Pidulik Õhtuöök:)

Esiteks tahan rõhutada - iga päev ma niimoodi endale toitu ei tee. Muidu võin veel varsti koju saabuval naisperel sellise mõtte pähe istutada, et sobin hästi kodukokaks:) Lihtsalt täna oli järjekordse suvise kolmepäevase nädalavahetuse esimene päev ja aega jäi üle. Lisaks avastasin külmkapi ust avades koerale (ja endale) ostetud ribid, mis vajasid küpsetamist, lillkapsa, tomatid ja kurgid.

Selle punase oksesarnase plöga segasin kokku meenutades noorukipõlves vanaema juures šašlõki kõrvale saadud kastet. Tol sügaval stagna ajal palju toidupoolist saada polnud aga hea ettekujutusvõimega inimene suutis nii mõndagi põnevat kokku keerata. Salati koostisesse kuulub hakitud hapukurk, sibul, värske kapsas, tomat ja värske kurk, punane ollus on katšup ja lisaks riputasin maitse järgi soola ning pipart. Mõningase üllatusena tuligi pea sama hea välja kui see mida mäletasin - ainus häda, et siinne ketšup kipub magus olema, mis veidi segas. Igatahes grill-liha kõrvale igati kõlbulik. Mikrokas hautatud lillkapsas asendas edukalt tavapärast kartulit. Muidugi eemaldan ribidelt enamuse lihast enne kui kondid kutsale edasi annan.

Grill-Liha

Täna käisin poes ja ostsin endale ja koerale grillimiseks liha, endale lihalõikusid, koerale ribisid (hind sama - umbes 45 EEK kilo). Samas on siinmaal millegipärast kombeks inimestel ka kontide kallal närida ja searibid on lausa delikatess samas kui loomakeelt vaadatakse jubedusvärinaga - noh maitse asi.

Igatahes peale raamatukogu jooksu sai nii lihad kui ka ribid grillile visatud ja sel ajal kui need susisesid tegin kiirelt endale tomatisalati ja kartuli mikrokas. Mulle meeldib liha ja vorste küpsetada päris puudega, mitte söe või gaasigrilliga, mis kah olemas on ja samas hulga lihtsam kasutada. Aga kui aega ja viitsimist on, siis teen nii kuidas maitseb parem.

Magustoiduks röstisin bageli ja panin sellele julgelt "Philadelphia Cheese" - nii paksult et hambad ei põruks nagu vanaisal oli kombeks öelda leivale või määrimise kohta. Joogiks muidugi kohv pähklikoorega - mmmm....

Igatahes sai lihakraam maitsev nagu ka koer kinnitada võib. Samas on viimasel ajal fotokas jupsima hakanud, peale seda kui aparaat pisemal lapsel ekskursioonil kaasas oli. See-eest sain väga kunstilised ja unikaalsete efektidega grillimise fotod mille põhjal võiks arvata, et poole küpsetamise pealt saabus jääaeg. Fotode järjestus on sealjuures ajaliselt õige.

Kokkuvõttes vitsutasime kered head-paremat täis kusjuures koer ka minu lohakile jäetud pipra ja soolaga vürtsitatud tomati-hapukoore salati pintslisse pistis. Päeva lõpetasin naabrite pool istudes, kus jällegi õllevaadil punn maha löödi ja kesvamärjukesel vabalt joosta lasti. Seekord pidasin piiri, homme ju tööpäev aga nii võib alkohoolikuks muutuda kui naabrid muudkui vaadiõllega kostitavad:)

Lõpetuseks panen pildi meie pirnipuu oksast, mis puuviljade raskuse all nii lookas, et kipub ära murduma. Pidin toed alla panema. Igatahes kui naispere koju jòuab siis on pirnid valmis. Kuna nii palju süüa ei jõua on kaasa neist lihtsalt mahla teinud. Tundub raiskamisena aga mis teha, ikka parem kui komposti visata.

Tüdinud

Ehh pergel, täna olen küll surmani tüdinud neist koduloomadest. Teisipäeva õhtu, mida lootsin veidikeseks lõdvaks laskmiseks kasutada kujunes elajatega juramiseks. Kass või kassid olid mingil tundmatul põhjusel nahkdiivani täis kusenud ja nüüd tuli jälgist haisust lahti saamiseks diivanipadjad ja alus ära pesta.

