Netipulk

Täna sain kätte paari päeva eest kohalikult suurimalt telekomi firmalt tellitud netipulga. Teenuse tellimise kogemus oli jällegi positiivne. Ei tea kas tõesti on hakatud müügimehi paremini dresseerima. Helistasin ise sisse ja ilma pikema lobata andsin teada, mis mind huvitab ja küsisin, mis oleks nende parim pakkumine. Muidugi olin enne kodutööd teinud teades enam-vähem ette eri firmade hindu ja pakkumiste eripära.

Aga sain meeldiva üllatuse osaliseks kui mulle teatati, et tegelikult on olemas veelgi soodsam pakkumine kui need, mida reklaamitakse. Kokkuvõttes sain kahe aastase lepingu sõlmimise eest pulga tasuta (mis on tavaline) aga lisaks anti kogu leping kolmandiku võrra odavamalt - kahe aasta kohta tuleb see päris hea summa.

Esimesed kaks kuud on andmemaht piiramatu, et leiaksin millise mahuga plaan oleks sobivaim. Kuna tegu pole mu põhinetiühendusega siis ilmselt suurt mahtu ei vaja, ühest gigast kuus peaks piisama neti vahtimiseks, emailideks ja skypemiseks.

Suskasin pulga läpakale USB auku, ja sain riista ilma igasuguste probleemideta käima. Paraku paistab andmevool siiski päris kiire olevat, aga seda annab mitmete trikkide (nagu plugins keelamisega) päris tõhusalt piirata. Eks kuu lõpus näeb palju mul kuluma hakkab.

Lõpuks esitas müügimees küll tüüpilise küsimuse, kas me ei tahaks äkki veel mõnda teenust, aga vastuse peale, et "Momendil mitte" ei hakanud rohkem peale käima, mis on harjumatult meeldiv selle elukutse juures.

Mono Cliffs

Pühapäeval jaaniõhtule järgneval hommikul tundsin end nii värskena, et ajasin varakult jalad alla. Jalutasin ümbruses niisama veidi ringi enne kui pererahvas kohvi peale pani. Plaanis oli eesti külalistega teha väljasõit kohalikku loodusesse, mille meelsasti enda peale võtsin. Seoses piiratud ajaressursiga valisime välja Mono Cliffs provintsipargi, mis oli vähem kui tunnise autosõidu kaugusel ja kus on pakkuda paeklindil ronimist seedri(elupuu)metsas.

Kaheteistkümneks jõudsime kohale ja peale värskendavat õllekest olime retkevalmid. Kohe alguses keerasime lõunapoolse platoo peale, mis ümbrusest umbes 60 meetrit kõrgem on. Ronimise käigus leidis mu vanem plika suure kotka või hauka sule. Üles jõudes sai klindi äärelt mõned pildid võtta aga eelmise päeva vihmast olid kivid libedad ja seetõttu polnud kellelgi kalju äärel suurt tahtmist turnida.

Kohati läks elupuumets õige tihedaks ja pimedaks jättes koos jalge all aeg-ajalt avanevate sügavate kaljupragudega päris sünge mulje. Sellist elupuumetsa juba Eestis ei kohta, ehkki kuusikud võivad tihedamadki olla nagu lapsepõlvest mäletan. Olin just seletanud, et siinmmaal on seeni üldiselt vähe ja kukeseeni olen vaid korra näinud, kui reisukaaslased mingitele metsakõdul asetsevatele kollastele objektidele tähelepanu juhtisid. Kukeseened mis kukeseened pidin peale lähemat uurimist ja kindluse mõttes maitsmist tunnistama. Noored küll alles aga täitsa ehtsad.

Olles platoolt alla laskunud ronisime selle vastas asuva klindi peale, mida mööda asusime tagasiteele. Siin polnud ümbrus enam nii huvitav, liiga sarnane koduste Eesti paepealsete niitudega nagu üks kaaslane kurtis. Tõsi oli, aga sain paar huvitavat lillepilti ja lisaks nägime ka lapse poolt leitud sule omanikke oru kohal lennates saaki luuramas. Muid metsloomi peale koopaoravate ei märganud aga see on ainus koht kanadas, kus olen looduses hunti kohanud.

Kokkuvõttes paistis kolmetunnine retk olema rohkem kui piisav jaanipeojärgsetele organismidele. Igatahes sain Eesti tuttavatele anda kerge ülevaate Ontario loodusest ja linnavälistest vaatamisväärsustest. Koju sõites kuulsime raadiost uudisi Toronto "pronksiööst" ja tagasiteel nägime lennujaama viiva maantee sillal portsu politsei autosid, mis valmistusid teed selleks ajaks sulgema kui G8/20 asjapulgad oma korteezhidega lennuväljale kihutavad.

