Thursday, August 27, 2020

Identiteet, kelleks me end peame.

Indigoaalase postituse kommides võtsin sõna ja läks jahvatamiseka ning nagu tihtipeale juhtub oli enamus postituse teemast täiesti mööda. Tüüpilised möödarääkimised ja sõnadest kinni hakkamised. Hea, mis sellest sündis oli järsku tekkinud mõte, et suur hulk konflikte tekib identiteedi pinnalt. Inimesed on harjunud kuuluma gruppidesse ja end vastandama teistele gruppidele. Üldiselt üritatakse kuuluda gruppi, mille tõekspidamised aksepteeritavad. Samas pole see nii lihtne, sest inimene kuulub tegelt paljudesse gruppidesse, nii mõndagi on ta lihtsalt sisse sündinud ja ei saa miskit parata kui ka ei meeldi. Jeeker, see on põnev ja jube lai teema, annaks terve raamatu materjali kokku toksida ja arutleda. Blogis üritan piirduda paari momendiga.

Gruppidest suurimaks ja lihtsaimaks on ilmselt jaotus soo järgi: pooled meist naised, pooled mehed, mõned üksikud mutandid vahepealsed. Järgmine suuruselt rass, nagu ka eelmisega (ma ei hakka siin soovahetusopi teemal diskuteerima) siis tee mis tahad, sinna kuhu oled sündinud, sinna ka jääd. Rahvusega on natuke keerulisem, sest see ei põhine enam sajaprotsendiliselt geneetikal. Vanasti vähese rändamise ja immigratsiooni ajal oli rahvus suhteliselt homogeenne, viimasel ajal aga kiirelt kirjumaks muutuv. Kanadas väga ilmekalt näha: kui esimese põlvkonna immigrant enamasti samastab end originaalpäritolu rahvusega siis teine põlvkond on kahevahel ja kolmas kipub end pidama elukohamaa rahvuse esindajaks. Kes on kanadalane? Küsides saad ilmselt miljoneid eri vastuseid😜 Esialgu Torontosse saabudes oli ikka väga harjumatu kuulda, et asiaat end kanadalaseks nimetab - oli ju mul pagasina kaasas eelarvamus: kanadalane on originaalselt inglise või prantsuse päritolu või vähemalt eurooplane. Indiaanlased hoopistükkis põliselanikud, keda millegi pärast kanadalasena ette ei kujutanud, ehkki tehniliselt on nad ainsad pesuehtsad kanadalased. Siis muidugi veel hulk alamgruppe nagu quebecklased, mulgid, saarlased, ... kes kõik tunnevad väga tugevalt enda kuulumist just sellesse gruppi.

Liigitusi on tegelikult tohutult palju: Eriala järgi (häkkerid, insenerid, kodutud, arstid, õpetajad, kerjused, terroristid, ... ) Usu järgi (kristlased, muhameedlased, hindud, satanistid, budistid, uskumatud, ... kes kõik ka alamgruppidesse jaotuvad) Spordimeeskondade järgi (Barca, Leafsi, Netsi, Nõmme Kalju, ... fännid) Hobide järgi (suusatajad, käsitöö harrastajad, karatekad, maletajad, ... ) Seksuaalse eelistuse järgi (heterod, homod, pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid, svingerid, ...) Ja nii edasi pea lõputult. Puht tehniliselt ei peaks olema suurt vahet millisesse gruppi kuulud, paraku määravad ühiskondlikud normid ja nendega kaasnevad seadused palju. Mõned grupid langevad lihtsalt ühiskonna põlguse alla, mõnedesse kuulumise eest nähakse ette eri tasemel karistusi kuni vangla või lausa surmanuhtluseni välja. Eri riikides on seadused erinevad: kanepi tõmbajad võivad mitmel pool seda rahulikult teha, teistes kohtades lähed seadusega pahuksisse. Usu ja poliitika koha pealt on maailm eriti polariseeritud - "vale" veendumuse eest võid naksti kinni minna.

Enamus kodanikke kipub enda gruppi paremaks pidama ja vastandama mõnele teisele. Grupikuuluvuse konfliktide tõsidus ulatub pea ärapööramisest kuni sõjapidamiseni. Mulle tundub, et grupikuuluvuse vajadus on inimestel ürgajast saati kui see pakkus eelist ellujäämisvõitluses. Iga võõras grupp oli paratamatult ohu allikas. Mõni ime, et niinimetatud "võõraviha" ei taha maailmast kuhugi kaduda. Teise gruppi kuuluvate inimeste kombed ja käitumine löövad instinktiivsed häirekellad helisema. No ja muidugi viskud "oma" grupi kaitsele, eriti agaralt kui pole kindel kas kuulud sellesse aga kangesti ikka tahaks😁 Vahel isegi siis kui grupi käitumine su veendumustele mõnevõrra vastu käib. Eriti teravalt kipub hilisimmigrantide juures avalduma.

