Meile selgitati, et Mauna Kea Hotelli ette niisama ei saa, tõkkepuu turvadega ees. Peab mingi loo välja mõtlema. Kaalusime mitut varianti ja lõpuks jäime eestlaste soovitusel pidama kõige lihtsama versiooni juurde: tahame restorani õhtust sööma minna. Sõidu ajal tütar igaks juhuks vaatas restoranide nimed üle ja tegi kindlaks, et ühes neist on vabasid kohtasid. Väravast saime lihtsalt oma pooltõega läbi, tegelt oli niikuinii kavas pärast baaris maha istuda. Hotelli ees paraku parkimist polnud, kui proovisime Jeepi pigistada teiste masinate kõrvale tee äärde astus üks tüüp ligi.
Kas tulite õhtust sööma?, ilmselt oli väravavalvur infi jaganud.
Jajah, vastasin.
Millisesse restosse teil reservatsioon, tuli järgmine küsimus.
Kurivaim kahtlustavad vist.
Meil polegi.
Restodes on ainult reservatsiooniga kohad, seletas tüüp.
No ei ole, just netist vaatasime, et tolles (tütar kõrvalt ütles nime) leidub vabu kohti.
OK, tulge siis.
Andsin võtmed, et noormees sõidaks auto garaazi. Ise haarasin tagaistmelt lestad ja maski.
Kas lähete Manta Raidega ujuma? jätkus ülekuulamine.
Kange tahtmine oli küsida, mis see tema asi, paraku annab rahulik käitumine ja viisakus enamasti parema tulemuse kui vihastamine ja ülbitsemine.
Jah see on ka plaanis, vastasin.
Kas teate, et paatide peale peab olema koht broneeritud?
Tean küll, ärge muretsege, mul semu ise korraldab seda, luiskasin nii et suu suitses.
Tüüp korra maigutas suud, aga lõi siis käega, istus autosse ja sõitis minema.
 |
| Mingi pirakas vari ilmus |
Jalutasime kõiketeadva ilmega hotelli fuajeesse ja suundusime kindlal sammul umbkaudu edasi. Kavas oli kohe randa minna ja seda teadsime, kuhupoole rand jääb. Saimegi teisest uksest välja. Tütar oli natuke mureliku olemisega, tundis end veidi ebamugavalt, et sihukese trikitamisega end sisse sokutasime. Lisaks oli ta märganud tubade hindasid, mis hakkasid $650'st öö eest. Nii uhkesse kohta polegi varem sisse astunud. Õnneks tänapäeval rikkad inimesed ei pruugi eriti silmatorkavalt riietuda nii et kunagi ei tea kes on kes. Kui käitud nagu kuuluksid sinna ei teki ka küsimusi.
Alla rannale laskusime treppi mööda, nüüd oli nii pimedaks läinud, et riided vahetasime sealsamas. Lahe peal nii poole kildi kaugusel olid juba kaks jahti meelitades valgusega raisid ligi. Helistasime ka Malle tuttavale Stefaniale, kes pidi rannas olema, paraku ei saanud teda kätte. Ajasime lesti jalga kui üks noormees ja neiu randa tulid ning ennast vette sättima hakkasid. Vahetasime mõned laused, mul tekkis kange kahtlus, äkki ongi tema. Tütar küsis esimesena, no oligi Stefania. Vahepeal hakkasid üsna ranna lähedal kaks tüüpi oma veelaternatega ujuma. Suundusime neile lähemale, ehk ei peagi kaugele lahele välja ujuma.
Vee all valgustasid lambid üllatavalt laia ala, mõned pisikesed kalad olid näha, siis parv suuremaid aga raisid ei kuskil. Järsku nägin põhja mööda pirakat varju liikumas. Imestasin, et kuidas see paat nii kummalise kujuga ja siis mõistsin, tegu lihtsalt paadisuuruse kalaga.
Momendiks oli veidi kõhe tunne küll😲kui nägin elukat, kes aeglaselt möödus justkui pirakas lind sujuvalt "tiibu" liigutades. Haarasin mobla ning kukkusin pildistama. Esialgu oli üks, siis tuli teine, lõpuks liugles õige mitu meie läheduses.
Mingi vedamisega läks mobla videorezhiimi, sain päris ägedaid filmilõike. Ujuvad ja saltosid tehes ringlevalt planktonit püüdvad raid on unustamatu elamus. Suud neil hoopis kummalise kujuga. Raide puhul tegu lihtsalt suurte ujuvate filtritega. Peavad endast tonnide kaupa merevett läbi laskma, et mere pisielukatest kõhtu täis saada. Paar korda tulid nii lähedale, et kartsin neile vastu puutuda. Olin nimelt lugenud, et kalu ei maksa katsuda, võid kogemata nende limaskesta vigastada.
Ujusime raidega pea tunni, viimane pooltundi ei viitsinud enam filmida, lihtsalt vaatasin ja nautisin haruldast kogemust. Rannale tagasi ujusime hotellitulede suunas, õnneks teisi ehitisi polnud, mis oleks öösel võinud segadusse ajada.
Lainetus minimaalne, meri rahulik. Pikast vees loksumisest oli jahe hakanud, jooksin end rannal soojaks. Kuivatasime, vahetasime riided ja läksime rannabaari, kus Stefania juba ees ootas. Selgus, et tüdruk on poola-vene päritolu Leedus sündinud ja USA Idarannikul just ülikooli lõpetanud. Momendil mingi noorteprogrammi raames elab Malle juures ja aitab teda mitmesuguste töödega. Igati lahe, et selliseid võimalusi tänapäeval pakutakse, lausa kadedaks ajab kui oma noorusele mõelda.
Õlled joodud jätsime hüvasti ja läksime hotelli ette autot tagasi saama. Ulatasin zhetooni, portjeele, too helistas ning minutiga vuras Jeep ette. Noormehele, kes autost välja astus surusin $20 pihku, parkimine ja raidega ujumise võimalus olid seda täiega väärt. Kena on oma õnnestumiste korral ka teistele head meelt teha! Väike ohverdus õnnejumalanna altarile, et me tal edaspidigi meelde jääks😉 Puht külma kalkulatsiooni poolest saime üle soti nina peale maksva raidega ujumise tänu Malle lahkele infole ju suisa tasuta.
Kas te haisid ei kartnud?
ReplyDeleteIsegi ei mõelnud nende peale. Maailmas pannakse haide poolt nahka nii vähe inimesi (sel aastal 4 surmajuhtumit üle maailma), et statistiliselt oleks tegu lotovõiduga, no ja lotot ma ei mängi ;) Pigem tore neid näha, ehkki seoses meedia haipiga kardetavasti kõhedam tunne kui mõne teise mererelukaga kohtumisel.
ReplyDelete