Seedrioru Jaanipidu

Nädalavahetusel toimus kohalike eestlaste jaanipidu Seedriorul. Esiteks viskasin pilgu Google Maps kaardile, et meelde tuletada teed, mida iga paari aasta tagant oleme sõitnud. Seedrioru leidsin kohe üles aga paraja üllatusena ei tulnud teed kaardil tuttavad ette. Mõni ime, sest Seedrioru oli Google kaardil valesse kohta pandud, keset Elora linna, tegelikust asukohast 5 kilti põhja poole ja 2 kilti ida poole. Selline viga võib nii mõnelegi kohalike oludega mitte nii tuttavale inimesele tõsiseid probleeme tekitada. Lisan siia kaardi ametliku (mis märgistatud A) ja tegeliku (mis märgistatud helesinise tähega) Seedrioru asukohaga.

Igatahes tänu eelnevaile kogemustele jõudsime vaatamata traditsioonilisele paduvihmale kenasti kohale. Pidu ise oli üsna tüüpiline "Eesti Jaanituli", kus enamus rahvast oli eri astmel joobes, mõned sealjuures päris ebastabiilses olekus nii, et gravitatsioon neist peale lühikest asjatut vastupanu võitu sai. Põhisöögiks tuttavate pool küpsetatud shashlõkk ja joogiks Saku õlu. Sai kohatud hulka vanu tuttavaid ja ka paari uut sealhulgas üht kena ja armast blogisõbrannat.

Lapsed jooksid algul omapäid aga õhtupoole olin enamuse ajast koos oma vanema plikaga, pisem liitus gaidiplikade grupiga ja läks lõpuks ka nende juurde ööseks tudile. Korra astusin läbi sõjameeste ausamba juurest, mis on oma kujunduse ja lihtsusega üks väheseid mulle tõesti sümpaatse mulje jätnuist. Pimedas ja veidi õllesena sai isegi partii malet oma endise naabriga mängitud. langesin ülemäärase optimismi ohvriks nagu tavaliselt ja olin sunnitud alla andma peale veidi ootamatut vankri kaotust.

Ehkki üritasin tudile keerata nats peale keskööd, ei tulnud magama jäämisest enne kolme öösel suurt miskit välja, sest peotujus rahvas ruiras päris häälekalt ringi. Hommikupoole avastasin, et keegi jõumees oli mu auto küljepeeglist jagu saanud. Autos maganud laps polnud igatahes märganud millal see juhtus. Õnneks sain laenata ehitusliimi ja kleeplinti, millega kinnitasin peegli vähemalt ajutiselt auto külge tagasi.

Toronto G8/G20

Paari päeva pärast toimub Torontos ja paarsada kilti põhjapool Huntsville lähedal G8-G20 kokkutulek (asjast huvitatud leiavad sellelt lingilt rohkem fakte ja infot). Ajakirjandus üritab asja üles puhuda aga tavainimestele pole sellest eriti sooja ega külma. Ainult võimalik professionaalsete protestijate kohaletulek paneb kesklinnas elavaid või töötavaid kodanikke muretsema.

Kardetakse miskit meie märtsiööle sarnanevat protesti varjus rüüstamiste lainet. Politsei on igatahes tõsiselt ettevalmistusi teinud, et taolised sündmused ära hoida. Kuidas see õnnestub on iseasi aga kommentaarid tänaselt proovidemonstratsioonilt panid muigama. Kohal oli oluliselt rohkem ajakirjanikke kui protestijaid. Viimased jahusid enamasti sellist pada, et tekkis kahtlus nende vaimses tervises.

Küsimusele, mille vastu protestitakse oli vastuseks ikka G8, G20 või globaliseerumise vastu. Aga kui uuriti, et mille vastu konkreetselt, või mis see globaliseerumine on siis jäädi vastus võlgu või leiti, et tegu on ajakirjanikest provokaatoritega. Kokkuvõttes protestiks see seltskond iga asja vastu kaasaarvatud neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Ehk toksavad Toronto politseinikud neile aru pähe.

