Hawaii: 2Dec-E Akaka juga, Kalopa mets

Banaanid ootavad korjamist

Smuutit nautimas, tagaplaanil banaaniistandus

Botaanikaaiast lahkudes külastasime teeäärset pisikest kohvikut, mida kohalike poolt soovitati kui Hawaii parima smuuti pakkujat. Enamus nende kasutatavatest puuviljadest tuleb kas oma aiast või ümbruskonna farmerite käest. Smuuti ports oli pirakas ja viis keele alla, puu otsas äsja küpsenud viljadel on eriline maitse ja aroom. Ei saanud jätta kasutamata võimalust valmivaid banaane aias pildistada. Banaanipuude (tehniliselt olla tegu rohttaimega) vahele minnes jooksin pirakasse ämblikuvõrku, hea et mind kärbse pähe kookonisse ei mässitud😜

Oru vastasnõlv

Esimene pilk joale

Akaka juga polnud kaugel, veidi google kaardiga navigeerimist ja olimegi kohal. Tegu suht tuntud turistimagnetiga, sest ligipääs õige lihtne. Juga ise erilist muljet ei jätnud, metsateel vaateplatvormile jalutamine oli seevastu äge kogemus. Poleks uskunud aga ünnestus näha veel suuremat puud kui seni. Mina pole oma elus kindlasti jämedama tüvega puuhiiglast kohanud.

Tüve õnarustes võib ära eksida

Inimesega võrreldes on puu hiiglaslik

Vaadake pilti ja otsustage ise, tegu on ühe puuga, kui vana võiks olla pole aimugi. Paistab, et hawailaste jaoks pole tegu millegi erilisega, isegi selgitavat silti ei märganud. Muu taimestik oli sama lopsakas ja tihe kui botaanikaaias. Nüüd sain aru miks dzhunglis liikumiseks on vaja matsheetet, tee lihtsalt tuleb sisse raiuda, muidu pole võimalik edasi liikuda. Arutasime tütrega, et ei kujuta ette kuidas oleks võimalik oru poole kilomeetri kaugusel asuva vastasnõlvani jõuda.

Vasakul ülesvoolu, ülal allavoolu pilt jõekesest

Filmides nähtud oja põhjas jalutamine on puhas fantaasia, isegi jõeke ei pakkunud lahendust, tihnik kattis seda kohati tiheminigi. Siin oli ka ainus kord kui paari putukat märkasime. Teised turistid pihustasid agaralt sääsetõrjevahendit, meie ei leidnud vähimatki vajadust. Nii palju kui teame, siis üheksa päeva jooksul ei saanud kordagi ühegi putuka poolt hammustatud ehkki viibisime kõigil erineva kliimaga aladel. Ostetud avamata sääsetõrjevahendi jätsime elamiskohta.

Akaka juga on 135 meetrit kõrge (võrdluseks Niagara juga vaid 51m, Jägala juga 8m) kuid kuna ligipääs äärmiselt raske siis distantsilt imetledes eriliselt võimast muljet ei jäta. Lihtsalt mastaabid pole nii kaugelt arusaadavad. Seni on kõige vägevama mulje jätnud Norra joad, kuhu pääsed võimsa vetemöllu vahetusse lähedusse. Ei saa mööda minna ühest põnevast kalast, mis elab sellel joal olevas jões. Oopu Alamoo (Lentipes concolor) koeb jões ülalpool juga kuid kasvab üles ookeanis.

Tagasi kudema saamiseks ronib ta joataguseid märgi kive mööda üles kasutades selleks spetsiaalset kõhul paiknevat iminappa. Mul oli raske sihukest lugu uskuda, pidin kontrollima netist üle enne kui kirja panin. No on alles loodus imeline oma evolutsioonis - life finds a way. Muideks lisaks kalale talitab samal viisil ka üks opeakala ole nimeline krevett.

Dzhungel

Aega oli piisavalt, et ka Kalopa metsarajale minna. Kumbki polnud eriti väsinud, pigem põnevil nägemaks järgmist uut kohta. Sõita tuli mööda idarannikut põhjapoole oma 40 minti. Teel ilmus ookeani kohale imeline vikerkaar. Selleks ajaks kui soodsale pildistamispositsioonile saime polnud suurt enam järgi, aga ilusa pildi saime ikkagi. Peagi keerasime sisemaa poole, tee läks ülesmäge, park asub peaaegu kilomeetri kõrgusel.