Patjadest sain poroloonid kätte aga kui olin ühe neist pesumasinasse surunud kippus see natukese ajaga lagunema. Sain veel õigel ajal jaole enne kui päris juppideks oleks muutunud. Peale kõigi variantide kaalumist (kaasa arvatud kasside majast välja viskamine) leidsin, et kõige lihtsam on poroloonpatju vannis pesta.

Panin teised vanni ja algul sõtkusin kätega aga siis tuli silmi ette kuidas itaalias veini tehakse ning ronisin jalgupidi vanni patjade otsa tammuma. Osutuski palju lihtsamaks ja tõhusamaks meetodiks, soovitan kõigile kel samad probleemid. Nii sai kuus patja suht lihtsalt puhtaks, jätsin nad üleöö vanni kuivaks nõrguma.

Aga mida teha nahast katetega, pesumasinasse ei julgenud neid visata, äkki keegi teab nõu anda. Ja mingi espestsiaalne äädikalõhnaline haisueemaldaja ei tööta, lisab kusehaisule vaid hapukat lehka juurde. Diivani põhiosa pihustasin kah sellega aga suurt ei aidanud. Lõpuks lihtsalt panin paar lauda peale, millele laotasin teki, et kassid enam ligi ei pääseks. Selle harimise jätan omanike ülesandeks.

Ja kui lisada veel kaks korda koeraga jooksmas käimine, kasside liivakastide tühjendamine, kõigi elajate toitmine, ning hulk pisemaid loomadega seotud sekeldusi, millest sugugi kõige tühisem pole pidavalt jalus tolknemine, siis vaba aega enam suurt üle ei jää. Kõige krooniks pani koer mu grillitud searibidest kaks tükki nahka enne kui märkasin ja koledasti röögatasin. Kui omanikud ükskord saabuvad siis mina ei kavatse lillegi liigutada ja vähimagi piuksatuse puhul osutan külmkapi suunas, millele kinnitatud kassi-koera leping. Igatahes on mul täitsa siiber.

Aga võibolla olen täna nii negatiivne nende elukate vastu ka sel põhjusel, et pidin õhtul auto teeninduse-paranduse eest pea nädala palga välja käima. Nüüd ma tean, lahenduseks on see kui koer sööb automehhaanikud ja kassid ära ja hakkab ise poes käima endale süüa ja mulle õlut ostmas + selline unistus siis mul kui kuldkalake peaks välja ilmuma:)

Lõpuks ometi

Kas lõpuks ometi leiab ametlikult kinnitust ammu oodatud-kardetud-loodetud teadmine, et maailmaruumis on rohkesti ka selliseid planeete, kus elu nagu me ette kujutame on võimalik. Kõige jämedam eeldus oleks meie praeguste teadmiste põhjal temperatuurivahemik, kus vesi vedelas olekus püsib. Ja nüüd on lekkinud avalikkuse ette info, et juba esimese kuue nädalaga on Kepleri kosmoseteleskoop avastanud üle 700 planeedi millest 140 ringis võivad osutuda maasarnasteks.

Kepler kujutab endast 95 cm Schmidti teleskoopi mis paigutatud kosmosesse atmosfääri segavate mõjude kõrvaldamiseks. Kepleri 95 megapixeline kaamera "teeb pildi" iga kolme sekundi tagant.

Ametlikud põhieesmärgid on:
1. Leida nende planeetide protsentuaalne osa, mis asuvad "asustatavas" (vedela vee) piirkonnas.
2. Leida nende planeetide orbitaalparameetrid.
3. Uurida planeetide hulka mitmetähe süsteemides.
4. Uurida massiivsete tähelähedaste planeetide ja nende orbiitide parameetreid.
5. Leida uusi planeete juba avastatud planeedisüsteemides.
6. Leida planeedisüsteeme omavate tähtede ühisparameetrid.

