Hawaii: 3Dec-T Mauna Lani rand, kohtumine kohalike eestlastega

Mauna Lani rand

Eelmise päeva kohta pidin kirjutama lausa kolm postitust, nii palju juhtus, muidu oleks kole pikaks läinud. Ka sellest päevast tuleb kaks postitust, eks näete miks😉 Õhtul rääkisin kohalike eestlastega, keda tervelt kolm saarel elab. Leppisime kokku kohtumise ühes

lääneranniku snorkeldamisranna lähedases ostukeskuses. Lõpuks ometi saame lestade ja maskiga ujuma ja ka randa peesitama, päikesekreem kaasa. Auto poole jalutades läks tütar automaatselt juhiukse juurde: issi ära muretse, ma olen sõbra truckiga sõitnud. Kui mingi jama juhtubki, vahetame kohad, sina ronid rooli taha. Mhm..., eks seda oli arvatagi. Tegelt muidugi on ta suurte kogemustega juht, selle pärast ma ei muretsenud, mitu aastat Toronto liikluses tööl käinud. Päris mõnus kõrvalistmel lõdvestuda, vaateid nautida ja pilte teha.

Maantee läänerannikul laavaväljal

Mauna Lani puhekekeskuse rand

Ranna juurde sõites selgus, et tegu hotelli juurde kuuluva kohaga. Tavakodanikud saavad küll rannale aga auto peaks palju kaugemale parkima. Ütlesin tütrele, sõitku värava juurde, ma räägin turvaga, äkki saame sisse. Nagu ikka, küsida võib ju alati: lasigi sisse, parkimise saime eriti mõnusa puude varju. Rand oli tõepoolest piltilus ehkki väike. Mögistasime end kreemiga kokku, mina panin plaastri kannale esialgseks kaitseks. Lestad ja mask peale ning kartsumdi vette. Ookean mõnusalt soe, 28C vee temperatuur. Kalasid oli kohe ranna ääres näha, kaugemal rifil muidugi rohkem.

Kollaste ja mustade kalade parv

Moray angerjas, suur ja hambuline

Ujusime üle tunni aja ringi, pildistasime ja filmisime. Mobla veekindel kott funksis kenasti. Ainus jama, et niiske soe õhk kondendseerus jahedamas vees koti siseküljel muutes osa pilte õige udusteks. Põnevaimad elukad keda nägin olid pirakas hambuline Moray angerjas ja puna-must-kollase triibuline korallmadu.

Kogemata võetud veealused enekad

Tütre pildid tulid millegipärast palju paremini välja. Põhiline jama oli mobla nuppude käsitlemine pildistamiseks, sest puuteekraani kasutamine sõrmejälje lugejast rääkimata, ei tulnud läbi paksu kile kõne alla. Foto rezhiimi saab moblal peale kiire kahekordse power nupu lülitamisega, foto tegemine hääletugevusnupuga.

Videotega oli parasjagu õiendamist, suure punnimisega sundisin mõned korrad mobla filmima, paraku kvaliteedi üle uhkust tunda pole põhjust. Samas annab veidi aimu, mida võimalik tavalise mobla ja kilekotiga vee all teha. Enne oleks muidugi olnud mõistlik tutvuda veealuste fotode tegemise põhitõdedega, kahjuks tulevad head mõtted tihtipeale liiga hilja😋

Tütar sukeldumas ...

... ja pildistamas vee all.

Mina snorkeldamas

Kalad

Vahepeal lesisime rannal päikese käes, ilm oli palav aga puu varjus täitsa mõnus. Niiskust ranna ääres eriti polnud, mis kuumuse muidu väljakannatamatuks teeks. Jäin isegi pooleks tunniks tukkuma kaabu silmil. Uuesti vette minnes avastasin, et plaaster ammu maha tulnud.

Ookeanivesi paistis olevat haava ilusti ära puhastanud, lükkasin lahtise nahatüki tagasi ja ajasin lestad uuesti jalga. Veel poolteist tundi snorkeldamist enne kui oli aeg kohalike eestlastega kohtumisele minekuks kodinad kokku korjata. Tütar tahtis mõningaid haruldasi pojkemone ümbrusest püüda, mina jalutasin niisama ringi ja tegin pilte.

Puhkekeskuse tiigid

Troopilised puuviljad

Ostukeskuse parklas helistasin, teised olidki kohe saabumas. Blondi daami nähes kahtlustasin kohe, et tegu eestlannaga, no muidugi. Malle oli saabunud kahe imearmsa lapsega, kes lippasid ümbruskonnas ringi. Malle elab koos pesuehtsa hawailasega, huvitav oleks olnud kokku saada ja rääkida nii erineva kultuuri esindajaga. Paraku tuleb etteruttavalt silmad maas tunnistada, et ehkki meile pakuti haruldast võimalust, oskasime selle oma ajaplaneerimise apsakaga maha mängida. Teine kohalik eestlane Ilmar, oli tulnud USA idarannikult Hawaile oma pensionipõlve veetma. Meile pakuti kohalikke ülimaitsvaid erinevalt maitsestatud toore kala roogasid, kahjuks ei mäleta toitude nimesid. Spetsiaalselt eestlastele kaasavõetud pisimeened olime muidugi hotelli unustanud😒

Tütar toitis vahepeal linde

Kohalikelt saime igasugu põnevat infot saare olude ja vaatamisväärsuste kohta. Kas või selline väärtuslik teadmine, et üle 5 miili tunnis ei maksa kiirust ületada ja politseiautosid pole seepärast näha, et enamasti ei ole need tähistatud. Vaatasin tütrele otsa: see pole Kanada kus lased maanteel 20km/h üle ja politsei ei tee välja. Ja siis mainis Malle, et täna läheb tema abiline noor Leedu neiu õhtul Manta Raidega (eesti keeles Hiid-sarvikrai) ujuma. See oli meil plaanis, aga turismifirmadega aeg veel kinni panemata. Kui õigel ajal kohale minna võime lihtsalt rannast ookeanile ujuda paatide juurde või sinna kus näeme valgust vees. Normaalselt maksaks paadiga minek üle saja dollari nagu olime juba jõudnud välja uurida. Juba oligi hämaraks läinud, jätsime hüvasti, tänasime võõrustamise ja infi eest ning suundusime randa otsima.

Suur äitähh Malle ja Ilmar, olete alati Torontos teretulnud!