Silver Creek

Septembri lõpupoole on kavas teha üks pikem matk koos kohaliku mäetipu vallutamisega. Kuna päevateekond kujuneb hinnanguliselt maratoni pikkuseks ja rajal on mägimatkale omaselt kõvasti üles-alla ronimist otsustasime vähehaaval valmistuma hakata. Enda pärast ma suurt ei muretse, tütar saab ka ehk hakkama (Mauna Loa otsa ronides ei tekkinud probleemi) aga koerte koha peal on küsimärk. Noorem ilmselt jaksab joosta, vanemal kipub trepist üles minemine kohati raskeks minema. Enne kui sihukesele matkale kaasa võtta tuleb kindlasti kontrollida kuidas ta keerulisemal maastikul hakkama saab.

Eelmine õhtu viskasin pilgu Ontario kaardile. Piki üle 800km pikkust paeklindi äärt kulgeva Bruce Traili peal leiab alati uusi ja huvitavaid ning piisavalt liigendatud matkaradasid. Parimaks kohalikuks matkaradade leidmise vahendiks piisab kui googeldada "Ontario Hiking Trails" ja klikkida esimesel lingil, kus kaart. Kaarti zoomides ilmub sinna järjest uusi radade sümboleid. Eriti mugav kui oled mingi piirkonna välja valinud, suurendad kaardi ja hakkad järjest radade sümbolitel klikkima lugedes kirjeldusi ning vaadates pilte. Näed ka ära kaua kulub kohale sõitmiseks aega ja mis ilmaennustus parasjagu on.

Kaugele ei viitsinud minna, kolme hulgast valisin välja Silver Creek. Nii pikkuselt kui iseloomult tundus sobiv, lisaks veel "koerasõbralik" mis iganes see siis tähendab. Hommikul suht vara sõitsime välja, pealelõunal ähvardas vihmaga. Elukad said muidugi kohe aru, et miskit põnevat toimumas. Suurest ärevusest ei tahtnud isegi toitu nahka panna, peaasi et maha ei jääks. Pisike koperdas jalus ja niuksus õnnelikult. Isegi kass nakatus üleüldisest askeldamisest, teda paraku kaasa võtma ei hakanud. 40 minti sõitu ja olimegi kohal, kella kümne ajal vaid paar autot tee ääres parkimas.

Koerad rihma otsa ning hakkasime astuma. Seoses koroonaga on ka matkaradade juures ametnikud väljas, kes ohutustehnika juhendeid jagavad. Maski õnneks kandma ei pidanud. Raja alguses oli väga informatiivne reljeefi kaart, millest tegin pildi, teel olles kasutan alati "Maps Me" rakendust, mille eelnevalt alla laaditud kaart oluliselt parem (kõik pisikesed rajad peal) kui Google Map ja mis ei vaja mobla võrku, piisab sati signaalist.

Kogu piirkonna pinnaehituse on kujundanud jääaeg. Paeklint ja klindisaared - äärmiselt sarnane Eesti põhjarannikuga. Ainus erinevus, et meie matkamispiirkonnas kalda äär sisemaal. Võimsad sulavee voolud on kulutanud suured jõeorud, mille põhjas momendil pisikesed järvesilmad, soised alad ja ojad. Rada kulges algul paekalda äärt pidi, siis laskus alla oja orgu ning läks metsa all klindisaare äärt pidi kildi jagu edasi. Koerad kustutasid janu soolombist joomisega, Koko saadan otsustas vaatamata keelamisele sisse hüpata. Välja roniva koera alumine pool sobiks ideaalselt BLM marsile maskotiks. Muda oli looma karvastiku süsimustaks värvinud milline asjaolu koera ennast ei paistnud üldse häirivat.

Kokku kõmpisime kaheksa kilti edasi tagasi ja väikese ringiga. Viimases otsas oleksin veel ühe laskumise ette võtnud aga nii koerad kui tütar olid kole januseks läinud ja kippusid auto juurde tagasi. Kokkuvõttes tundub, et väiksemal koeral ei tekiks probleemi pikal matkal aga vanem kardetavasti ei jaksaks seda läbi käia. Lõõtsutas teine õige kõvasti ehkki ronimisega sai hakkama ja mahajäämise muret polnud. Lõpus hakkas veidi sadama, samas soe vihm ei sega. Kodus kulus pool tundi Koko pesemise peale, lisaks tuli mõlema karvadest ports mitmes suuruses takjaid välja katkuda ja lõigata.

Järgmine päev tööl surfasin matkaradasid uurides ja avastasin haruldaselt ägeda piirkonna Bruce Poolsaare ääres, kus rada rohkem kui saja kildi ulatuses praktiliselt asustamata järveäärset paeklinti pidi kulgeb. Oleme seal paaris kohas käinud aga ligipääs on suht keeruline, autoteid üksikud, maa kuulub kas riigile või indiaanlastele. Selle piirkonna on päästnud just kaugus suurematest asustatud punktidest, Torontost pea neli tundi sõitu. Nii kaugele päevamatkaks ei lähe, vähemalt öö või kaks tuleks broneerida telkimiseks.