Samas on esilekerkinud teatavad vastuolud teadlaste ja meedia vahel. Mitmetel põhjustel on andmete ja uurimistulemuste avaldamisega viivitatud ja üritatakse seda veelgi teha. Ühest küljest soovitakse muidugi andmeid väga põhjalikult üle kontrollida enne kui need avalikkuse ette esitleda, teisest küljest on uurimisrühmad huvitatud teatud andmete salajas hoidmisest, et tulemused ise esimesena avaldada. Sel teemal on 15 juunil ilmunud artikkel New York Timesis.

Seepärast polegi NASA ja Kepleri veebilehelt mingit ametlikku infot leida, vaid tuleb leppida teadlaste meediale lekitatud teabega. Toronto Suni artikli põhjal olevat NASA pühapäeval kinnitanud teateid suure hulga maasarnaste planeetide avastamisest, kuid mina seda NASA ametlikult veebilehelt küll ei leidnud.

Kui loogiliselt mõelda siis on ju selge, et oleks äärmiselt ebatõenäoline, et ainult meie päike on selline unikaalne täht millel planeedid, sealjuures kolm neist potensiaalselt elukõlblikus piirkonnas. Pealegi on Päike suhteliselt tavaline täht, kelle sarnaseid ainuüksi meie galaktikas sadu miljoneid. Nii, et ega see planeetide ja ka elukõlblike planeetide avastamine pole ju tegelikult ootamatu uudis. Suur aga mitte üllatav uudis oleks elumärkide avastamine teistes tähesüsteemides.

Hommik

Hommikul oli igatahes selge, et pole enam 20 aastane. Tolles vanuses oleks peale ärkamist täiega pidu edasi pannud, aga nüüd oli kuidagi uimane tunne. Igtahes venitasin poole kümneni voodis välja kuni koer enam ei lasknud edasi lesida ja hakkas mind naksima. Vaatamata sellele, et seinad veidi õõtsusid ajasin end üles, ja esimese tegevusena pesin hambad. Maitse põhjal otsustades oli kutsa parema koha puudumisel minu suud potilkäimisekohana kasutanud. Raskelt ohates panin koerale rakmed peale ja suundusin hommikujooksule.

Naabruskond oli harjumatult vaikne, paistab et keegi teine ei olnud suutnud veel jalgu alla ajada. Eelmise öö peost andis tunnistust vastasnaabri pärani garaazhiuks, kõrvalnaabri maja ees külili vedelev grillahi ja tallatud muru. Pudeleid ja rämpsu polnud, sest jõime ju vaadiõlut. Aialaual oli mu õhtune õlletops, mis ilmselt kellegi Natalie "Natty" nimelise preili omaga segi läinud. Siinmaal on nimelt kombeks plasttopsidele markeriga nimi peale kirjutada, et rahvas pidevalt uusi ei võtaks, aga nägu näha teatud staadiumist alates ei tähenda kelle tops kätte sattub.

Õhtul paistis tops nii ja hommikul selline, mõni ime et segi läks:)

Palusin küll koera ilusti, et ta täna veidi rahulikumalt käituks aga kus sa sellega. Kurivaim võttis juba meie sissesõiduteel sellise kiiruse üles, et oleks mu peaaegu rattaga naabri murule siruli tõmmanud. Ja siis tulistvalu tänavat mööda esimese ristteeni, kus võttis küünte kribinal kiirust vähendamata paremkurvi ning lidus täiskiirusel edasi. Veel üks vasakkurv ja siis 300 meetrit sirgelt tänava lõpuni. Mina proovisin jõudumööda rattaga sabas püsida aga kuna kordinatsioon polnud just perfektne tegelesin peamiselt ratta püsti hoidmisega sel ajal kui vasaku käega lenksust juhtisin ja paremaga koerarihma hoidsin.

Potipeatuse ajaks olin täitsa võhmal ja enesetunne polnud sugugi paremaks läinud, ehkki sport pidavat toonust tõstma. Mul vist momendil lihtsalt polnud toonust mida tõsta. Tagasiteel andis elukas armu ja veeresime rahulikult kerget allamäge kusjuures loom aeg-ajalt tänavapostidest "teadetetahvleid" nuuskis ja teiste koertega tutvust sobitas. Kodu juurde tagasi jõudes polnud naabruses ikka veel mingit elumärki, kõik oli väljasurnud justkui peale neutronpommi plahvatust.

