Kolmas nädal

Sai kolm nädalat täis ja ega midagi eriti märkimisväärset pole juhtunud. Terve nädala tegelesin iseseisvalt ühe masinaga ja sain suurelt jaolt hakkama. Paar korda ikka käisin moepärast nõu küsimas kuid neljapäeval sain järgmise verstapostiga maha kui kaastööline tuli minult uurima millised käsklused on vaja juhtarvutisse anda. Ja veel: üks elektrimees mainis jutu sees tunnustavalt, et ma olevat päris kiire õppija.

Nagu näha olen vist ikka veel intervjuu kursuse küüsis, sest ameerikalik enese kiitmine tuleb juba päris sujuvalt:) Usinust püüan tagasi hoida, et ei jääks muljet nagu tahaks kangesti pugeda. Aga vaatamata nõuka aja minevikule ei ole mul see töötegemise simuleerimine mokkamööda. Noh vähemalt palgamaksmist meie firma ei simuleeri nagu seda "suurel kodumaal" kunagi tehti.

Lõuna ajal olen istunud enamasti koos vanemate meeste ja elektroonikutega, kellega huvitavam juttu ajada. Muidu pole ma suurt seltskonnalõvi aga hea on algul silma jääda, mitte omaette nurgas läpaka taga istuda. Sellele vaatamata on lähemal ajal kavas muretseda pisike 10 tollise ekraaniga Netbook läpakas ja neti pulk, et vabal ajal liiga igav ei hakkaks. Mobiilne netiühendus on siin Eestiga võrreldes kallis aga tunnen, et praeguse palgaga võin seda endale lubada.

Ah jaa, siiski on ka meie firmas ebameeldivaid isikuid, et mitte sõna mölakas kasutada. Nimelt nägin kõrvalt kuidas üks ülemus alluvale verbaalselt peale hüppas. Mul oli kange tahtmine vahele astuda ja tollele soovitada suhtluskursustele minemist aga uustulnukana hoidsin keelt hammaste taga, loodetavasti neid võimalusi tuleb veel:)

Liiklusega olen kah harjuma hakanud. Hommikune 25 - 30 minutit töölesõitu ja pärastlõunane 40 - 50 min tagasi pole ju nii hirmus. Lihtsalt harjumuspärase 12 minutise rattasõidu kõrval tundub pikavõitu. Distantsi mõõtsin kah ära, spidoka järgi 20.7 km. Rattagagi oleks see teoreetiliselt sõidetav, lihtsalt kuumaga ebamugav. Lohutan end ka sellega, et keskmine Toronto elanik kulutab palju rohkem aega autos tööle sõitmisele.