Hawaii: 5Dec-N Waipi'o Org

Igaks juhuks foto Waipio oru äärel enne allasõitu😲

Kirderannikul asub Kohala vulkaan. Tegu ainsa ametlikult kustunuga saart moodustavast viiest suurest. Kohala purskas viimati umbkaudu 120000 aastat tagasi. Kogu selle aja jooksul on põhja ja kirderannikut kujundanud olemasolevast vulkaanilisest laavast ja tuhast koosneva pinnase erosioon. Eriti teravalt avaldub seitsme kõrvutiasuva suure ja sügava oru näol, tänu millele tegu saare kõige raskemini ligipääsetava piirkonnaga. Loomulikult tähenab see ka kõige metsikumat ja maalilisemat, suht minimaalselt inimtegevusest mõjutatud dzhunglit.

Kirderannikul on vihma piisavalt, taimestik vohab.

Autoga saab sõita kahe äärmise oru juurde. Esimesena otsustasime vaatama minna kõige populaarsemat Waipio Valley orgu. Teoreetiliselt saab nelirattaveolisega alla sõita kui tee kuiv, tegu olevat USA kõige järsema kaldega üldkasutatava teega. Kindlustus ei kehti Hawaiil kahel teel, Mauna Keal ülalpool külastuskeskust ja Waipio orus. Veebileht rõhutas, et ainult kogenud neljarattaveolise juht tohiks proovida ja soovitas enne otsustamist visata pilk kuristikus lebavatele autovrakkidele.

Kohati justkui tüüpilised Eesti põhjaranniku männimetsad.

Juba hommikul panime ajakava pinge alla kuna magasime sisse seoses eelneva päeva ronimisest tingitud väsimusega. Ilmaennustus lubas Waipios vihma kella ühest alates. Pidime tuld andma, et jõuaks enne sadu all ära käia. Sõitsime sama teed, mis Hilost tulles, lihtsalt vastupidi. Ega Hawaiil palju valida pole niikuinii. Kuru ületades, Waimeast läbi sõites, saime kõvasti vett kaela, kuid ookeanile lähenedes muutusid olud kuivemaks. Kümmekond kilti Honokaast mööda rannikut loodepoole ja jõudsimegi Waipio oru kohale parklasse.

Enne kurikuulsa tee peale sõitmist tahtsin oma silmaga veenduda, kui ohtlikud tegelikud olud on. Nimelt hirmutas mitmel (Dangerous Roads, LoveBigIsland, ...) veebilehel ametlikult jagatud info:

Waipio Valley Road is a short steep road in the Big Island of Hawai, restricted to 4x4. It is the steepest road of its length in the United States. The road is steep enough to destroy brakes on the way down and stall engines on the way up, with some 45% grade sections.  This road is not for the faint at heart. To drive this road, you must have supreme confidence in your vehicle and your driving skills. Driving vehicles into the valley can be, and has been, fatal. ...

...Some, if not all, car rental companies here on the Big Island explicitly mention in the rental agreement that insurance does not cover your rental car down into Waipi’o valley...

Esimesed 50 meetrit tundusid täiesti sõidetavad ka tavalise autoga. Kaugemale ei viitsinud uurima minna, küll ma Jeepiga hakkama saan, ehkki alles Hawaiil esimest korda elus sihukese massina roolis. "Supreme confidence in your vehicle and driving skills" - my ass😛 Õhtul olin vaadanud kuidas nelirattavedu sisse lülitada, selleks on nimelt omaette kang. Parklas lugesin igaks juhuks uuesti käsiraamatust üle käigukangide asendite vahetamise järjekorra. Sisuliselt tegu käsi ja automaatkasti hübriidiga. Lihtsalt käsitsi tuleb vahetada 2high, 4high ja 4low vahel, automaatkast peab sel ajal "Neutraalis" olema. Kui soovitud rattavedu valitud lükkad automaadi "Drive" peale ja sõidad nagu automaatkastiga. Vähemalt "faint at heart" minu kohta ei käi kui pulsikella numbreid uskuda😄

Sellel teel muidugi lükkasin 4low sisse ja hakkasin ettevaatlikult mäest alla sõitma. Kalle ei tundunudki nii hull, probleem pigem tee kitsuses, ja piiratud nähtavuses, mis tulenes

järskudest serpentiinidest. Möödasõidukohti oli vaid üksikuid. Õnneks ei tulnud allasõites kedagi vastu. Iga u-kurvi peal venitasime kaelu, et näha kas keegi veel teel. Ülessõitjatel on loomulikult alati eesõigus, ehkki automaatkasti puhul see nii oluline pole. Alla jõudes leidsin, et põhimõtteliselt saaks kuiva teega alla ka tavalise autoga. Ülesmäge ehk teine asi, aga seda osa sõidab juba tütar. Tegelt oli jälle tegu tüüpilise ameerikaliku ülepakkumise ja hirmutamisega.

Hoopiski jõeorgu pidi rannani sõitmine oleks ilma Jeepi suguse masinata pea võimatu olnud. Vett-täis augud kruusatees nii sügavad, et vahepeal ulatus vesi ukseääreni. Tagant tuli susinal tütart ehmatav aurupilv kuna tulikuum sumba käis vee all. Tasapisi loksutasin meid rannani, õnnestus isegi vältida põhjaga kivide vastu minemist.