Nii näeb Toronto välja mõni päev enne G20

Mulle isiklikult see üritus meeldib, sest seoses ajakirjanduse hirmutamisele on mitmed firmad varakult kontorid kinni pannud ja liiklus tänu sellele tavalisest palju hõredam, vähemalt siiamaani. Sama nädalavahetuse peale langeb ka tavapärane kohalike kanada eestlaste Seedriorul korraldatav jaanituli kuhu meilgi kavas minna.

Ja igaks juhuks ette ära soovides:

HEAD JAANIPÄEVA KÕIGILE!!!
---------------------------------------------

Toronto Island

Lastel on olnud aktiivne nädalavahetus. Eile viis emme nad ROM'i dinosauruste mune (emaste ikka:) ja igasugu muud huvitavat vaatama sel ajal kui mina tööl olin ja vuti MM'i vaatasin. Tegin rekordaja distantsil töölt koju, sest üritasin viimase mängu poolaegade vahel koju jõuda. Vaatamata vahepeal arendatud 130 kmh kiirusele jäin teise poolaja esimesest viiest minutist ilma. Aga mäng oli minu hinnangul selle MM'i parim.

Ehkki täna oli plaanis lastega randa minna vaatasin hommikupoole vutti, sest plikad ei võtnud enne ühteteist jalgu alla. Veidi liiga hilja Awendasse sõita aga lohutuseks pakkusin välja plaani kohalikule rannale minna, kus pole juba mitu aastat käinud. Nimelt asub otse Toronto kesklinna vastas Ontario järves Toronto Island nimeline saareke, mis suht populaarne puhkepaik. Sinna saab ainult praami või paadiga.

Peale hilist hommikusööki võtsime rattad välja ja otsisime ka meie pool külas olevale laste sõbrannale sobiva. Mul ongi garaazhis pisike varu eri suuruses rattaid vältimaks situatsiooni, et ratta puudumisel ei saa kambakesi koos sõitma minna. Tegelikult oleks ju võinud ka autoga minna, aga vabadel päevadel on võimaluse korral kombeks alla 20 kildiseid otsi rattaga teha.

Kesklinna sõitsime tavapärast järveäärset rattateed pidi, mis seoses ilusa ilmaga päris tihedalt rulluisutajaid ja rattureid täis. Praamile oli paras järjekord. Esiteks üritasin kiirteeninduse sabast piletid saada. Aga selle automaatputka juures mökutas kari indialasi, ja kui need 5 minuti jooksul ikka veel ei olnud suutnud kasutusjuhendist jagu saada kutsusin lapsed teise sappa. Minu ajastus osutus perfektseks, sest just avati putka, mille juurde saime kohe ette.

Ainus puudus oli see, et aksepteeriti vaid sularaha, mida polnud palju kaasa võtnud. minu ja kolme lapse piletiks siiski piisas $20'st. Praam viis kümne minutiga saarele, mille jooksul nägime suurt purjelaeva möödumas ja turbopropeller lennukit väga madalalt üle meie maandumas. Saarele jõudes oli laste soov kohe vette hüpata ja nii suundusime esimesele ettejuhtuvale rannale.

Silt "Clothing Optional" tundus arusaamatu, aga olles madalaist düünidest üle roninud selgus selle mõte momentaalselt. Terve hulk inimesi oli ettekirjutust igatahes täiesti otseselt võtnud leides, et peale päikeseprillide on igasugune muu kehakate üleliigne. Ja kooskõlas Kanada võrdsuse printsiibiga polnud ka mingit eraldatust sugude vahel. Iseenesest on mul kama kuidas keegi päevitab aga paraku kippusid ennast demonstreerima enamasti eakamad härrasmehed ja üksikud kuldse keskea ammu seljataha jätnud prouad.

Lapsed olid seda pilti nähes tummaks löödud. Kui pakkusin välja, et ehk vaatame veidi edasi oldi minuga innukalt nõus. Järgmises kohas lasin lastel ratast hoida ja läksin ise kiirelt pilku peale heitma, kas on sobiv koht. Jällegi avanes vaatepilt, mis võib impotentseks muuta. Oleks siis mõni kena preiligi sinna ära eksinud aga paraku oli ilmselgelt enamusel "näituse eksemplaridest" tegu raskekujulise enesekriitika defitsiidi sündroomiga.

Kilomeeter edasi leidsime koha, mis suhteliselt vaikne ja kus rahvas kandis rannarõivastust. Vesi osutus eestilikult kargeks, hinnanguliselt 16-17 kraadi. Lapsed end sellest heidutada ei lasknud ja hüppasid sisse, ujuda nad siiski eriti kaua ei kannatanud. Ise kastsin end korra märjaks alles enne äraminekut. Plikad sudisid liiva ja kivikestega sel ajal kui mina rannaliival puu varjus silma looja lasin. Isegi mõned kehal ronivad punased sipelgad ei seganud seda mõnusat lõdvestumist. Silmad kinni pole suurt vahet kas oled Toronto Islandi või Vääna rannaliival.

