Seitsmes stsenaarium

Arvatavasti on keele ja lojaalsuse vahel korrelatsioon

CSIS avaldas jaanuari keskpaiku artikli teemal: "Venemaa võimalik invasioon Ukrainasse". Nad tõid välja kuus tõenäolisemat stsenaariumit, nii USA kui Britid pakkusid eile aga välja seitsmenda. Mõnevõrra üllatav, et seda tehti avalikult ja lausa konkreetseid nimesid kasutades. Tegu pole mingi ootamatu plaani või geniaalse gambiidiga, Venemaa ja ka teised riigid on seda varemgi korduvalt kasutanud. Isegi mina pakkusin oma hiljutises postituses tolle idee välja. Venemaa üritab korraldada riigipöörde ja võimule upitada endale sõbraliku rezhiimi, mitmed võtmetegelased nime pidi ära toodud ja sanktsioonide alla pandud, põhitegijaks väidetavalt meediamogul Jevhen Murajev.

Nii avaliku infojagamise eesmärk on ilmselt varakult vähemalt tolle tüübi võimaluste santazheerimine. Kremlil oleks ebamugav teda kasutada eriti peale seda kui nad on ametlikult kuulutanud UK välisministeeriumi avalduse täielikuks hämamiseks ja disinformatsiooniks. Kremlimeelse nukuvalitsuse võimule upitamiseks on kolm loogilist võimalust. Donbassi okupeeritud aladel moodustatakse enne rünnaku algust mingi "valitsus" mida Venemaa koheselt tunnustab kui ainsat seaduslikku. Selle variandi eeliseks Venemaa võimalus tolle "valitsuse" palvel minna Ukrainat "fashistide ikkest" vabastama. Teine võimalus, et kohe peale esimeste alade või linnade hõivamist viiakse mingid "oma Ukrainlased" sinna kes siis moodustavad valitsuse ja paluvad Venelt abi "seadusliku" võimu kindlustamisel. Kolmandaks võimaluseks üritada Kiievis sõjaväelise välkoperatsiooniga võim üle võtta. Minu arust liiga riskantne, sest liiga palju võib valesti minna.

Nüüd aga tagasi CSIS kuue stsenaariumi juurde, mida kirjeldan vaid lühidalt, kes soovib võib artiklit täismahus ise lugeda.

1. Viia väed minema kuid jätkata separatistide aitamisega. Minu arust välistatud, sest seda nähtaks Moskvas lüüasaamisena, mida Putin endale lubada ei saa.

2. Viia Vene väed ametlikult okupeeritud Donbassi aladele ja keelduda neid tagasitõmbamist enne Vene poolt rahuldava rahulepingu alla kirjutamist. Ka see tundub liiga lahja käik, sest ilmselt tooks kaasa sanktsioonid kuid ei annaks Vene poolele midagi uut.

3. Okupeerida Ukraina idaosa kuni Dneprini kasutades seda läbirääkimistel trumbina või lihtsalt liita Venemaaga.

4. Okupeerida nii Ukraina idaosa Dneprini kui lõunaosa Musta mere rannikul lõigates ülejäänud territoorium merest ja praktiliselt piirates Ukraina ümber kuna läänes on Transdnestria. Vene vaatevinklist lahendaks mitu probleemi ühe pauguga kaasa arvatud Krimmi varustamisprobleemid ja ühendus Transdnestriaga. Kogu see ala liidetaks Venemaaga. Ülejäänud Ukraina ei suudaks niikuinii kaua vastu seista.

5. Ainult Ukraina lõunaosa okupeerimine vältides nii Harkovi kui Kiievi vallutamist ning sellest tulenevat ohvriterohket linnasõda, kus Vene tehniline ülekaal nii suurt mõju ei oma.

6. Vallutada kogu Ukraina pluss Valgevene kahes faasis ja liita see Venemaaga. Tegu on Kremli märja unenäoga, mida kindlasti soovitakse kuid pole selge kas selleks piisavalt jõudu ja valmidust pikaaegse vastupanuliikumisega madistamiseks.

Nagu varemgi olen maininud: usun, et sõjakäik Ukrainasse saab toimuma, küsimus vaid selle ulatuses. Kremli soovile probleem sõjaliselt lahendada vihjab liigagi selge vastuvõetamatute ultimatiivsete nõudmiste esitamine Lääneliitlastele. Ulatuse osas arvan miskit kolmanda ja neljanda stsenaariumi vahel käiku minevat, erakordse edu korral ei välistaks ka kuuendat stsenaariumi nii Ukraina kui Valgevene ülevõtmise näol. Loogika ütleb, et kui hoog sees ja sanktsioonid niikuinii kehtestatud tuleks üritus lõpule viia.

