Tütrega kaldeera äärel ...
... ja ise kaldeera põhjal.

Lõpuks hakkas kalle veidi väiksemaks minema. Google kaardi põhjal tundus, et hakkame kaldeera äärele lähenema. Veel paarsada meetrit ja järsku avanes meie pilgule tohutu vulkaani tipukaldeera. Mõõtmed olevat 3 x 5 km, tõepoolest muljetavaldav. Kui mägedes on inimene väike siis maailma suurima vulkaani tipus on see tunne eriti terav. Kõrgus 3973 meetrit, kell 2:40. Põhimõtteliselt oleks võinud üritada pooleteise kildi kaugusele kõrgeimale 4169m'sele servale ronida, aga tütar kui kainema peaga tegelane, laitis selle mõtte maha. Too moment arvasime, et oleme niikuinii üle 4km kõrgusel, alles kodus selgus, et 27 meetrit jäi puudu. Nats jääb närima kuna oli teostatav ja käeulatuses, aga pole hullu - teine kord. Imetlesime siitsamast kuni märkasin, et sadakond meetrit edasi päris mugav laskumine kaldeera põhjale. Sihukest võimalust ei saanud kasutamata jätta.

Tütre pilt minust kaldeera põhjal ...
... ja samast fotost zoomitud killuke
Tütar jäi üles äärele pildistama, mina jalutasin pisikese ringi kõvaks paakunud laavakooriku peal. Kummaline mõelda, et alles 35 aastat tagasi oli läheduses aktiivne pursketegevus toimunud. Filmisin veits ja ronisin äärele tagasi.

Kolme ajal viskasime viimase pilgu kraatrile ja hakkasime tagasi jalutama. Paarkümmend meetrit edasi sattusime harukordse ehitise peale. Tegu olevat maailma kõige vägevama vaatega kempsupotiga. Nojah, pea 4000 meetri kõrgusel võid potil istudes imetleda Mauna Kea vaadet. Ei tea kes see naljamees oli, kes viitsis seljas vetsupoti üles vedada ja sügava kaljuprao kohale kinnitada. Kummaline, et Hawaii pärismaalased sellise, isegi ametlikus reisijuhis kirjas oleva pühaduserüvetamise peale põhjendatult ei pahanda, samas kui tähtede vaatamine neid hullult häirib😏

Maailma parima vaatega kempsupott
Hakkame alla minema!
Oleks isegi hea meelega võimalust kasutanud mäele oma "jälg" maha jätta, aga mis sa teed kui häda ei ole (P.S. satiir!). Kummaline kuid kogu matka jooksul ei joonud ega käinud asjal, ju hommikune kohv ja kaks rüübatud õlut olid perfektne kogus vedelikku sellise ilmaga ronimiseks. Kaks powerbari ja mõned kaasasolnud Kalevi shokolaadikommid läksid küll asjaette. Paberid loomulikult rändasid taskusse, nagu alati igal pool ja mitte ainult looduses, on meil kombeks.

Laskumine oli loomulikult kergem kui ülespoole ronimine, eriti veel alguses. Seljas olev riietus läks üllatavalt täpselt täppi igas mõttes. Midagi ei võtnud seljast ära ja midagi ei pannud ka juurde. Tõele au andes tuleb tunnistada, et peale kilekate ja sokkide miskit kaasas polnudki😋 Enne veidi muretsesin, kuidas täpselt riietuda, ainus senine kõrgema altituudi kogemus Fuji ja seal läks 3.5km peal kuradi külmaks. Eks meil vedas ilmaga hullupööra (ju vist eelmise päeva ohverdus aitas): õrn vahelduv pilvitus, temperatuur mõnest plusskraadist mõne miinuseni ja nõrk tuul. Ei läinud higiseks ega hakanud külm. Eks aitas ka tempovalik, teadlikult ei tõmmanud end võhmale.

Saapad oli teine täppipanek. Seni imestan, et spordijalatsipoe sadade eri mudelite hulka äraeksinud kolme-nelja matkasaapa hulgast ostetud odavaim (kõige paremini jalga istuv) versioon (Skechers) osutus äärmiselt vastupidavaks, kindlaks ja mis peamine mugavaks. Natukene kuumavõitu (ehkki reklaami alusel "air cooled"), pikema matka puhul oleks pidanud vahepeal tuulutama ja sokke vahetama, aga saabastega muud valikut pole kui tahad, et kivipuru sisse ei tule. Tütre vanad Merrelli matkatossud olid asjalikud kuid tallad kulusid märgatavalt, ju polnud disainitud vulkaanilise kivimi jaoks.

Laskudes olime enamuse ajast näoga üle oru asuva Mauna Kea poole. Vaated sellised, et pilte lihtsalt pidi tegema. Tegelt sai vaateid imetleda vaid siis kui korraks seisma jäid, liikumise ajal tuli pilk maas hoida otsimaks sobivaid kohti kuhu jalga toetada.


Päike tuli välja valgustades nii laavapinda kui kahe vulkaani vahele ilmunud tihedaid pilvesid. Kardetavasti allpool sajab, aga meid see suurt ei sega, sest sealt pole autoni enam pikk maa. Tohutul mäel enda väiksuse tunnetamist rõhutas asjaolu, et erinevalt Mount Fujist ei näinud pea kogu ronimise ajal ainsamatki hingelist. Alles laskumise lõpus läks üks noormees mööda.

Tempo hoidsime meelega rahuliku, jala väljaväänamine sihukesel maastikul on kerge tulema kui väsimusest hooletult astud. Väsimust suurt ei tundnud ainult jalad hakkasid lõpus üsna makaronidena käituma. Samas oli hapnikutaseme tõus märgatav, hingamine palju kergem, enam ei tundunud nagu istuks keegi rinnakorvil. Ülal kahtlustasin, et seljakoti rihmad liiga pingul, ei lase hingata. Selgus et täitsa normaalsed, lihtsalt hapnikupuudus tekitas selle tunda.





Allatulek võttis kaks tundi ja kakskümmend minutit, kiirem kui olime plaaninud, valget aega jäi ülegi. Päikeseloojakut siiski nautida ei saanud, sest hakkas pilviseks kiskuma. Samal põhjusel ei jäänud ka tippu tähistaevast vaatama. Võimalik, et järgmise päeva ennustatud lumetormi esimesed mõjud.

Viimane ots, tütar kaugel laavaväljal
Tehtud!!!, ja parasjagu väsinud
Allasõites oli endiselt tütar roolis, ta lihtsalt ei suuda loobuda Jeepiga sõitmisest. Nüüd osutus liiklus ootamatult tihedaks, neli-viis asiaate täis autot tuli vastu. Ei tea mis nad sellisel ajal mäe peale otsisid, eriti arvestades et päikeseloojangut nautida ei saa. Välja nägid kui linnaturistid, seega polnud neil ilmselt kavas ka öösel tippu tõusta.
Mauna Kea õhtupäikeses


Nii Google Fit kui Strava pidasid meie mägimatka pigem pärastlõunaseks jalutuskäiguks. Fitil on sihuke huvitav omadus, et ta korrigeerib hiljem oma numbreid teiste äppidega sünkides. Algul näitas distantsiks 16 km ja andis vaid 30 aktiivsuspunkti. Statistikast huvitavam on ehk kogu tõus 621m, liikumisele kulunud 4h42m võrreldes koguajaga 6h22m ja sammude hulk 23222. Seda ka veel, et Mauna Loa kaldeera äärele (tippu ju ei vallutanud) jõudmine oli Eesti aja järgi lausa sünnipäeva kingiks🍻 

No comments:

Post a Comment