Viie paiku teatasid lapsed, et nüüd võiks koju minema hakata. Sõitsime veel veidi saarel ringi, enne kui keskmisesse sadamasse läksime. Rahvamass oli meeletu, tundus et siin läheb pikalt enne kui praamile saame. Aga vanemal plikal tuli hea mõte, läheme sinna kaugemasse sadamasse, keskmine kanadalane ei viitsi kindlasti nii kaugele jalutada. Täitsa tõsi, sest seal saime hoobilt pooltühja praami peale, kus laste rõõmuks kohtasime üht tohutu suurt valget kutsikat.

Tagasiteel astusime toidupoest läbi, kust ostsin lastele lisaks chipsikotile mitut sorti puuvilja kehakinnituseks ja kaheliitrise mahlakonteineri juua. Pisema plika ettepanekul helistasin koju, et emme paneks pizza ahju, siis saab just selleks ajaks valmis kui meie kohale jõuame. Poolel teel lasin kaks näljasemat ja hakkajamat ees minema sõites koos pisema plikaga rahulikult järgi.

Paraku polnud meie seiklused veel lõppenud, sest pääsesin päris napilt tõsisest kokkupõrkest. Pimedasse kurvi minnes kuulsin rattakella aga mõtted olid hajevil ja ei pannud eriti tähele. Ja siis lendas kurvist ootamatult otse minu suunas noormees võidusõidurattal. Rebisin paremale aga sellest poleks mingit kasu olnud kui tema poleks profilikult hüppega rattal külje ette saanud nii, et kummid sõna otseses mõttes suitsesid.

Olin parasjagu jahmunud ja pomisesin: "Holy shit, sorry", millele too vastas õpetlikult: "Dude, thats why people ring the bell". Nüüd äkitselt koitis - muidugi, see on ju sama miks Otepääl ennevanasti talvel pimedas kurvilistel teedel kihutades pimedasse kurvi sisse minnes momendiks tuled maha võeti: nägemaks kas keegi tuleb ja andmaks märku et "master jedet".

Higgs Boson või Bosonid

Eile BBC veebilehelt loetud uudis on päris ootamatu, vähemalt neile kes populaarteaduslikul tasemel teaduse arengut jälgivad. Nimelt vihjab viimasel ajal tehtud Tevatroni katsete analüüs, et Higgsi Bosonit (osake, mis oma vastasmõjuga kõigile teistele massi "annab") peaks olema peagi võimalik katseliselt avastada. Üllatuseks on see, et lihtsaimaks seletuseks praegustele tulemustele on mitte ühe vaid tervelt viie erineva elektrilise laenguga Higgsi Bosoni olemasolu.

Viie osakese võimalus sobib kenasti kokku supersümmeetria teooriaga, mis väidab, et lisaks tavapärastele osakestele esinevad ka nende osakeste raskemad "peegelpildid", mida küll seni pole avastatud. Suured lootused on pandud LHC kiirendile, sealsete katsetega peaks olema võimalik näha kas siis kergemaid supersümmeetrilisi osakesi või isegi Higgsi Bosonit ennast. Ma ei üritagi väita, et mõistan, miks viis bosonit sobivad katsetulemustesse paremini kui üks. Kes tunneb rohkem huvi ja on võimeline vastavat teksti lugema soovitan külastada Symmetry Magazine või arXiv.org veebilehte.

Esimene Kuu ja Vuti MM

Ongi neli nädalat täis saanud sellest ajast kui uude kohta tööle läksin. Ja väikest viisi nagu ära harjunud nii töö rütmi kui ka liiklusega. Täitsa üllatav aga viimastel päevadel see ummikus 10 km/h kiirusega liikumine enam ei seganud. Mõtlesin omi mõtteid ja venisin resigneerunult koos teistega kiirteel läbi linna keskuse. Tegelikult kestab see ummikus viibimine vaid veerand tundi, aga enne häiris, et ise ei saa olukorra muutmiseks midagi teha. Muiates mõtlesin, et liiklus peegeldab oma tempoga töökoha rütmi.

