No mitte ei saanud seda eelmist mäelkäimist viimaseks jätta. Kui hooaja pilet olemas siis on kulupooleks vaid autosõit ning õlu. Telekast ilmaennustust nähes vaatasime lapsega teineteisele otsa ja ta arvas, et tegelikult pole neljapäeval koolis midagi olulist niikuinii. Mismõttes?, tegin näo nagu ei saaks aru, aga ei suutnud oma plikat haneks tõmmata. Too hoopis soovitas suusad ja kepid katusekasti panna, et oleksime hommikul varakult valmis.
Seekord saime kohale normaalselt vara lausa veerand kümneks, nimelt avastasin, et tõstukid avatakse kell 9:00 aga mitte 10:00 nagu vanasti. Ilm oli täitsa normaalne, mis tähendas seda, et parem kui ennustus lubas. Päike paistis kogu päeva, hommikupoole läbi udu, aga peale lõunat täie vungiga toonides meie nägudele veelgi tugevamalt prillivarjud. Lumepind oli esimeste paari sõidu jooksul jäine ja kõva aga peadselt muutus päikese ja 7 kraadise temperatuuri käes pehmeks.
Sutsu udune pilt issist ja tütrest mäel kõrvuti sõitmas.
Rahvast oli meeldivalt vähe nii, et siledat pinda sai päris pikalt nautida ja järjekordi polnud üldse. Mitmed lahkusid varakult, sest pehme mäega sõitmine nõuab harjumist, ise saime enam-vähem kätte alles sel hooajal. Aeg-ajal nägime mõnda ägedamat kukkumist - inimesed sellise pehme lumega häda ei saa aga mäele tekkivad sügavad augud sisse. Võtmeks on lumekuhjadest otse läbi uhamine, aeglustamiseks küljesuunaline lohisemine viskab kohe pikali. Vahepeal kihutasime pea täiskiirusega mäest alla võttes pikki sujuvaid pöördeid. Tõstukile lähenedes oli vaja lihtsalt rohkem püsti tõusta ja õhutakistus võttis suure hoo enne lõplikku kantimist maha.
Sõbrad mäel, tõstuki all märgid kaduma hakkavast lumest
Peale teist puhkepausi kella poole kolme ajal läks äkki külmaks ja natukese ajaga jäätus mäepind kõvaks. Muidu poleks probleemi olnud aga sügavad kantimise rööpad ja kukkumise augud lausa "betoneerusid" ära. Paar laskumist oli meil tõsine tegu, et mitte pikali lennata, ja jää peale kukkumine pole enam nii mõnus. Lõpuks hakkasime veidi harjuma aga mugavalt küll sellisel jäisel kuumaastikul end ei tundnud.
Seoses hooaja lõpuga töötavad tõstukid vaid poole viieni aga lumeolude tõttu poleks niikuinii viitsinud kauem mäel olla. Koduteel tegin pilti ühest teeäärsest majast, mis mulle kõigi nende aastate jooksul mäele sõites südamesse sooja tunde tekitanud. Pea iga kord olen mõelnud, et peaks kinni pidama, uksele koputama ja tere ütlema, aga siiani pole julgust kokku võtnud. Kes küll võiks see olla, kes Stayneri nimelises asulas nii uhkelt pidevalt eesti lippu vardas hoiab.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!