Kehakaalust, jooksmisest ja poliitilisest korrektsusest.

Vetsus istudes moblas surfates (jah sellise nilbe saladuse avaldan teile (P.S. käsi pesen hoolikalt😜) - ärge enne tulge kividega pilduma kui mõtlete järgi, millise mittesihipärase tegevusega ise selles asutuses olete tegelenud) jäi mingis suvalises uudistevoos silma Kalmuse arvamusartikkel. Pikemalt mõtlemata jagasin ühes FB grupis, vastukaja oli laialdane ja suures osas teemast mööda. Pigem kritiseeriti sõnumitoojat kui arutati sõnumi sisu üle. 

Ma saan aru, et artikkel oli provokatiivselt poliitiliselt ebakorrektne ja ebameeldiva teema korral on mugavam autorit kritiseerida kui sisu teemal rääkida. Kas herr Kalmuse väljanägemine kõigi maitsele vastab ja kuidas see saavutatud polnud teema. Ta ju ei eeldanud, et kõik kodanikud kulturistideks peaks hakkama, lihtsalt kobises noorte inimeste lödipüksluse ja ebatervisliku rasvumise kallal. Viimasel ajal on laialt levinud jutt teemal: kui ise tunnen end oma paksus kehas hästi siis on kõik korras. Keda te tulete petma, olgem ausad - keegi ei tunne end ülekaalus hästi, see on lihtsalt pea liiva alla peitmine ja eneseõigustuse otsimine. Kui oleks ilma pingutuseta valida saleda ja trimmis või lodeva ja priske vahel näeksime kõik välja kui modellid, või ma eksin😏 

Endalgi suvel poolteist kilo juurde tekkinud (kõigun praegu 79 piiril), valetaksin kui väidaksin, et nahaalune pekk niisama õhust ja armastusest tekkib. Normaalsed kodanikud lähevad või vähemalt püüavad suveks rannavormi minna, mina võtsin Eesti puhkust õige lebolt käies pooleteise kuu jooksul vähem kui kümme korda jooksmas. Kodumaist toiduvalikut ei saanud nautimata jätta ja õllekannu sülitamise pattu enda hingele ei julgenud võtta. Tagasi Torontosse jõudes pandi kaheks nädalaks karantiini, ametlikult pidin lausa eraldi korrusel elama ja välja tohtisin vaid oma aeda minna, sedagi tingimusel et kedagi teist seal pole. Jooksmas käisin salaja öösel ilma igasuguse elektroonikata lootuses, et sel ajal politsei ei kontrolli kodus olemist.

Nüüd pea neli nädalat möödas ja kenasti tagasi vanas rütmis jooksurajal. Kas ja mis on vahepeal muutunud. Meeldiva üllatusena pole võhm pooleteisekuuse pausiga märgatavalt vähemaks jäänud, aegade põhjal muutust ei märkaks. Sama viiekildist ringi jooksen sama kiirusega. Üllatusena tuleb asjaolu, et südmetöö on aeglustunud ja sellega koos ka pulsikella poolt mõõdetav "pingutuse" tase langenud. Justkui oleks puhkus pigem hästi mõjunud. Enesetunde põhjal otsustades vähem küll ei pinguta. Esimesed neli-viis päeva olid lihased veidi kanged aga nädalaga harjus keha ära. Seoses palavate ilmadega sai ka jooksutossud vahetatud Nike Pegasus Zoomide vastu, mis täies ulatuses pealt võrkriidega kaetud ja äärmiselt hea jahutamisega. Pehme tallaga harjusin kiirelt, praegu tunduvad vähemalt sama head kui mu vanad ja räbalateks joostud Mizuno Wave Riderid, mida ikka veel väga vihmaste ilmade puhul jalga ajan.

Täna jooksin poolkogemata selle aasta kiireima 5km aja kuna Strava GPS läks lolliks ja kukkus nurkasid lõikama. Moblalt öeldavad vaheajad kostsid nii nigelad, et panin sutsu hoogu juurde. Alles kella kinni pannes selgus tegelik kiirus. Jooksuäpi numbreid vaadates tuleb välja, et viimasel ajal on mu VO2Max jälle kõvasti ülesmäge kerinud, Huawei lausa pakub eeldatavat maratoni läbimise aega alla 4 tunni. Sihukest raamatupidajalikku arvutamist ei maksa muidugi tõsiselt võtta, 5km aja alusel pole tegelt võimalik isegi kindlaks teha kas kodanik 42 kilti läbigi jaksaks joosta. Aga noh, ilus ja enesetunnet tõstev vaadata ikka😉