Viimastel paaril päeval oli ka kokkupuude tolle ainsa tegelasega, kes ennast suht ebameeldivast küljest näidata oli jõudnud. Nagu töökaaslastelt kuulsin kutsutakse teda "Maniac Mike" tagantselja. Istusime pärastlõunal rahulikult laua taga ja tegelesime oma asjadega: kes luges lehte, kes chattis iPadiga, kes istus läpaka taga. Siis saabus MM, kellele see vaatepilt kohe mitte ei istunud. Mõningase Shveiki stiilis kärkimise peale, mis oli peamiselt ühe indialase suunas vallandatud anti teada, et küll ma teid veel tööle panen.

Meest sõnast, härga sarvest, paari minuti pärast saabuski ta tagasi viie sildiga, mis vaja üles riputada. Selle ajaga oli paar meest juba ära vajunud nii, et meie allesjäänud kolm saime ülesande need üles riputada. Mina kui uustulnukas jäin vist oma juhmi pilguga talle silma, sest järgnes selgitus, kuidas me peame seda tegema. Indialane peab redeliga üles ronima ja sildi riputama, teine mees redelit edasi liigutama ja mina vaatama, et keegi neid selle tähtsa töö juures ei segaks ja ümber ei ajaks - ohutus muidugi ennekõike:) Muideks mulle meenus anekdoot viiekesi lambipirni lakke keeramisest:)

Eksisin rängalt kui arvasin, et sellega on asi ants ja asume tegutsema. Esiteks asuti vastu vaidlema, millest mina tagasihoidlikult osa ei võtnud. Põhiargumendiks, et kell juba kaks läbi ja nii hilja ei saa taolise suure töö kallale asuda, lisaks võiks seda teine vahetus teha, ja materjale polevat kah. Mõningase sõnasõja järel suundus indialane vastutahtmist ja väga aeglaselt lao poole, et nööri tuua. Tagasi jõudis ta poole tunni pärast ja siis istuti uuesti laua taha lehte lugema. Minu ettepaneku peale, et paneks õige need sildid üles ja asi tehtud vaadati mind õige pika pilguga kui töölisklassi suurimat vaenlast.

Olles ilmselt jõudnud veendumusele, et tegu on lihtsameelse lolli aga mitte pahatahtliku pursuiga võeti vaevaks mulle veidi selgitust jagada. Järgnev õpetus kuidas meil siin tööd tehakse, meenutas Jaan Krossi memuaaridest loetut, kus venelasest brigadir värsket poliitvangi harib. Igatahes tööpäeva lõpuks oli kaks silti üles riputatud, kolm jäid järgmist päeva ootama. Peab ikka hoolikalt kuulama vanemate olijate õpetust, et mitte ametiühingu silmis halba kuulsusesse sattuda. Ausalt öeldes saan aru sellest MM'st - eks ikka vihastab küll kui alamad sind ignoreerivad, samas polnud tema käitumine kaugeltki mitte professionaalne. Siingi kehtib vanasõna: Kuidas küla koerale nii koer külale.

Kui järgmisel päeval olin oma asjadega ühele poole saanud, otsustasin ka need lollakad 3 järgijäänud silti ise üles riputada ja tegin selle 10 minutiga. Kui viimast panin tuli minu ülemus ja küsis, kus teised abilised on. Vastasin, et ei tea aga see ju ühe inimese töö, saan hakkama. Selgus, et poliitilistel põhjustel peaksime ikka kolmekesi tegema. Aga paistab, et salasilm kusagil jälgis, sest pärastlõunal astus MM minu juurde ja tänas tehtud töö eest. Mul oli kuidagi väga loll tunne, hea et teisi töökaaslasi juures polnud.

Reedel algas jalka MM, mida on seoses töölkäimisega saanud jälgida rohkem kui kunagi varem kusjuures solidaarsuse mõttes võtan isegi osa töökaaslaste orgunnitud ennustusvõistlusest. Panin esimeseks Saksamaa ja teiseks Brasiilia, kolmas Inglismaa ja neljas Argentiina, ülejäänud asetusi ei mäleta. Sakslased igatahes täna näitasid klassi austraallaste vastu mängides, nagu võib Defist kopitud Hannibal Hanschke pildilt näha:) Inglased samas esinesid eile kahvatult. Tegelt läheb huvitavaks ju alles veerandfinaalides. Aga mul üsna ükskõik, kes võidab, sest ei Eesti ega Venemaa pole osavõtjate hulgas. Tegelt oleks tore kui seekord tuleks üllatusvõitja, noh näiteks Taani:)

PALJU ÕNNE!