Tegin endale suure kannutäie mahla ja hommikukohvi ning istusin siis tagaaeda kosuma ja eilseid sündmusi meenutama. Üheksa ajal õhtul kui sisse astusin oli kära põhjal otsustades pidu täies hoos, mida kinnitas asjaolu et selleks ajaks mõned tugevamini pihta andnud juba seltskonnast irdunud või lihtsalt kontaktivõimetud. Ma polegi Canadas varem sihukesel peol viibinud, kus nii tigedalt kärakale valu antakse. Võibolla mõjus asjaolu, et õllevaadid olid priid neelata ja eks siis kipuvad parimadki meist piiritunnet kaotama. Ja paljudel olid ka lapsed kas laagris või vanavanemate juures, issid-emmed said üksi kodus pättust teha:)

Lisan siia valimatus järjekorras killukesi, mis eilsest peost meelde jäid

Majaperenaist ei näinudki, see muidu nii tagasihoidlik ja viisakas proua oli minu saabumise ajaks audis. Seltskond jagunes laias laastus kaheks, ida ja läänepool tänavat elavateks. Kuna meil oli tarvis kaks 50 liitrist vaati hävitada siis peeti kõige efektiivsemaks meetodiks igasugu joomisemängude rakendamist. Selgus, et canadalased on selle koha pealt leidlikud, enamuse mängude olemuseni ei jõudnud, aga küll kasutati nii kaardipakke kui ka niisama sõnalisi ja arvamise mänge. Õlu ise osutus selliseks margiks, mida veel pole olemas, mingi laboritehnikute katsepartii. Üks vaat naistele kerge laimi ja veel millegi kõrvalmaitsega teine natsa mehisem korraliku kibeda õlle mekiga.

Sain ka esimest korda lähemalt tuttavaks oma tänava inimestega. Ületee naaber mingi börsihai, kes isegi tõsiselt õllesena oma blackberryl tehinguid tegi ja miljoneid siia-sinna liigutas. Peo lõpuks muideks magas hambad laiali blackberry hädaselt laual piiksumas. Kesiganes oleks võinud maailma vasevarud kokku osta. Nii vist need suuremad apsud börsimaailmas juhtuvad. Pruulmeister elab samal pool tänavat kaks maja edasi. Mingi tuumafüüsik teispool tänavat. Sellega astusin auku, sest joomismängu ajal küsisin, et nimetataks viis elementaarosakest, onu ladus mulle muigvel näoga paari sekundiga kümme välja - tagajärjeks, et pidin klaasi põhjani jooma. Siis paar õpetajat, ehitusinsener ja ports, kelle erialasid ei mäleta. Aga eilse põhjal otsustades paistab, et meie tänaval elab suhteliselt intelligentsete joodikute kamp:)

Nüüd ma siis tean kuidas ameerikamandri üliõpilaste peod välja näevad, sest just sellised pidavat need olema nagu üks naaber nostalgiliselt meenutas.

Tänavapidu

Praegast olen just tagasi meie tänavapeolt. Ja kuna und ei ole siis toksin veidi läpakal teksti sisse. Ega see vist väga arukas ei saa kostma, sest oleme pikalt liiga palju kesvamärjukest pruukinud.

Asi algas väga süütult. Läksin õhtul koera jooksutama kui naaber kutsus mind õlut mekkima. Noh sellisest pakkumisest pole ma kunagi ära öelnud. Koer sai kiiruga pissitatud-kakatatud, panin ta tuppa, haarasin kaks saku õllepurki kaasa ja suundusin naabri poole, kust kostis paras märul.

Seltskond oli juba parasjagu joogine ja tervitas mu saabumist valju kisaga. Egas midagi, istusin maha ja asusin koos teistega sööke ja jooke hävitama. Ootamatult selgus, et olin oma kahe saku purgiga päris hädine esineha. Enamei viitsi kirjavigu parandada, ehk hommikul. i´Igatahes elab meie tänaval Canada suurima õlletootja pruulmeister, kes käis omalt poolt kaks vaati välja.

Sellest ka kirjaviugade rohkus. No siis hakkasime mängima igasugu õllejoomismänge, millest paar päris huvitavad. Mulle meeldis kõige rohkem see, kus sinu vasakul käelistuja pidi teema välja pakkuma millest sinul siis vaja küsimus esitada. kui osati ära arvata pidid ise jooma vastasel juhul teised.

