Sunday, June 20, 2010

Toronto Island



Lastel on olnud aktiivne nädalavahetus. Eile viis emme nad ROM'i dinosauruste mune (emaste ikka:) ja igasugu muud huvitavat vaatama sel ajal kui mina tööl olin ja vuti MM'i vaatasin. Tegin rekordaja distantsil töölt koju, sest üritasin viimase mängu poolaegade vahel koju jõuda. Vaatamata vahepeal arendatud 130 kmh kiirusele jäin teise poolaja esimesest viiest minutist ilma. Aga mäng oli minu hinnangul selle MM'i parim.

Ehkki täna oli plaanis lastega randa minna vaatasin hommikupoole vutti, sest plikad ei võtnud enne ühteteist jalgu alla. Veidi liiga hilja Awendasse sõita aga lohutuseks pakkusin välja plaani kohalikule rannale minna, kus pole juba mitu aastat käinud. Nimelt asub otse Toronto kesklinna vastas Ontario järves Toronto Island nimeline saareke, mis suht populaarne puhkepaik. Sinna saab ainult praami või paadiga.

Peale hilist hommikusööki võtsime rattad välja ja otsisime ka meie pool külas olevale laste sõbrannale sobiva. Mul ongi garaazhis pisike varu eri suuruses rattaid vältimaks situatsiooni, et ratta puudumisel ei saa kambakesi koos sõitma minna. Tegelikult oleks ju võinud ka autoga minna, aga vabadel päevadel on võimaluse korral kombeks alla 20 kildiseid otsi rattaga teha.

Kesklinna sõitsime tavapärast järveäärset rattateed pidi, mis seoses ilusa ilmaga päris tihedalt rulluisutajaid ja rattureid täis. Praamile oli paras järjekord. Esiteks üritasin kiirteeninduse sabast piletid saada. Aga selle automaatputka juures mökutas kari indialasi, ja kui need 5 minuti jooksul ikka veel ei olnud suutnud kasutusjuhendist jagu saada kutsusin lapsed teise sappa. Minu ajastus osutus perfektseks, sest just avati putka, mille juurde saime kohe ette.

Ainus puudus oli see, et aksepteeriti vaid sularaha, mida polnud palju kaasa võtnud. minu ja kolme lapse piletiks siiski piisas $20'st. Praam viis kümne minutiga saarele, mille jooksul nägime suurt purjelaeva möödumas ja turbopropeller lennukit väga madalalt üle meie maandumas. Saarele jõudes oli laste soov kohe vette hüpata ja nii suundusime esimesele ettejuhtuvale rannale.

Silt "Clothing Optional" tundus arusaamatu, aga olles madalaist düünidest üle roninud selgus selle mõte momentaalselt. Terve hulk inimesi oli ettekirjutust igatahes täiesti otseselt võtnud leides, et peale päikeseprillide on igasugune muu kehakate üleliigne. Ja kooskõlas Kanada võrdsuse printsiibiga polnud ka mingit eraldatust sugude vahel. Iseenesest on mul kama kuidas keegi päevitab aga paraku kippusid ennast demonstreerima enamasti eakamad härrasmehed ja üksikud kuldse keskea ammu seljataha jätnud prouad.

Lapsed olid seda pilti nähes tummaks löödud. Kui pakkusin välja, et ehk vaatame veidi edasi oldi minuga innukalt nõus. Järgmises kohas lasin lastel ratast hoida ja läksin ise kiirelt pilku peale heitma, kas on sobiv koht. Jällegi avanes vaatepilt, mis võib impotentseks muuta. Oleks siis mõni kena preiligi sinna ära eksinud aga paraku oli ilmselgelt enamusel "näituse eksemplaridest" tegu raskekujulise enesekriitika defitsiidi sündroomiga.

Kilomeeter edasi leidsime koha, mis suhteliselt vaikne ja kus rahvas kandis rannarõivastust. Vesi osutus eestilikult kargeks, hinnanguliselt 16-17 kraadi. Lapsed end sellest heidutada ei lasknud ja hüppasid sisse, ujuda nad siiski eriti kaua ei kannatanud. Ise kastsin end korra märjaks alles enne äraminekut. Plikad sudisid liiva ja kivikestega sel ajal kui mina rannaliival puu varjus silma looja lasin. Isegi mõned kehal ronivad punased sipelgad ei seganud seda mõnusat lõdvestumist. Silmad kinni pole suurt vahet kas oled Toronto Islandi või Vääna rannaliival.

Viie paiku teatasid lapsed, et nüüd võiks koju minema hakata. Sõitsime veel veidi saarel ringi, enne kui keskmisesse sadamasse läksime. Rahvamass oli meeletu, tundus et siin läheb pikalt enne kui praamile saame. Aga vanemal plikal tuli hea mõte, läheme sinna kaugemasse sadamasse, keskmine kanadalane ei viitsi kindlasti nii kaugele jalutada. Täitsa tõsi, sest seal saime hoobilt pooltühja praami peale, kus laste rõõmuks kohtasime üht tohutu suurt valget kutsikat.

Tagasiteel astusime toidupoest läbi, kust ostsin lastele lisaks chipsikotile mitut sorti puuvilja kehakinnituseks ja kaheliitrise mahlakonteineri juua. Pisema plika ettepanekul helistasin koju, et emme paneks pizza ahju, siis saab just selleks ajaks valmis kui meie kohale jõuame. Poolel teel lasin kaks näljasemat ja hakkajamat ees minema sõites koos pisema plikaga rahulikult järgi.

Paraku polnud meie seiklused veel lõppenud, sest pääsesin päris napilt tõsisest kokkupõrkest. Pimedasse kurvi minnes kuulsin rattakella aga mõtted olid hajevil ja ei pannud eriti tähele. Ja siis lendas kurvist ootamatult otse minu suunas noormees võidusõidurattal. Rebisin paremale aga sellest poleks mingit kasu olnud kui tema poleks profilikult hüppega rattal külje ette saanud nii, et kummid sõna otseses mõttes suitsesid.

Olin parasjagu jahmunud ja pomisesin: "Holy shit, sorry", millele too vastas õpetlikult: "Dude, thats why people ring the bell". Nüüd äkitselt koitis - muidugi, see on ju sama miks Otepääl ennevanasti talvel pimedas kurvilistel teedel kihutades pimedasse kurvi sisse minnes momendiks tuled maha võeti: nägemaks kas keegi tuleb ja andmaks märku et "master jedet".

No comments:

Post a Comment