Asjaosaline kellele see kaart on mõeldud saab kindlasti aru:)


Igal juhul saadab terve meie pere sulle õnnitlused siitpoolt ookeani.

Napikad

Täna oli väga asjalik meeldetuletus, et ei maksa ärplema hakata (Konkreetselt puudutab see üleeelmises postituses kiideldud avariivaba sõitu). Nimelt jäi vaid paar senti puudu, et oleks oma esimese automatsu kirja saanud. Ja kõige ehmatavam, et veel oma vea tõttu.

Ootasin kenasti peatee ääres, et vasakule pöörata. Liiklus oli tihe ja kui lõpuks vasakult autod otsa said veeresin vaikselt kahe suuna vahelisse vööndisse, et sobival võimalusel end paremalt tuleva liikluse vahele sokutada. Oligi üks kena inimene, kes aeglustas, et mind vahele lasta. Kasutasin kohe võimalust, lehvitasin tänulikult ja sõitsin tema ette.

Siis meenus, et üle tee on Ukrainlaste pagariäri. Nende musta Borodino leiva peale mõeldes jooksis sülg suhu ja rool keeras justkui ise poe parkimisplatsile. Kuna liiklus oli vaid ühes reas ei osanud midagi oodata. Sellise arvamise ekslikusest andis teada pidurikrigin, keegi kiirustav kuldses keskeas rullnokk oli otsustanud aeglustanud liiklusvoost paremalt poolt mööda parkimisala mööda uhada. Õnneks olid meie mõlema reaktsioonid head ja autode ninasid jäi paar senti eraldama.

Pole kindel, kes oleks süüdi jäänud aga alati peab iga võimalust kontrollima. Mind päästis harjumus linnas sõita vasak jalg piduril ja parem gaasil, mis võimaldab kiiremat reaktsiooni kuid eeldab samas head kordinatsiooni. Tegelikult oli ju vähem kui nädal tagasi teinegi kriitilise maiguga situatsioon, seekord sõitis mulle keegi külmalt paremalt poolt ette nii, et pidin rattad blokki pidurdama. ABS funksis ja seegi kord jäi vähe puudu, et oleks plekki mõlkinud, laps lendas igatahes rihmadesse ja koer istmelt põrandale.

Aga rallimängust on vist kasu olnud, sest mõlemal korral sai kiirelt instinktiivselt õieti reageeritud ja nii halvem ära hoitud. Igal juhul on tegu hea meeldetuletusega. Õigem on muidugi ettevaatlikumalt sõita, et selliseid asju üldse vältida.

Kirsid ja kiwid

Ka kirsid hakkavad jumet võtma ja mõned kõlbasid isegi põske pista. Pirnid alles pisikesed aga see eest on neid lootustandvalt palju. Kahjuks avastasid oravad meie pirnipuu ja närivad isegi pisikesi rohelisi punne. Kui nad selle tempoga jätkavad, ei jää meile suurt midagi järgi:(

Sõstrapõõsal on samuti punaseid marju otsas aga kaasa mainis selle uudise peale, et peab nüüd kiiresti sügavkülmast eelmise aasta marjad koogi sisse ära tegema. Mustal sõstral võtab veel veidi aega kuid marju on temagi okstel. Kiwisid paistab see aasta kõvasti tulevat ehkki praegu on nad alles tillukesed sõstraga võrreldavas suuruses.

Ja nii näevad välja viinamarjad, mis on just õitsemise lõpetanud. Just sellistest punnikestest valmivad suured mahlased kobarad. Viinamarjade puhul pole siinmaal harrastuskasvatajal vaja erilist hoolitsust üles näidata. Meie kolm viinamarja väändikku kasvavad väheviljakal ja savisel pinnasel edukalt ilma igasuguse kõrvalise abita kui igaaastane pügamine maha arvata.

Nael kummi ehk kogemus autoteenindusest

Hommikul kiiruga autosse, tuli rauda ja ajama. Majade vahelt suurele teele keerates tundus midagi imelik olevat. Akent alla kerides kuulsin kahtlast robinat tagapool. Igaks juhuks keerasin paremale tee äärde ja uksest välja astudes nägin kohe põhjust, tagumine juhipoolne kumm täitsa toss. Olin vaid sadakond meetrit majast eemal, seega ots ringi ja tagasi koju.