Hakkasin mõtlema: kellena ja mille alusel kodanik end eelkõige identifitseerib peaks õige palju tema kohta ütlema. Mina personaalselt sean esikohale rahvusliku kuuluvuse, ülejäänud tulevad hiljem, tähtsuse järjekorras siis:

Eestlane, Põhja-Eurooplane, teadusliku mõtteviisi toetaja, uskumatu, liberaal, elunautija, mäesuusafänn, karatekas, reisuhuviline, õllesõber, ...

Nagu näete on hulk olulisi gruppe välja jäänud, enamasti seetõttu, et ei pea neid kas niivõrd tähtsaks, et enda identiteedi juures rõhutada või siis on need nii ilmsed, et lihtsalt pole vaja. Siinkohal oleks parimaks näiteks mees ja hetero, mis nii ilmselged ja minu jaoks loomulikud, et ei vaja äramärkimist. Samuti ei pööra tähelepanu rassile, pole nagu kunagi mõelnud, et mina olen valge rassi esindaja, no ja mis siis, igaüks keda huvitab see näeb isegi. Seega pööritan silmi kui keegi mind rassismis süüdistama kukub, sel ajal kui üritan kõigi rasside võrdsust kaitsta ühelegi eelist pakkumata. Seesamune kurikuulus BLM kus minu arust oleks õige must asendada sõnaga kõik, sest muidu ju tegu pesuehtsa rassistliku loosungiga.

Samas Eestlaseks olemise üle tunnen uhkust. Miks, ei oska esimese hooga öelda. Oleme väikerahvana erilised, ühena vähestest suutnud äärmiselt pikka aega säilida vaatamata agressiivsete suurrahvaste naabrusele, oleme kohanenud kaasaegse ühiskonna ja tehnoloogiaga paremini kui enamus teisi rahvaid - kokkuvõttes on Eesti passi ja sinimustvalget uhke lehvitada. Aga kes tegelikult on eestlased, see juba omaette teema, sest viimastel andmetel pole me geneetiliselt väga homogeenne seltskond ja haarame järjest uusi eksootilisi geenikombinatsioone oma varamusse.

Kui julgete kirjutada oleks huvitav lugeda kuidas teie end identifitseerite, millises tähtsuse järjekorras. Põnev näha kui erinevad me selle vaatevinkli alt oleme.

16 comments:

  1. Täitsa nõus, eriti sellega, et kõige kõvemini kaitsed seda gruppi, millesse kuuluda tahaks, aga ei tea, kas kvalifitseerud...No äkki siis võtavad mu enda hulka?
    Identiteetidest, siis kunagi vaidlesin tüübiga, kes teatas, et ta on eelkõige eestlane ja alles seejärel inimene. Inimene küll enam grupp ei ole, vähemalt meie, inimeste jaoks, kõik ju kuulume sinna, aga ikkagi tundus vale pidada rahvust inimlikkusest ülemaks. Sugu ma ise ka grupikuuluvuseks ei pea, sest teisi samasse gruppi kuuluvaid on jube palju ja nende kõigiga ma ühisosa ei tunne ju. Samas, kindlasti on padufeministe- ja šoviniste, kes sugu identiteedi seisukohalt oluliseks peavad.
    Mul endal meenub grupikuuluvusega aga alati see, kui palju ebameeldivaid isikuid igal juhul sellesse samasse gruppi kuulub ja tundub targem pigem suu kinni hoida enda identiteedi koha pealt. Blogija - eneseimetleja, kes reklaamib hilpe. Raskema muusika kuulaja - hirmus räpane ja kuri karvik. Õllesõber - joodik jne jne, iga grupiga seostub mingi negatiivne stereotüüp ju ka :) Või vähemalt nendega, millesse mina kuulun...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hilisimmigrandid on natuke nagu usku pöörajad või sellest ära pöörajad. Kipuvad kõvasti ülevõimendama vastandumist, laitma eelnevat ja ülistama "ärkamist". Eks isegi sai see periood läbitud. Personaalselt kadus mul õige kiiresti pettekujutlus läänemaailmast kui sõnavabaduse kantsist. Praeguseks on teatud teemade juures sõnavabadust hulga vähem kui seda isegi nõuka ajal sai viljeleda.

      Muidu meelepärase grupikuuluvuse jagamine jõuliste aga oma vaadetele vastuvõetamatute isikutega tekitab parajat vastuolu. Kohati siin näha näiteks venelaste puhul, kes üritavad varjata oma rahvust, põhjuseks muidugi praegune võim.

