Jõulud ateistide moodi

Paduateistide pere jõululauas😜

Tegelikult on jumalatesse suhtumise vaatevinklist nii usklikud kui ateistid äärmiselt sarnased. Vahe on tühine, sest võrreldes ateistidega ei usu ka usklikud enamasti ühtki teist neist tuhandetest inimkonna poolt väljamõeldud jumalatest peale enda väljavalitu. Kui nad mõistavad miks ei usu ühegi teise religiooni jumalat peaksid aru saama miks ateistid ei usu nende valjavalitut. Samas, nagu kõrvalolevalt pildilt võite näha, ei takista jeesukesse mitteuskumine jõululauda istumast, head- paremat söögipoolist nautimast ja vabade päevade üle rõõmu tundmast.

Minusuguse uskumatu suhtumine jõuludesse on samasugune nagu nõuka ajal oktoobri või maipühadesse - saab vabu päevi, jessssss!!! Eriti hea, et ei pea isegi selle eest kirikus käima erinevalt nõuka ajast kui paraadidest osavõtmine kippus rangelt soovituslik olema. 

Kõik religioonid on alati kasutanud igasugu tähtpäevi, pole vahet kas tegelikke või väljamõeldud, oma ideede propageerimiseks. Aastapäevad pole muud kui perioodiliselt korduvad momendid kui maakera oma orbiidil päikese suhtes enam-vähem samas kohas. Võtmesõna on siin enam-vähem, sest aasta pikkus pole mitte täpselt 365 päeva vaid 365.2422... päeva. Sealjuures päeva pikkus pidevalt kasvab kuna maakera pöörlemine aeglustub aja jooksul. Päeva pikkuse muutumine siiski nii aeglane, et inimesele jääb see märkamatuks. Aga miks üldsegi on oluline maakera asumine samas punktis päikese suhtes? Eks tegu mugava ja lihtsa ajamõõtmise skaalaga, kus täpsus erilist rolli ei mängi. Aastaajad, mis inimestele olulised, sõltuvad ju hoopiski maakera pöörlemistelje kaldenurga muutusest võrreldes ümber päikese tiirlemise tasandiga.

Kipun liiga tehniliseks minema, parem pöördun tagasi usuteema juurde. Personaalselt pole ma kunagi isegi momendiks ette kujutanud, et jumal võiks olemas olla, minu maailmapilti polnud teda kunagi vaja. Juba lapsena, kui olin ise lugema õppinud, pakkusid palju rohkem huvi vanad horisondid või tähetorni kalendrid, võrreldes muinasjuttudega. Muinasjutu ja ja klassikalised lasteraamatud sirvisin läbi, paremal juhul lugesin veidi ja jätsin pooleli. Põhjus enamasti selles, et see fantaasia mis esiati, tundus liiga ebatõeline. Pähe kippus mõte, kas täiskasvanud tõesti peavad lapsi nii lolliks ja arvavad et usume sihukesi lugusid. No ja piibel, nagu ka kõigi teiste usulahkude ülestähendatud propaganda, oli lihtsalt halvasti kirjutatud muinasjutt. Ei suutnud esimestki lehekülge läbi lugeda kui kord pulli mõttes kätte võtsin. Kommunistliku partei manifesti iidne versioon, mis muud. Eks oli ju kommunismi ulmelugu religioon, mis lubas taevalikku õndsust juba maa peal, kui vaid korralikult tööd teed ja partei käsule allud. Paraku rahvas ei jaksanud ära oodata tähtaegu, mida pidevalt edasi lükati ja lõpuks isegi enam avalikult ei mainitud.

Võiks väita, et olen teaduse usku aga see poleks ka korrektne. Minu arusaamise järgi eeldab usk mingi kindla dogma või veendumuse pimesi järgimist. Siinkohal tulebki sisse huvitav moment. Ma mitte ei usu loodusseadustesse vaid olen veendunud, et kõiksus toimib alludes loodusseadustele ehkki me pole neist kõigist lõpuni aru saanud ja ilmselt paljusid ka mitte avastanud. Paljuräägitud teadlaste püha graal "Theory of Everything". Selline vaatevinkel jätab lahtiseks ka võimaluse, et universum polegi miskit muud kui mingi "jumala" labori simulatsioon. Paraku nagu öeldakse: "eriti pöörased teooriad eeldavad eriti tugevaid tõestusi." Ja kui selline laborandist "jumal" ongi olemas, siis meie käitumine ei muuda karvavõrdki tema tegevust. No ja selle pärast mida ei saa muuta ei maksa ka muretseda, või isegi aega kulutada sellele mõtlemiseks.

Pere on suurel määral samasuguste vaadetega, ehkki lapsed tänu oma noorusele tulisemad usuteemal väitlejad. Nemad on veel selles eas, et ümbritsevate homo sapiensi esindajate piiratus kitsamalt ja ühiskonna ääretu lollus laiemalt häirib hirmsasti. Mina nüüd viiekümnendates olen leppinud olukorraga, kus inimeste käitumine võib olla samal ajal ratsionaalne (autoga sõites, tööl käies, ...) ja äärmiselt ebaratsionaalne (lotot mängides, kirikus käies, ...). Abikaasa mul kõige leebem, ta isegi armastas omal ajal muinasjutte ja suhtub usklikesse tolerantselt. Ega religioon mindki suurt häiri, seni kui seda mulle nina alla ei tulda hõõruma. Probleemiks muutub siis kui keegi sind oma "taevasse" kaasa tahab tarida, kuhugi pommi sokutades või üritades "ristisõtta" saata.

Need neli vaba jõulupäeva aurasid ära kui vesi kuumalt kivilt. Kahju, et kõigi teiste uskude tähtpäevi siinmaal ametlikult ei tähistata. Canada on igasugu diskrimineerimise suhtes kole tundlik, äkki alustaks kampaaniat buda, muslimi, shinto, taara, juudiusu, ... jne ... usupühade riiklikeks tähtpäevadeks muutmise nimel😁 Nii kaugele oleme juba jõudnud, et "Merry Christmas" asemel peavad poliitikud avalikult hoopiski "Happy Holidays" soovima, et mitte teisi uskusid solvata. Üks mu töökaaslane käib igaks juhuks nelja põhivoolu kirikutes kuna pole kindel misuke jumal see õige on. Ütles, et jube jama kui sured ära ja taeva väraval Peetruse asemel Mohammed vastu vaatab ning su põrgu kupatab, või siis vastupidi. Temal lisaks ka buda ja juutide usuga head suhted sisse seatud. Lõpuks lisas, et kui polegi jumalat olemas pole ajakulu liiga hull olnud, kord aastas peaks neile jumalatele küll olema😜 Patutegemisega on tal hoopistükkis eluterve arusaamine: "teen seni kui jaksan, küll vanast peast aega andeks paluda"😆