Igatahes natukese ajaga tekkis tunne nagu oleks ajas tagasi kukkunud ja malevapeole sattunud, sest kogu selytskond tõmbas enda täitsa sassi. Nii mõnigi vend sadas sirakile murule ja jäisinnasamasse põõnama. Pooleüheks oli esimene vaat sirgeks tõmmatud ja osa rahvast kodupoole koperdanud. Kui mina lahkusin oli majaperemees lamamistoolis sääsed rõõmsalt käsivartel einestamas ja paar vingemat venda ikka veel jooke kaanimas.

Hommikuks oleme tagsi kutsutusd. kurat, miulle hakkab see kant meen

ldima aga vist pole mõteyt enam rohken läpakal toksida. Vaatan, et jutt kisub jamaks, No kui miskit mäletan homme eks siis kirjutan veel:)

Elagu Molson:)

Tähelepanu vajadus

Paistab, et meie kutsul on ilma teiste pereliikmeteta igavavõitu. Mina ei jõua ju ka koguaeg temaga tegeleda, eriti kui ta pidevalt midagi askeldab nagu pisike laps. Eile läksin õue lugema ja ei võtnud looma kaasa, sest kui tahan midagi näksida tüütab elukas mind pidevalt. Ta üritab toidupala käest napsata ja kui see ei õnnestu siis jääb mulle sellise näoga otsa vahtima, et mina igavene südametu õgard lasen temal nälga surra samal ajal ise head-paremat näost alla ajades.

No ja tuppa jätmise peale avaldas ta protesti omal moel, mida võib fotodelt näha. Igatahes sellest lehest artikli lugemine võib üsna keeruliseks osutuda, eriti arvesse võttes asjaolu, et osa kirjatükist on koera seedetraktis.

Paar korda on süda haledaks läinud, aga see oli ilmselt viga. Kord kui küpsetasin burgereid grillil andsin talle esialgu grillivõret limpsida ja siis ka pool kotletist. Loom sai muidugi maitse suhu ja ei tahtnud mind enam üldse rahule jätta. Lõpuks ostsin pool kilo viinereid, mida nüüd viineri kaupa enda söömise kõrvalt annan, aga kardeatvasti on seegi lihtsama vastupanu teed minek, mis võib hiljem osutuda kole tülikaks ära koolitada:( Aga no mis teha kui mul on nii hea süda:)

Aga nüüd on loomal tekkinud tehnikahuvi. Nimelt kui koju tulles küsin talt kas helistame, tormab koer läpaka juurde teades, et sealt paistavad peagi teised pereliikmed ja kostab nende häält. Kui ta varem ainult niutsus ja ulgus laste ja kaasa häält kuuldes siis täna pidas maha pikema "vestluse" mis kujutas endast erineva kõlaga tavalisest oluliselt erinevate haugatuste ja niuksatuste jada, mille vahele lükiti mingeid urina ja ulgatuste vahelisi helisid, mida pole ma varem ühegi looma suust kuulnud. Pean ilmselt üks päev filmima. Aeg-ajalt üritab kutsa ekraani lakkuda ja käib selle taga uurimas. Lohutan looma, et pole häda peab veel vaid mõned nädalad kannatama.

Täna oli üks piinlik-naljakas juhtum kui käisin koeraga jooksmas. Vastu sörkis supervormis päevitunud neiuke, kellel Canada sündsusseaduse piiril balansseerivad maruliibuvad mustad top ja püksikesed seksikalt higist märjad. Noh minu kui isase pilk jäi vist veidi kauemaks kui viisakas puhkama sellel kalendritüdruku ilmutisel. Hakkasin just kahetsusega silmi ära pöörama kui täieliku ootamatusena silmipimestava naeratuse saatel mind kõnetati: "You are so cute" (Sa oled nii armas).

Nojah olen küll armas:) aga pole nagu harjunud, et modellid mind tänaval nii kõnetavad, igatahes näkku tuli lollakas naeratus ja karp kukkus lahti. Ja siis sain pange külma vett kaela, sest kui tema rinnapartiilt pilgu lahti rebisin ja üles tõstsin nägin, et see pöördumine oli hoopis Kokole suunatud. Hea veel, et ei jõudnud mingit totrust vastu öelda stiilis: "So are you":) Pilti kahjuks ei saanud teha aga see veebist leitu annab mingi mulje, ehkki originaal oli veelgi vingem.