      Vabatahtlike gruppidega lihtsam, piisavalt suure vastuolu korral lihtsalt astud välja ja kogu moos. Näiteks parteipileti lauale löömine või koolist välja astumine.

      Delete
  2. Nüüd ja siin identifitseeriks ennast näiteks nii: naine, ema, eestlane, humanitaar, keeleinimene, tolerast, introvert, ökomutt, sarkastilise huumorisoonega. Aga mõnel muul eluhetkel või muus situatsioonis on (olnud) olulised teistsugused omadused.

    Ma arvan, et see, kellena ennast identifitseerime, oleneb ka sellest, kellega vastandume. Valge heteromehena pole igapäevaselt eriti vaja kellegagi vastanduda. Aga kui satuksid näiteks geiklubisse, siis muutuks enda heterona identifitseerimine ilmselt kähku oluliseks. :D

    Kas Kanadas on usk oluline elu osa? Sest ma ei kujuta ette, et Eestis oleks kellegi identiteedi oluline osa MITTEusklik olemine, usklikkus aga küll. Samamoodi on eestlane olemine välismaal elades kindlasti olulisem kui kodumaal. Ja näiteks sa (ega ma) ei pea oma identiteedi oluliseks osaks lihasöömist, aga vegani jaoks on, mulle tundub, veganlus oluline osa identiteedist.

    Ühesõnaga, ma nõustun, et me kuulume paljudesse gruppidesse, juhuslikult või tahtlikult, meeleldi või mitte, mõnda gruppi tahaks kuuluda (nt ma kuuluks hea meelega miljonäride gruppi...), mõnd väldime iga hinna eest (nt on mõne inimese jaoks häbiväärt olla lahutatud või üksikvanem, pigem on õnnetus suhtes).

    Väga põnev mõtteharjutus, aitäh.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Novot, pean kohe lisama, et padufeministide gruppi palun mind mitte toppida. :D Feministiks (laias laastus selles mõttes, et naistele ei peaks olema midagi otseselt ega kaudselt keelatud lihtsalt selle pärast, et nad on naised) pean ennast küll, aga see pole minu jaoks oluline grupp, kuhu kuuluda.

      Delete
    2. Tõsi on, et avalikult teistele tutvustamine sõltub suurel määral olukorrast. Ma pidasin oma küsimuse all silmas rohkem seda kellena sa enda jaoks iseennast identifitseerid.

      Usk on vist enamustes maades peale Eesti väga oluline ühiskonna ja identiteedi osa, eriti veel USA's. Küsi ükskõik kelle käest, kes veidi kauem seal elanud. Viisakas seltskonnas küll sel teemal ei vaielda nagu ka poliitika üle. Eestis on uskumatuks olemine liiga tavaline, et seda rõhutada.

      Delete
  3. Mul on hea meel olla eestlane ja armastan Eestimaad, aga kuidagi ei näe esimese asjana rahvust. Jah, eelistan suhelda inimestega kellega ühes keeles räägitud saan (eestlased) või näiteks inglise keeles, aga rahvus on juhuslik.

    Nii, nagu me enne sündimist ei vali sugu ega rassi, ei vali me ka rahvust. Seda saame elu jooksul valida, kui olemasolevaga rahul pole. Samamoodi valime (vormime) isiksust, mis on kõige olulisem. Sest isiksusest tuleneb karjäärivalik, temperament, elurõõmud- ja raskused. Tundub kuidagi olulisem.

    Mina defineerin end nii: Naine (sugu), üliõpilane (tegevusala), idealist/optimist (maailmapilt), eestlane (rahvus), lugemishuviline (hobi), introvert (isiksus). Võibolla täiendaks, et teadusliku maailmavaate pooldaja, tervislike eluviisidega jne. Kõik muud täpsustused tulevad hiljem.

    See on väga põnev teema, et kuidas inimesed end defineerivad. Näiteks kui on enda tutvustamise ringid, siis enamus inimesi ütleb esimese asjana hoopis oma ameti. ''Tere, olen Jüri, elektrik ja elan Tallinnas'' vms. Mõni alustab oma hobidest. Mõni alustab oma lastest. Seda pole kuulnud, et keegi alustaks ''olen eestlane'', võibolla välismaalaste keskel küll.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kindlasti on välismaal elavana oma rahvuse oluliseks pidamine tähtsam kui Eestis, kus see samamoodi tavaline kui uskumatuks olemine. Pigem rõhutatakse midagi, mis eriliseks teeb - Kanadas teeb mind eestlaseks olemine eriliseks :D Samas olen noorest peale üsna tugevate rahvuslike vaadetega olnud, mida ei maksa segi ajada marurahvuslusega. Eestis ennast tutvustades jääks kaks esimest muidugi välja, sest need on eeldatavad kui juba eesti keeles suhtlen.