Kõrgemal männimetsad nagu Loksal😀

Vikerkaar tõuseb Vaiksest Ookeanist

Natukene juurdlemist kuna google sattus segadusse, saime siiski hea usu peale sõites kohale. Tegu oli suht tsiviliseeritud kämpingukohaga. Jalutasime paarikildise matkaraja läbi.

Jällegi teistsugune kogemus, nii temperatuuri kui metsa poolest sarnanes mingil määral Ontario matkarajaga. Erinev vaid see, et igasugu metsikute troopiliste puude vilju ohtralt jalge all. Paistsid maitsvad kuid süüa ei julgenud. Lõpupoole kiskus juba hämaraks, siin tuleb pimedus kiiresti. Autosse istudes pidime kohe tuled peale lükkama.

Tagasiteel saime vihma, autos sõites muidugi eriti ei seganud. Pakkusin ennast juhtima aga tütar tahtis ise sõita, no mis mul selle vastu saab olla. Chevy pidime õhtul üheksaks tagastama ja samast kohast ehkki teiselt firmalt Jeepi üles korjama. Aega tundus laialt olema kuid kui auto dokumente hakkasin vaatama selgus, et olin need koju jätnud. Pole hullu, elukoht lennujaamast vaid paarikümne mindi kaugusel. Mäe pealt linna poole sõites saime järsku võimsa troopilise vihmavalangu, teel voolasid lausa ojad, klaasipuhastajad tulid täistuuridel vee eemaldamisega vaevalt toime.

Hea, et kiirus väiksem, äkki lõid eessõitjate pidurituled lõõmama. Jäime maantel seisma, ootasime kümmekond minti. Google väitel oli ootamatult ummik tekkinud, ega ometi avarii. Arutasime juba ümberpööramist kui saime uuesti liikuma. Kümme autot eespool oli Jeep risti teel, esiosa jummala sodi, rattad laiali, masina tükke terve tee täis. Ei sanudki aru kas rammis kaljut või oli kahe auto kokkupõrge. Teist polnud küll näha, kuid võimalik, et teelt alla võssa lennanud. Juht jalutas ümber Jeepi, ei paistnud häda olevat. Saime mööda just enne kui politsei tee kinni pani.

Kiirelt kodust läbi ja auto tagasi rendifirmasse. Poole üheksaks andsin võtmed üle ning läksin teist küsima. Meeldiva ootamatusena sain hinnaalandust kuna võtsin auto hiljem välja - esialgne $300 seitsme päeva eest kukkus $208 peale. Paberitel oli kirjas "Open air concept Jeep", küsisin kas ikka katus on peal, vihmaga oleks veits nöök. Neiu naeris, et muidugi, lihtsalt soovi korral võin maha võtta. Uurisime ka palju läheks teise juhi lisamine maksma, selgus, et üle poole uhaks hinnale otsa kuna tütar alla 25 aasta vana. Too ei soovinud sihukest nutsu välja käia. Võtmed suruti pihku ja öeldi, et auto ukse ees. Vaatasin imestusega, kas ikka seesama, ja-jaa - head teed ja toredaid seiklusi.

Enne kui ära sõitsin käisin autole ringi peale. Tegu Jeep Wrangler JK Unlimited Sport mudeliga. Igavene pirakas ja võimas tundus. Esimene kaitseraud veits kraabitud, tegin pildi et hiljem õiendamist poleks. Muidu massin tipp-topp. Ronisime sisse, teatava üllatusena oli automaatkäigukast aga käsitsi täisnelirattaveo võimalus. Rendikohas ei julgenud öelda, et elus esimest korda istun sihatse masina juhikohale. Polnud hullu, käima läks nagu auto ikka, rool ainult tundus kuidagi harjumatu. Paari kildiga harjusin, kuid siis hakkas vihma sadama. Kiskusin igasugu kange, klaasipuhastajad ei liigatanudki. Laps kõrvalistmel askeldas kuni hakkasid käima. Kuram, edaspidi peab ikka enne juhendit vaatama kui tundmatu auto rooli istuda.