Polnud aega uurida, miks kumm tühi, sest tuli tööle kiirustada. Nüüd tuli kasuks asjaolu, et elame suht lähedal metroole. Laenasin kaasalt metroopiletid ja asusin kiire sammuga ühistranspordi terminali poole teele. Metroo ja bussisõidu peale kulus tavalise hommikuse poole tunnise autosõidu asemel tund ja kümme minutit, jäin kolmveerand tundi hiljaks. Ülemus juhtus uksel vastu ja enne kui sain suu avada mainis, et ärgu ma muretsegu, ta ajab adminiga ise kõik joonde.

Kojusõit oli sama ajakuluga aga eeliseks see, et metroos sain isegi rahulikult tukastada. Kurbusega pidin tunnistama, et maja ees seisval autol ei olnudki ratas iseenesest täis läinud:) Mis ikka, ratas tuleb alt ära saada ja tagavara ratas asemele susata, et uue kummi järgi sõita. Kutsusin lapsed õue minu tegevust jälgima, et neist tohmid blondid ei kasvaks, kes ei tea kus tagavara ratas asub, või kuidas autot tungrauaga üles tõsta. Plikad said võimaluse paar polti lahti keerata ja veidi tungrauda kruttida. Mari avastas kummi seest ka kõige kurja juure, milleks osutus paarisendine õhuke terasest lõiketeravik.

Õhuke tagavara ratas paistis kole naljakas aga asja ajas ära ja jõudsin kenasti Canadian Tire töökotta. Olin pooleteise aasta eest sealt kummid ostnud ja mäletasin uduselt, et nad andsid ka mingi garantii kaasa. Läksin siis selle jutuga teenindaja juurde, kes ei saatnudki mind kohe kuu peale vaid teatas ainult, et vajab kinnituseks kummiostutshekki. Autoasjade mapikeses oli küll hunnik igasugu ebaolulisi kviitungeid aga muidugi mitte seda. Tegin kurva näo aga teenindaja lohutas, et kui ma ostsin nende firma kummid siis pole paberit vaja. Õnneks olidki mul kokkuhoiu mõttes need ostetud.

Auto veeretati sisse ja lubati, et poole tunni pärast on valmis. Omaette mõtlesin, et kui nad selle pool tundi tööd arvele juurde lisavad, siis tuleb õige kallis, aga kummi mahavõtmisriistu mul pole ja seega ei ole ka valikut. Vaatasin veidi poes ringi ning leidsin pisikesed kerged vaid kilosed matka magamiskotid, mis on parasjagu poole hinnaga $35 eest väljamüügil, ideaalsed pikemale matkale kaasa võtta, kus iga kilo ja ruuminurgake tähtis.

Kohe kutsutigi mind teenindusse ning ulatati võtmed. Asusin rahakotti taskust välja õngitsema, aga teenindaja teatas, see on kõik. Mis mõttes, ei saanud aru. Meeldiva ootamatusena selgus, et nende garantii kattis enda firma kummide puhul nii kummi paranduse kui ka töö isegi ilma kviitungita, ehkki kummi lõhkumine on ju otseselt minu süü. Selline teenindus mulle meeldib! Tänasin ja lisasin, et edaspidi ostan ainult nende kumme - soovitan kõigile soojalt:) Pole nende kummidega kunagi avariid teinud, tegelt tuleb tunnistada, et pole aotoga kunagi matsu pannud oma 30 aastase juhistaazhi juures:)

Maasikad

See polegi niisama reklaam. Meil said nädalavahetusel esimesed maasikad valmis, aga leidub ka looderdajaid, kes alles nüüd õitsemise vaevaks võtnud. Lapsed märkasid esimesena ja panid enamuse nahka enne kui fotokaga jaole sain. Pildil on metsmaasikad, mis kasvasid meie aias juba siis kui siia kolisime ja ilmselt tunnevad ennast hästi. Säilinud on ka mõned aedmaasika taimed, mis aastaid tagasi sai muretsetud, aga need on seoses puuduliku hoolitsusega taandarenenud ja suuruse poolest enam suurt metsmaasikaist ei erine. Sain isegi paar mammut suhu, mis maitsesid magusad nagu suvi!

Kolmas nädal

Sai kolm nädalat täis ja ega midagi eriti märkimisväärset pole juhtunud. Terve nädala tegelesin iseseisvalt ühe masinaga ja sain suurelt jaolt hakkama. Paar korda ikka käisin moepärast nõu küsimas kuid neljapäeval sain järgmise verstapostiga maha kui kaastööline tuli minult uurima millised käsklused on vaja juhtarvutisse anda. Ja veel: üks elektrimees mainis jutu sees tunnustavalt, et ma olevat päris kiire õppija.