      Delete
    2. Tõsi, selles kontekstis on rahvuse rõhutamine mõistetav ja isegi loogiline. Ikka tuuakse välja see, mis eriliseks teeb. :) Eestil tundub olevat hea maine ka välismaalaste seas, just neil kes selleks piisavalt kaarti ja geograafiat tunnevad.

      Kuigi ütlen ausalt, et nii nagu ma ei tunne kõiki USA osariike ega Kanada linnasid, ei oota ma et ameeriklased (ega kanadalased) tunneks meie pisikest täppi maailmakaardil. Kui neid just Euroopa ajalugu ei huvita, mis on alati plussiks.

      Delete
  4. Ma võin pakkuda ühe põhjuse, miks välismaalaste keskel rõhutatakse oma rahvust.

    Esiteks annab rahvus vihje, mis keeli sa oskad. Teiseks annab sulle mingi geopoliitilise hoiaku. Mainid, et oled Eestlane (eurooplane), siis ehk küsitakse Brexiti kohta. Võibolla läheb jututeema Euroopa peale. See annab sellise üldise territooriumi. Kolmandaks, see annab teatava ajaloolise-kultuurilise kuuluvuse. Välismaalaste keskel kannab rahvus endas palju infot. Seesama ''mina vs nemad'', grupikuuluvuse teema millest kirjutasid.

    Päevast päeva Eestis elades ei tundu see aga nii aktuaalne teema.

    ReplyDelete
  5. Ma tsiteerin endast targemaid...
    Omavoliliselt olen rõhutanud ainult ühte sõna – MULJE

    Timothy Leary ja Robert Anton Wilson on pakkunud välja teooria, mis aitab mõista, kuidas inimesed saavad tajuda ümbritsevat maailma nii radikaalselt erinevalt. Selle teooria võtab kokku sõna „reaalsustunnel“. Selle järgi tajuvad inimesed maailma täiesti erinevalt, sest nende minevik ja kogemused, alateadvusse salvestunud mõttemustrid, geenimälu jne on erinevad. Nendest erinevatest, aga ainuomastest koostisosadest ehitatakse endale isiklik reaalsustunnel, läbi mille oma elu elades kulgetakse. Inimesed, kelle „torud“ üksteisega sarnanevad, hoiavad omavahel kokku, koondudes suurtesse reaalsustunnelitesse. Ikka armastatakse omasugustega koos olla. Kui su kõrval on inimesed, kes sinu reaalsust enam-vähem jagavad, ei teki igal hetkel vastasseise ja ebameeldivaid üllatusi. Mida rohkem rahvast üht reaalsustoru jagab, seda kergemini võib tekkida MULJE, et see toru ongi kõige parem ja õigem, sest seda jagab suur hulk inimesi.
    [EE 12.10.2016 Anu Samarüütel „Reaalsustoru sees ja sellest väljas“]

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaah..., huvitav lähenemine ja pealegi täiesti loogiline. Kahtlemata eelistame sarnaste vaadetega inimestega suhelda, samas intrigeerib mind alati ka risti vastupidiste arusaamistega kodanikega väitlemine - no muidugi kui see toimub intelligentsel tasandil. Nii põnev kuidas ja miks keegi võiks sama maailma minust nii erinevalt näha.

      Delete
  6. Peaks vist lisama veel ühe omaduse - kaalutlev pragmaatik, enne mõtleb siis ütleb või teeb mitte vastupidi. Esiklaasi juhtum heaks näiteks. Noh elu on nii lihtsam ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. ... ja igavam ka muidugi :P
      Kas mitte hiina vanasõna ei õelnud, et needus on elada huvitavatel aegadel ;)
      Vaatasin igaks juhuks wikipeediast järgi, nojah tegu järjekordse linnalegendiga, pole ei hiina päritolu ega iidne, samas võtab hästi kokku sisu, mida tahan öelda.

      Delete
  7. Inimene on karjaloom, kaitseb oma karja. Identiteet see peab olema muutumatu mingite maitsete ja meeleolu järgi identifitseerida mida. Tätoveerimine on ka selline, et lasen omale firmamärgi külge õmmelda.

    ReplyDelete
  8. Mul meeldib üks uussõna identifitseerimaks teatavat gruppi- mõrdõiguslane. Väga täppi läinud!

    ReplyDelete
  9. Jutubis on Douglas Murray, kuula teda. Kirjutas raamatu identiteedist, The Madness of Crowds.

    ReplyDelete