Hapuna rand, parkla vasakul ülanurgas. |
Valget aega veel veits järgi, viskame pilgu kaardile, mida toredat järgijäänud päevaga ette võtta. Tagasitee kulges mööda läänerannikut, kus asub enamus saare ilusamaid randasid. Üks kuulsamaid ja maailma parimate randade nimekirja kuuluv on Hapuna Beach.
Teel avanenud vaade, päikeselaik ookeanil läbi üksiku augu pilvedes. |
Hawaiil ringi reisides on ujumisasjad alati autos nii, et sobiva riietuse puudumine takistuseks ei saa. Sõidu peal tuli veel meele, et teele jääb ka Macademia pähklite "vabrik", noh koht, kus neid tarbimiseks sobivalt pakendatakse. Meie hotelliperemees soovitas seda, rõhutades, et maitsta pakutakse nii palju kui jaksad süüa. Ei mõistnud miks nii oluline kodanikule, kelle maja ees kanad pähkleid pugivad kuna ta ise ei viitsi korjata. Aga maast korjamine ja koore katki tegemine ilmselt veavarikas tegevus, rääkimata röstimisest ja maitseainete lisamisest. Etterutates ei saa mainimata jätta, et mulle maitsevad toorena kõige rohkem.
Pilt kojutaritud pähklitest, osa juba söödud😋 |
Igatahes keerasime Google juhatusel maanteelt maha, parkisime ja marssisime Hamakua Macademia Nut Company tehase kõrval asuvasse esinduspoodi. Pirakas asutus, pole miskit öelda. Neist pähklitest valmistatakse lugematul arvul igasugu tooteid alates toorpähklitest ja lõpetades nahahooldus õlidega. Vaatasime ringi aga ega ju maitsmata suuda otsustada, millised kõige rohkem meeldivad. Näidisteleti juures näksis jaapanlaste turismigrupp, nood õnneks viisakad, lasid meidki vahele trügida. Proovimiseks paarikümne eri maitsepuruga üle puistatud röstitud pähklid. Proovisime kõiki, eriti meeldisid kohvi, sibula ja karamellimaitselised. Lisaks pakuti kümmekond sorti kohalikku kohvi, millega hea pähkleid alla loputada. Kõhu sai korralikult täis enne kui ostusid korvi hakkasime laduma.
Jäätis oli siin hea ja mõnus pirakas ports |
Mõned ostsime lihtsalt ilusa karbi pärast, enamus siiski meeldiva maitse alusel. Kohv ise polnud minule miskit erilist, suveniiriks pakikese kaasa ostmise mõtte matsin maha peale hinna nägemist. Õlid, shampoonid ja nahahooldusvahendid samuti astronoomiliste hindadega. Ladusime korvi poolest saati pähklikraami täis, kassa juures tuletas tütar meelde, et jäätist ei unustaks. Arve tuli kenasti saja dollari ligi. Vähemalt polnud piinlik, et näidistest sai kõht täis söödud, võlgu me neile küll ei jäänud😋 Firma pakkus isegi võimalust postiga üle maailma kingipakina saata, paraku oli hind täielik kirves - sorry sõbrad, aga pähklikarbi Euroopasse saatmise raha eest sõidan parem järgmisele puhkusele ja võtan teidki kaasa😁 Megapirakas "ühe lusikatäie" jäätise võtsin kohaliku kohvi maitselise, mis üllatavalt soodsa hinnaga. Hakkasime vist harjuma kohalike oludega kui $4 vahvlitopsi jätsi eest odav tundub😏
Päike hakkab peagi loojuma, tütar paremal püüab Pokemone |
Väike mure oli, et shokolaadiga kaetud pähklid võivad autos kuuma käes plögaks sulada, paraku polnud ilm õnneks eriti palav. Etteruttavalt võin kinnitada: kõik maiused jõudsid Torontosse heas seisus, shokolaad muideks parim, mida olen saanud - kõva ja paraja magususega, mitte sihuke tavaline löga, mis toatemperatuuril pehmeks kisub. Eks vist Hawaii kuumuses muidu shokolaad oma kuju ei säilitaks. Temperatuuri poolest vedas meil kogu reisi ajal, detsembrikuus Hawaii väga mugav soe ja suvine, kuid mitte liialt kuum.
Vaade rannale lõunapoolsest otsast |
Hapuna rannani vaid 20 minti sõitu, parklasse sisenedes ei võetud isegi tasu, viibati meid niisama läbi kuna jõudsime nii hilja. Kohti oli uhkelt, enamus rahvast juba lahkunud. Rand oli tõepoolest ilus valge korall-liivaga kaetud, kahel pool ääristamas mustad laavakivikaljud. Temperatuur piisavalt jahe, et enne vetteminekut otsustasin kerge sörgi mööda randa teha. Jooksin veepiiril ranna põhjapoolsesse lõppu ning siis tagasi terves pikkuses lõunapoolsete kaljudeni, pulsikell mõõtis distantsiks 980m.
Ujumiseks ei viitsinud lesti ja maski tuua, läksin niisama vette. Mõnus oli rahulikes suurtes lainetes selili vee peal lebades loksuda. Pärast jalutasime korra laavakaljude juurde,
siin mitmed pisikesed koopad veepiiril, mustad krabid sebisid hästi maskeerituna sama karva kivil. Huvitav, mis trikiga nad suudavad ilma mingi probleemita libedast kivist kinni hoida kui lained hooga üle käivad. Ei saa märkimata jätta, et ranna ja üldse avalike kohtade asjus kehtib Hawaiil täielik alko keelu seadus. Rahvusparkides pole isegi kinnised anumad lubatud. Miks see nii, ei tea, sest unustasin kohalikelt küsida. Võimalik, et siin tuleb mängu ülemaailmselt tuntud pärismaalaste probleem, kes alkot üldse ei kannata.
Rannalt lahkudes hakkas juba hämarduma, seoses pilvise ilmaga ei õnnestunud päikeseloojangut pildistada. Tagasi Konasse, tütar oli lubanud sünna puhul restosse viia. Eelmine õhtu koht välja valitud, näitas netist menüüd, kalatoidud paistsid ahvatlevad.
Õnnelik issi Ultimate Mai Tai'ga🍹 |
Toronto elanikuna on alati esimene mõte, kas parkimist ikka leiame. Kohe resto ees vaba koht, jeepiga muidugi võid vajadusel ka äärekivist lõdvalt üle minna. "Quinn's almost by the sea" on päris kõrgelt hinnatud toitlustsuasutus, mis pakub kohalike kalameeste poolt püütud värsket saaki. Joogipoolisest tundus mulle ahvatlev ära proovida kohalik palju reklaamitud "karastusjook" Mai Tai. Seda on poodides pudeliga saada, aga baarides ja restodes pakutav olevat väidetavalt teine klass.
Söögiks tellisin Mahi-Mahi lisades juurde juustu ja avocado, tütar võttis Ono. Eelmisest kogemusest oli selge, et ühest roast piisab enam kui küll. Joogiks Ultimate Mai Tai, mis koosneb rummide ja puuviljamahlade segust pirakas "Tiki" klaasis, viimase võid suveniirina kaasa võtta. Tütar kaine autojuhina sai limonaadi. Joogid saabusid kohe ja
Lõpuks on investeering järelkasvu vilja kandma hakanud😆 |
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!