Identiteet, kelleks me end peame.

Indigoaalase postituse kommides võtsin sõna ja läks jahvatamiseka ning nagu tihtipeale juhtub oli enamus postituse teemast täiesti mööda. Tüüpilised möödarääkimised ja sõnadest kinni hakkamised. Hea, mis sellest sündis oli järsku tekkinud mõte, et suur hulk konflikte tekib identiteedi pinnalt. Inimesed on harjunud kuuluma gruppidesse ja end vastandama teistele gruppidele. Üldiselt üritatakse kuuluda gruppi, mille tõekspidamised aksepteeritavad. Samas pole see nii lihtne, sest inimene kuulub tegelt paljudesse gruppidesse, nii mõndagi on ta lihtsalt sisse sündinud ja ei saa miskit parata kui ka ei meeldi. Jeeker, see on põnev ja jube lai teema, annaks terve raamatu materjali kokku toksida ja arutleda. Blogis üritan piirduda paari momendiga.

Gruppidest suurimaks ja lihtsaimaks on ilmselt jaotus soo järgi: pooled meist naised, pooled mehed, mõned üksikud mutandid vahepealsed. Järgmine suuruselt rass, nagu ka eelmisega (ma ei hakka siin soovahetusopi teemal diskuteerima) siis tee mis tahad, sinna kuhu oled sündinud, sinna ka jääd. Rahvusega on natuke keerulisem, sest see ei põhine enam sajaprotsendiliselt geneetikal. Vanasti vähese rändamise ja immigratsiooni ajal oli rahvus suhteliselt homogeenne, viimasel ajal aga kiirelt kirjumaks muutuv. Kanadas väga ilmekalt näha: kui esimese põlvkonna immigrant enamasti samastab end originaalpäritolu rahvusega siis teine põlvkond on kahevahel ja kolmas kipub end pidama elukohamaa rahvuse esindajaks. Kes on kanadalane? Küsides saad ilmselt miljoneid eri vastuseid😜 Esialgu Torontosse saabudes oli ikka väga harjumatu kuulda, et asiaat end kanadalaseks nimetab - oli ju mul pagasina kaasas eelarvamus: kanadalane on originaalselt inglise või prantsuse päritolu või vähemalt eurooplane. Indiaanlased hoopistükkis põliselanikud, keda millegi pärast kanadalasena ette ei kujutanud, ehkki tehniliselt on nad ainsad pesuehtsad kanadalased. Siis muidugi veel hulk alamgruppe nagu quebecklased, mulgid, saarlased, ... kes kõik tunnevad väga tugevalt enda kuulumist just sellesse gruppi.

Liigitusi on tegelikult tohutult palju: Eriala järgi (häkkerid, insenerid, kodutud, arstid, õpetajad, kerjused, terroristid, ... ) Usu järgi (kristlased, muhameedlased, hindud, satanistid, budistid, uskumatud, ... kes kõik ka alamgruppidesse jaotuvad) Spordimeeskondade järgi (Barca, Leafsi, Netsi, Nõmme Kalju, ... fännid) Hobide järgi (suusatajad, käsitöö harrastajad, karatekad, maletajad, ... ) Seksuaalse eelistuse järgi (heterod, homod, pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid, svingerid, ...) Ja nii edasi pea lõputult. Puht tehniliselt ei peaks olema suurt vahet millisesse gruppi kuulud, paraku määravad ühiskondlikud normid ja nendega kaasnevad seadused palju. Mõned grupid langevad lihtsalt ühiskonna põlguse alla, mõnedesse kuulumise eest nähakse ette eri tasemel karistusi kuni vangla või lausa surmanuhtluseni välja. Eri riikides on seadused erinevad: kanepi tõmbajad võivad mitmel pool seda rahulikult teha, teistes kohtades lähed seadusega pahuksisse. Usu ja poliitika koha pealt on maailm eriti polariseeritud - "vale" veendumuse eest võid naksti kinni minna.

Enamus kodanikke kipub enda gruppi paremaks pidama ja vastandama mõnele teisele. Grupikuuluvuse konfliktide tõsidus ulatub pea ärapööramisest kuni sõjapidamiseni. Mulle tundub, et grupikuuluvuse vajadus on inimestel ürgajast saati kui see pakkus eelist ellujäämisvõitluses. Iga võõras grupp oli paratamatult ohu allikas. Mõni ime, et niinimetatud "võõraviha" ei taha maailmast kuhugi kaduda. Teise gruppi kuuluvate inimeste kombed ja käitumine löövad instinktiivsed häirekellad helisema. No ja muidugi viskud "oma" grupi kaitsele, eriti agaralt kui pole kindel kas kuulud sellesse aga kangesti ikka tahaks😁 Vahel isegi siis kui grupi käitumine su veendumustele mõnevõrra vastu käib. Eriti teravalt kipub hilisimmigrantide juures avalduma.

Hakkasin mõtlema: kellena ja mille alusel kodanik end eelkõige identifitseerib peaks õige palju tema kohta ütlema. Mina personaalselt sean esikohale rahvusliku kuuluvuse, ülejäänud tulevad hiljem, tähtsuse järjekorras siis:

Eestlane, Põhja-Eurooplane, teadusliku mõtteviisi toetaja, uskumatu, liberaal, elunautija, mäesuusafänn, karatekas, reisuhuviline, õllesõber, ...

Nagu näete on hulk olulisi gruppe välja jäänud, enamasti seetõttu, et ei pea neid kas niivõrd tähtsaks, et enda identiteedi juures rõhutada või siis on need nii ilmsed, et lihtsalt pole vaja. Siinkohal oleks parimaks näiteks mees ja hetero, mis nii ilmselged ja minu jaoks loomulikud, et ei vaja äramärkimist. Samuti ei pööra tähelepanu rassile, pole nagu kunagi mõelnud, et mina olen valge rassi esindaja, no ja mis siis, igaüks keda huvitab see näeb isegi. Seega pööritan silmi kui keegi mind rassismis süüdistama kukub, sel ajal kui üritan kõigi rasside võrdsust kaitsta ühelegi eelist pakkumata. Seesamune kurikuulus BLM kus minu arust oleks õige must asendada sõnaga kõik, sest muidu ju tegu pesuehtsa rassistliku loosungiga.

Samas Eestlaseks olemise üle tunnen uhkust. Miks, ei oska esimese hooga öelda. Oleme väikerahvana erilised, ühena vähestest suutnud äärmiselt pikka aega säilida vaatamata agressiivsete suurrahvaste naabrusele, oleme kohanenud kaasaegse ühiskonna ja tehnoloogiaga paremini kui enamus teisi rahvaid - kokkuvõttes on Eesti passi ja sinimustvalget uhke lehvitada. Aga kes tegelikult on eestlased, see juba omaette teema, sest viimastel andmetel pole me geneetiliselt väga homogeenne seltskond ja haarame järjest uusi eksootilisi geenikombinatsioone oma varamusse.

Kui julgete kirjutada oleks huvitav lugeda kuidas teie end identifitseerite, millises tähtsuse järjekorras. Põnev näha kui erinevad me selle vaatevinkli alt oleme.