Jõudsimegi õnnelikult oru põhja

Laavakivi veeriste rannal, taga järsk kalju

Rand koosnes pirakatest laavakiviveeristest, mis suurte lainete käes kolinal edasi tagasi rullisid. Esialgse plaani ujuma minna matsime maha, natuke liiga ohtlik tundus nii lainete, tundmata hoovuste kui järsu kivise ranna tõttu. isegi rannaakividel jalutamine oli parajalt keeruline, nood kippusid pidevalt jala all veerema hakkama.

Ühelt poolt jalutasime pea rannakaljuni välja ja siis tagasi jõe juurde. Siit algab üks pikem raske rannikut pidi orgude servadest üles alla kulgev päevane matkarada, mida meil polnud aega ette võtta. Ainuüksi esimese jõe ületamine tundus paras väljakutse nagu paar tüüpi ilmekalt demonstreerisid. Päästsin ühe papud ookeani ujumast kui too jões olles neid kaldale üritas visata, aga mõlemad kalda äärde vette kukkusid. Üks naine kaalutles jalgupidi rannaäärsetes lainetes tuterdades tükk aega ujuma minekut, lõpuks siiski loobus. Jõgi orupõhjal viis sisemaa poole suurte koskede ja jugadeni. Selles suunas polnud kahjuks ei autoteid ega matkaradasid. 

Üks preili kaalutleb jalgupidi vees ujuma minekut

Ilm kippus järjest rohkem pilviseks kiskuma, ei tahtnud vihma pärast alla lõksu jääda, asutasime minema. Põnevil tütar ronis juhiuksest sisse ja istus üles sõitmiseks ise rooli taha. 

Waipio org, vaade sisemaa poole

Lasin seda suht rahuliku südamega sündida, tean et ohtlikus olukorras käitub ta kaalutletult ja külma närviga. Kindlustus niikuinii ei kehti, seega pole vahet, kes sõidab😋 Pealegi ei tundunud see tee liiga hirmus olevat. Ainus probleem kui vastutuleva auto juht peaks püstiloll olema. Igaks juhuks seletasin ka stsenaariumi, mis teha kui masin libisema hakkab. Tüüpiline libeda tee käitumine aga nelirattaveol on lukustatud diferentsiaaliga nii rooli kui gaasi tunnetus hoopis teine. nagu äsja kogesin. Võimalusel lasta autol vastu kaljuseina vajuda. Kui hakkab kuristiku poole liikuma siis teiselt poolt tuleb välja hüpata. Selliste julgustavate soovitustega hakkasime liikuma. Rihmad muidugi lahti.

Esiteks oli vaja suurtest veeaukudest läbi sõita. Kõrvalistmel oli isegi õudsem kui juhina, sest ei tunneta kui sügav ja kuidas rattad haakuvad. Veetakistused navigeeritud jõudsime teele järsaku all. Tasapisi ülespoole sõites sujus kõik kenasti kuni silmasime vastutulevat masinat. Tolle juht oli piisavalt tohm sõitmaks oma möödasõidu laiendist mööda. Kuradi turakas, just seda ma kartsin. Selle tee peal tagurdamine oleks mõlemale õige keeruline. Õnneks oli kahe serpentiini vahel sutsu laiem teelõik, äkki mahume mööda. Tüüp tõmbas välisäärde nii kaugele kui julges ja jäi seisma. Tütar juhtis aeglaselt meie masinat mööda, mina andsin juhendeid palju kaljuseinani ruumi, tema ise vaatas teist masinat. Mõlemalt poolt jäi paar senti, peegliga korra lükkas minu poolt sammalt kaljult lahti, tõeline napikas.

Edasi oli lillepidu, tütar pingelangusest nii elevil, et kukkus roolis olles vaateid imetlema. Veidi enne üles jõudmist küsis üks jala allamarssiv ameeriklane imetleva pilguga tütart takseerides: "Kuidas tee oli?" Vastasime, et ei ole hull kui paari päeva eest esimest korda Jeepi rooli istunud tütarlaps eluga üles jõudis ja isegi poritiiba maha ei jätnud😆 

Tõusunurk oli kohati päris asjalik

Vaatasime veidi ringi ning panime uue marsruudi Google kaardil paika. Otsejoones rannikut mööda vaid 15 kildi kaugusel asuvasse Pololu orgu saamiseks tuli sõita üle 80 kildi ümber Kohala vulkaani. Ajakulu poolteist tundi. Mis ikka, kui siin juba oleme, siis käime ka selles orus ära, loodetavasti ikka jõuame õhtusele üritusele.

Tütar teatas, et üheks põhjuseks miks talle meeldib minuga reisimas käia, on igasugu veidi hullude tempude tegemine. Emmega ei saaks kunagi sihukesi asju ette võtta. Nojah, ega kaasa lubaks minulgi kui ligi oleks, muigasin vastuseks. Muidugi meeldivad mulle veidi riskantsed tegevused, aga alati enne hindan kaine peaga kas risk on lõbu väärt. Teiste juttu loen, kuid skeptikuna kontrollin võimaluste piires üle, hinnates olukorda enda seisukohast. Kui asi tundub kahtlane või risk pole väärt, jätan rahumeeli sinnapaika ega põe. Sellel teel sõitmise risk oli minimaalne, eriti veel Jeepi roolis.