Paistab, et mitte ainult Kokol vaid minulgi on tekkinud pika eemaloleku peale tähelepanu vajadus:)))

Sõdur või tsivilist

Juulikuu Scientific Americanis on kaks artiklit sõjatehnoloogia teemal: "Terminate the Terminators" ja "War of the machines". Põhiliselt puudutavad need robotsüsteemide juurutamist lahingutegevusse, aga üles on tõstatatud ka väga huvitav legaalne probleem.

Keda saab seaduslikult pidada sõduriks, kas ainult seda kes lahinguväljal relv käes või ka seda, kes kusagil USA's arvutiekraani taga annab robotlennukile käsu raketiga vastaste sihtmärk hävitada.

Ilmselt siiski mõlemaid, sest kui arvuti taga istujat ei peetaks otseselt lahingutegevusest osavõtjaks oleks ju tegu mõrvaga. Aga see toob kaasa automaatselt õiguse vastaspoolele tolle isiku likvideerimiseks. Seega kui vastaspool notiks kusagil ostukeskuses tolle arvutioperaatori oleks tegu legaalse lahingutegevuse käigus tapmisega mitte terrorismiaktiga.

Nagu näha on piir legaalse lahingutegevuse ja terrorismi vahel väga segane ja sõltub tegelikult sellest, kust poolt vaadata. Eriti heaks näiteks on ju see kuidas USA vaatevinklist muutusid Afgaani vabadusvõitlejad natukese ajaga terroristideks.

Tehnoloogia koha pealt rõhutatakse veidi muretsema panevat fakti, et lahingrobotite muutumine iseseisvalt tapmisotsust vastuvõtvateks on vaid tarkvara uuenduse kaugusel. Seda peetakse küsimuseks, mille puhul tuleks reeglid paika panna rahvusvaheliste läbirääkimistega, võib-olla robotid üldse ära keelata. Lahingrobotite ilmumist võrreldakse lausa aatomipommi leiutamisega. Paraku ei kujuta ette, et miskit saaks keelustada, kui see juba leiutatud. Vasakpoolsel pildil on Afganistaanis katsetustel olev pakikandja robot "BigDog".

Aga minu meelest on tegu pseudoprobleemiga, juba teises maailmasõjas kasutati lahingroboteid: mida muud on üks miin. Sellest momendist kui ta maha pannakse läheb juhtimine inimese käest masinale üle. Miin plahvatab sõltumata sellest, kas oma või võõras sütiku aktiveerib. Miin on muidugi äärmiselt lihtne ja passiivne aparaat aga siiski põhimõtteliselt lahingrobot!

Koer & Vaarikad

Siin on siis paar pilti, mida lubasin eelmise nädala postituses üles riputada. Meie koer isukalt nina püsti vaarikate kallal. Hea, et vaarikad enne läbi ei saanud kui jõudsin pildi tehtud. Loodetavasti ei teki tal nüüd isu ülejäänud aiasaaduste vastu:)

Koeraelu

Järgneb kirjeldus haripäevasest "koeraelust".

Ilma pereta polegi nii rahulik ja lõdvestav lesimine nagu võiks arvata. Normaalne päevarezhiim sisaldab kuue ajal ärkamist, et elukas hommikujooksule viia. Peale seda kiire hommikusöök ja netis surfamine. Siis liiklusummikus tööle. Kaheksale tunnile enda aja müümisele järgneb hommikusest hullemas ummikus kojusõit. Kui toiduvarud vajavad täiendamist astun siva teele jäävast poest läbi.

Kodus ootab suurest jällenägemisrõõmust lolliks läinud koer, kes tuleb nüüd uuesti jalutama viia. Alles tagasi jõudes on aega endale miskit näksimist valmistada. Selleks ajaks kui söönuks saan tuleb kutsale tema toit ette käia. Siis teen pool tunnikest und enne kui ise trenni lähen.

