Ümbrik ja mobla

Paar juhtumist, millest pole olnud aega lumetormi, sõja ja koroonauudiste möllus blogistada. Sain valitsuselt pruuni ümbriku. Kummaline, mis võiks olla??? Kiiruseületamine, parkimistrahv, maksuamet, ... tervisekaart ja juhiload uuendatud, kuritegevusest olen viimasel ajal hoidunud, ... veel kaks mõeldavat võimalust: autode aastamaks või kohtukutse ... kohtunikuks olemiseks. Siinmaal valitakse kohtunikuks loosi teel ja niisama keelduda ei tohi. Natuke nagu miinimumpalgaga puhkus, ühest küljest vaheldus, teisest küljest tüütu kohustus. Mõtlesin, et võiks isegi minna, põnev teema blogida.

Rebisin ümbriku lahti ja viskasin pilgu peale ... käed hakkasid värisema, küür vajus selga ja pilk läks ähmaseks ... oli nüüd vaja meelde tuletada, et olen vanuriks saanud. Riik andis teada: hakka aga pabereid ette valmistama, peagi võid soovi korral pensile jääda! Mis sa mossitad, peaks olema ju rõõmustav uudis: viska aga jalad seinale, pöörita pöidlaid ja papp muudkui pudeneb. Tegelt muidugi nii lihtne see elu pole isegi mitte siin pudrumägede ja piimajõgede keskel kuna pakutav pensisumma💰 vaid 350 euri kuus😜 Kui rabaks edasi siis 5 aasta pärast oleks juba üle viie soti ja 10 aasta pärast lausa seitsesada.

Korrektsuse mõttes tuleb lisada, et tegu vaid ühe osaga - riikliku tööpensioniga, mille olen firmade sissemaksete arvel teeninud. Teiseks sambaks kujuneks vanaduspension, milleni mul veel jupike aega oodata - õnneks. Kolmas sammas firma pension, mida üksikud viisakad firmad pakuvad ja mis moodustab enamuse penskari sissetulekust. Viimaseks neljandaks sambaks see finants, mille oled ise kõrvale pannud: aktsiad, fondiosakud, kinnisvara, väärismetallid, passiivne sissetulek, ... jne ... võib ulatuda võlgadest miljoniteni. Töökaaslane hoiatavaks näiteks: pidi minema pensile eelmine aasta aga läks ahneks ja mängis kanepifirmade aktsiatega end auku, nüüd rügab lisaks ületunde teha, et võlaprotsente maksta, muidu võib õnnetult jalaluu murda. Sellised siis siinsed vanuripõlve perspektiivid😉 Lõpetuseks tuleb kinnitada, et nagu igal pool mujalgi on vanaduspõlve kindlustamisega mõistlik ise tegeleda mitte jääda riigi peale lootma!

Laupäeval vedasin oma vana mobla tööle kaasa. Üks aasia päritolu kolleeg lubas pilgu peale visata ja võimaluse korral ära parandada. Suurt usku mul sellesse polnud, sest viimane kuu olen saanud toda aparaati vaid fotokana kasutada ... sedagi juhul kui soft kohe kokku ei jookse. Mitte mingi side ei tööta, ei mobla operaatori, wifi ega bluetooth. Ainult usb juhtmega otse läpakasse ühendades sain olulisema data igaks juhuks ümber laadida. Paraku oli hulk tegu leidmaks kuhu kurat erinevad äpid oma kasutajaandmed peidavad. Huawei Health puhul ei suutnudki tuvastada, ehkki selge et moblas, sest isegi siis kui muu maailmaga ühendus puudus oli mu kahe poole aasta jooksuinf kenasti olemas.

Google Pixel 3 XL koostisosadeks võetuna

Uued moblad kõik kokku liimitud, seega ainus võimalus neid lahti saada on kuumusega sulatades. Patareidele muidugi soe hästi ei mõju. Tüüp võttis kuumaõhu puhuri ja kukkus sulatama. õhukese tera surus tagakaane ääre vahele ja hakkas ettevaatlikult kangutama. Must klaaskate paindus ja murdus, kild haaval sai eemaldada. Kõige suurema tüki külge jäi kaamera ja sõrmejälje andur. Needki kinni liimitud, tuli peale kuumutamist lahti kangutada. Õnneks vaja vaid üks minikonnektor ja kaks imetillukest kruvi korpuse küljest lahti keerata. Lõpuks nägi pilt päris jube välja, sulaliimiplönnid mikroskeemide ja überpeene elektroonika peal. Kandsin mõttes nutika maha, lihtsalt viisakusest ei pakkunud välja, et viskaks kohe prügikasti, milleks rohkem aega raisata. 

Kuna me mingeid lahtisi ühendusi ei leidnud siis teatas kolleeg, et kasutab rusikameetodit ja kuumutab kogu aparaadi üle, külmjooted ja mikropraod loodetavasti sulavad kokku. Minu pärast oleks võinud kas või praeahju panna, elulooma sellest ei saa niikuinii. A sa ei karda, et patarei plahvatab??? Selleks panin kaitseprillid ette irvitas tüüp ja soovitas mul protseduuri ajal eemale hoida. Asetas mobla kartongi peale ning asus kuumapuhuriga kallale. Midagi hullu ei juhtunud, kartong ainult kõrbes mobla ümber tumepruuniks. Mees kleepis kaamera ja näpujälje anduri hiinast tellitud uuele tagakaanele, ühendas pistiku, keeras kaks kruvi kinni, nätsutas vana liimi korpuse äärtel enamvähem tasaseks ja surus kaane peale. Laseme jahtuda seni kui koristame ja siis lülita peale.

Saabus tõehetk, lülitasin mobla sisse ... kümme sekundit ärevat ootamist ja ekraanile ilmuski Google märk ning lõbus androidi sümbol. Kerisid nats aega, moment täielikku pimedust ning küsis koodi. Kood sisestatud tuli ekraanile normaalne pilt koos kõigi äppidega. Olin veendunud, et nagu varemgi jookseb soft niikuinii kinni. Pool minutit hoidis pilti ning siis kargas hoopis erinevate võrkude valikutega wifi aken lahti. Mida pekki, kas wifi tõepoolest töötab??? Uskumatu, proovisin nalja pärast bluetoothi: kohe tundsin randmel kella vibreerimist, oli teine tuvastanud mu mobla ja küsis ühendusluba. 

Ainult operaatori võrku polnud veel proovinud. Suskasin sim kaardi sisse, nõks ootamist ja kukkus piuksatuste saatel kuu aja jagu teateid ning emaile alla laadima. Ei ole võimalik!!! - tõepoolest funksib vist, oleks tahtnud kolleegi kallistada kuid ei riskinud, äkki saab veel valesti aru. Küsisin palju võlgnen, kaas maksis 35 CAD oli vastus. Nojaa aga tööraha? Mis tööraha, firma maksis, me ju tööajal tegime naeris ta. Suskasin vaatamata protestidele 50 dollarise rinnataskusse.

Öeldakse, et ei maksa enne õhtut hõisata aga seni igatahes on see mobla eeskujulikult funksinud. Veekindel ta ilmselt enam pole kuid välimuselt peaaegu nagu uus kui korpuse vahelt väljapitsitatud liimi mitte märgata. Tegelt ikka üllatavalt vastupidav see elektroonika, et sihukest kuumutamist ja lõhkumist välja kannatas. Täna pidin südari saama kui taskust mööda panin ja maha kukkus - töötas edasi, kvaliteetne parandus, mis muud. Kokkuvõttes on nüüd korraliku patareiga varumobla kodus käepärast.