Venemaa edu perspektiivid: Ajaloos on kiireimad edukad motoriseeritud sõjakäigud umbes 30km päevas (Guderian Ardennides ja USA Kuweidis). Venemaa võib esialgu arvestada lausmaal sarnase kiirusega kui Ukraina vastupanu osutub nõrgaks. See eeldaks aga suurematest linnadest möödumist. Tegelikkuses on ettearvamatu, sest keegi ei tea kui hästi suudab Venemaa läbi viia suuremahulist operatsiooni ja kui tugevalt ning edukalt Ukraina sõjavägi suudab vastu panna. Mida kaugemale väed liiguvad seda keerulisemaks kujuneb logistika. Ilmastiku poolest on selge, et Venemaa peab ründama vähemalt kuu aega enne kevadisi vihmasid.

Kõige suuremaks katsumuseks kujuneb Ukraina linnade vallutamine ja hoidmine. Võimalik, et olen lihtsameelne, kuid isegi Putini poolt ei suuda ette kujutada Kiievi pommitamist, seda oleks haruldaselt keeruline oma kodanikele põhjendada. Tänapäeva infoühiskonnas pole võimalik varjata sõjakuritegusid, millega vene pool kahtlemata hakkama saab.

Ukraina ja Vene vägede üheks võtmeküsimuseks saab olema moraal. Ukrainlane võitleb oma kodu ja omaste eest, venelane on tüüpiline sissetungija ükskõik millise sõnamulaga seda varjata üritab. Sõjaväe moraal sõltub sõjalisest edust, mis aga venelastele ja ukrainlastele tähendab täiesti erinevat asja. Vene puhul on edu definitsioon lihtne: kiire ja väheste ohvritega võit nõrka vastupanu osutava vastase üle. Venemaa strateegide avaldustest paistab selgesti, et nad ei oota erilist vastupanu, kujutavad kogu kampaaniat ette kui Krimmi annekteerimist ainult suuremas plaanis. 

Ukraina sõjaväe ja elanikkonna tugev vastuseis viiks vene moraali kiirelt alla. Ukrainlaste jaoks on ainuüksi kaitselahingutes mõnda aega vastupidamine moraali tõstev, iga puruks lastud vene lennuk või tank ja iga hukkunud okupant tõstab ukrainlaste võitlusmoraali. Me eestlased teame seda väga hästi Sinimägede lahingutest, ka pea 80 aastat hiljem mälestusi lugedes tuleb uhke tunne. Praegunegi Eesti iseseisvus võlgneb palju nii Vabadussõjale kui II maailmasõja lahingutele mis näitas, et soodsate asjaolude kokkusattumisel oleme võimelised suurtele vastu seisma.

Venelastel tuleb tegemist Ukraina Vastupanuliikumise UPA meeste lastelastega

Kui sõjaliselt õnnestubki Ukraina vallutada kerkib üles järgmine probleem, mida Ukrainaga peale hakata: kas liita Venemaaga või panna pukki nukuvalitsus. Nii või naa saab see majanduslikult äärmiselt keeruline olema. Esiteks on suur osa Ukraina tööstusest ja linnadest purustatud, teiseks peab Venemaa arvestama pikaaegsete tõsiste lääne sanktsioonidega ja sellest tuleneva majandusliku mahajäämusega. Ainus võimalus ehitada uuele läänepiirile tuumakaitseliin ja pöörduda näoga itta ning hakata Hiina vasallist väikevennaks.

Kogu diplomaatilist mängu jälgides jääb mulje, et Lääs uduse sanktsioonidega ähvardamise (mis vene poolt ei hirmuta) ja suht väikesemahulise sõjalise abi pakkumisega üritatab Venemaad meelitada sõjalisele avantüürile. Kas loodetakse, et nagu Afganistan murdis NL selgroo nii kujuneb Ukraina sõda Venemaa hauakaevajaks. Ja Putin marsib rind uhkusest punnis sellesse lõksu. Kahjuks põhilised kannatajad nii Ukraina kui Venemaa lihtsad kodanikud sõjaväelastest rääkimata.