Napikad

Täna oli väga asjalik meeldetuletus, et ei maksa ärplema hakata (Konkreetselt puudutab see üleeelmises postituses kiideldud avariivaba sõitu). Nimelt jäi vaid paar senti puudu, et oleks oma esimese automatsu kirja saanud. Ja kõige ehmatavam, et veel oma vea tõttu.

Ootasin kenasti peatee ääres, et vasakule pöörata. Liiklus oli tihe ja kui lõpuks vasakult autod otsa said veeresin vaikselt kahe suuna vahelisse vööndisse, et sobival võimalusel end paremalt tuleva liikluse vahele sokutada. Oligi üks kena inimene, kes aeglustas, et mind vahele lasta. Kasutasin kohe võimalust, lehvitasin tänulikult ja sõitsin tema ette.

Siis meenus, et üle tee on Ukrainlaste pagariäri. Nende musta Borodino leiva peale mõeldes jooksis sülg suhu ja rool keeras justkui ise poe parkimisplatsile. Kuna liiklus oli vaid ühes reas ei osanud midagi oodata. Sellise arvamise ekslikusest andis teada pidurikrigin, keegi kiirustav kuldses keskeas rullnokk oli otsustanud aeglustanud liiklusvoost paremalt poolt mööda parkimisala mööda uhada. Õnneks olid meie mõlema reaktsioonid head ja autode ninasid jäi paar senti eraldama.

Pole kindel, kes oleks süüdi jäänud aga alati peab iga võimalust kontrollima. Mind päästis harjumus linnas sõita vasak jalg piduril ja parem gaasil, mis võimaldab kiiremat reaktsiooni kuid eeldab samas head kordinatsiooni. Tegelikult oli ju vähem kui nädal tagasi teinegi kriitilise maiguga situatsioon, seekord sõitis mulle keegi külmalt paremalt poolt ette nii, et pidin rattad blokki pidurdama. ABS funksis ja seegi kord jäi vähe puudu, et oleks plekki mõlkinud, laps lendas igatahes rihmadesse ja koer istmelt põrandale.

Aga rallimängust on vist kasu olnud, sest mõlemal korral sai kiirelt instinktiivselt õieti reageeritud ja nii halvem ära hoitud. Igal juhul on tegu hea meeldetuletusega. Õigem on muidugi ettevaatlikumalt sõita, et selliseid asju üldse vältida.