Nagu näha olen vist ikka veel intervjuu kursuse küüsis, sest ameerikalik enese kiitmine tuleb juba päris sujuvalt:) Usinust püüan tagasi hoida, et ei jääks muljet nagu tahaks kangesti pugeda. Aga vaatamata nõuka aja minevikule ei ole mul see töötegemise simuleerimine mokkamööda. Noh vähemalt palgamaksmist meie firma ei simuleeri nagu seda "suurel kodumaal" kunagi tehti.

Lõuna ajal olen istunud enamasti koos vanemate meeste ja elektroonikutega, kellega huvitavam juttu ajada. Muidu pole ma suurt seltskonnalõvi aga hea on algul silma jääda, mitte omaette nurgas läpaka taga istuda. Sellele vaatamata on lähemal ajal kavas muretseda pisike 10 tollise ekraaniga Netbook läpakas ja neti pulk, et vabal ajal liiga igav ei hakkaks. Mobiilne netiühendus on siin Eestiga võrreldes kallis aga tunnen, et praeguse palgaga võin seda endale lubada.

Ah jaa, siiski on ka meie firmas ebameeldivaid isikuid, et mitte sõna mölakas kasutada. Nimelt nägin kõrvalt kuidas üks ülemus alluvale verbaalselt peale hüppas. Mul oli kange tahtmine vahele astuda ja tollele soovitada suhtluskursustele minemist aga uustulnukana hoidsin keelt hammaste taga, loodetavasti neid võimalusi tuleb veel:)

Liiklusega olen kah harjuma hakanud. Hommikune 25 - 30 minutit töölesõitu ja pärastlõunane 40 - 50 min tagasi pole ju nii hirmus. Lihtsalt harjumuspärase 12 minutise rattasõidu kõrval tundub pikavõitu. Distantsi mõõtsin kah ära, spidoka järgi 20.7 km. Rattagagi oleks see teoreetiliselt sõidetav, lihtsalt kuumaga ebamugav. Lohutan end ka sellega, et keskmine Toronto elanik kulutab palju rohkem aega autos tööle sõitmisele.

Ehtne eelis?

Akende Ehtne Eelis:) - nii kostaks otsetõlge eesti keelde ühest tülikast programmist, mida suurfirma oma Op Süsteemiga kaasa annab. Ametliku nimega on inglise keeles programmi nimeks Windows Genuine Advantage. Miks ma sellega üldse kokku puutusin oli põhjus, et peale legaalse Windowsi koopia installimist hüppas üles teade tungiva soovitusega selline programm installida. Et olen juba loomult kahtlev tüüp, siis igaks juhuks googeldasin saamaks paremat infot ja mis ma leidsin:

1. Tegu on Windowse pisiprogrammiga mis kontrollib kas sinu windowse koopia on legaalne. Muidugi on selleks firmal õigus aga windows läheb paljude arust üle piiri kuna teeb seda iga kord kui arvuti peale lülitad (uue versiooni puhul üle kahe nädala). Ja kontrollimine sisaldab emafirmasse tagasi helistamist (mis andmeid seejuures edastatakse pole selge).

2. Windows laseb sul selle installeerida pehmelt öeldes luiskamise teel teatades, et tegu on kriitilise julgeoleku uuendusega samas kui programm absoluutselt ei paranda arvuti viirusekaitset.

3. Tegu on tegelikult kahe WGA programmiga "Notification" (teade) ja "Validation" (tunnustus). Esimene pole üldse vajalik aga samas see, mis muudkui helistab, teine mõne üksiku allalaadimise jaoks vajalik kuid mitte kriitiline programm.

Kõike ülalpool kirjeldatut arvesse võttes leidsin, et mul pole taolist programmi vaja. Aga kuidas temast lahti saada, nagu arvata võis tavalise uninstalli teel see võimalik pole. Googeldades leiab aga alati lahenduse. Pakutakse paljusid erinevaid programme, kuid nendega peab olema ettevaatlik, enamus ei tule mitte just kõige usaldusväärsemaist allikatest. Kõige kindlam on kui leida juhised kuidas asi "käsitsi" ära teha.

Lillepildid

Suvi täiega käes, ja nii ümbruses kui ka meie aias palju lilli õitsemas. Siin mõned pildid neist, enamuse nimesid ma paraku ei tea.

Järgmisel kahel pildil on kiwi õied ja kiwi noored kasvud taeva poole pürgimas.