Kümneks koju jõudes viskan läbihigised karate riided pessu ja kiirustan ise dushi alla. Siis koer rattaga õhtusele ringile ja tagasi jõudes viin pesu kuivama. Viimane kohustus on kassidele toit ette anda ja loomade vesi vahetada, mida üldiselt üritan kolm korda päevas teha. Panen ka järgmise päeva lõunasöögi valmis, et hommikul unisena selle peale ei peaks aega raiskama. Kui viitsimist teen "heaune" kohvi ja loen pool tunnikest ja kell ongi üle kesköö, viimane aeg silm kinni lasta.

Öösel on paar äratust garanteeritud kui koer mulle selga ronib või kasse taga ajama läheb. Olen proovinud teda ka ukse taha jätta aga sellele järgneb taoline hädakisa ja kraapimine, et ei saa üldse magada. Mulle kipub kuuest tunnist unest väheks jääma, järgmisel hommikul on kole uni kallal ja mõttes saab koduloomi kiruda kelleta oleks elu ju lausa lillepidu. Hea vähemalt, et tööl saab veidi silma looja lasta:)

Aga meie koera päevale pole suurt miskit juurde lisada, ma ju ei tea mis muud ta päeval peale magamise ja kasside kiusamise teeb.

Igavene teine

Hollandi jalgpallimeeskonda võib nüüd õigustatult sellise fraasiga tituleerida. Kolmandat korda teiseks tulemine on ju suur saavutus kuid kahjuks paistab üks kord esimeseks tulemine selle üles kaaluma.

Vuti finaali kutsuti mind vaatama meie karate sensei poole. Sõitsin rattaga kuna oli kavas mõned õlled juua ja samas polnud see maja teab mis kaugel, vaid 5 km. Tee peal astusin kärakapoest läbi, kust sai nii tshehhi kui ka eesti õlut kaasa osta. Meeskondadest olin pigem hollandlaste poolt, kes kuidagi sümpaatsemad ja meile lähedasemad tunduvad kui võrrelda mustavereliste ja keevaliste hispaanlastega. Seepärast otsisin kodust miskit oranzhi kaasa, ainsaks seda karva esemeks peale apelsini osutus kes teab kust saadud nokamütsike.

Kohale jõudsin just avalöögiks. Meie karatekamp oli meeskondade toetuse poolest sõbralikult jagunenud enam-vähem pooleks. Kui esimesel suht igaval poolajal valmistasid närvikõdi enamasti hispaanlased siis just lõpu eel oli Hollandil super võimalus, mida nende ründaja ei suutnud kasutada. Teine poolaeg oli hoopis põnevam vaatamata normaalaja 0:0 tulemusele. Lisaajal ei vajunud mäng ka ära aga jällegi kord oskas Holland oma kuldse võimaluse ära vusserdada. Kui olime juba kõik valmis penaltiseeriks uute õllede järgi minema lõi Hispaania värava.

Minu meelest oli Hispaania seekord parem meeskond, aga nende esitust toetas kohtuniku tegevus, kes jagas hollandlastele kollaseid kaarte robimal andes lõpuks ka punase välja. Hollandlased oleks võinud ju võita oleks nad suutnud kas või ühe kahest supevõimalusest realiseerida - oma viga. Kahju ainult, et mäng ei läinud penaltiteni, oleks põnevust paar minutit kauem jagunud.

Omnivoor

Täna veendusin lõplikult, et meie kutsu on kõigesööja. Korjasin vaarikaid ja koer vahtis kõrval. Panin neid suhu ka nii palju kui jaksasin süüa, sest palju mul ikka seda toormoosi külmkappi mahub. Isegi kaasa tehtut on veel alles vaatamata sellele, et supilusika abil jõudumööda üritan hävitada.

Küünitasin parasjagu kaugemaid marju noppima kui ootamatult vaarikavarred kiikusid. Ju läksid võrkaia küljest lahti mõtlesin, aga siis liigatas varrepundar uuesti ja seda liialt ebaloomulikult. Vaatan alla ja mis ma näen, Koko sikutab esihammastega punast marja maha ja neelab kiirelt alla kui hoiatavalt "ot-ot-ot!!!" teen.

Elukas oli ilmselt mind tähelepanelikult jälginud ja märganud, et neid punaseid ümmargusi asju suhu topin. Küllap mõtles koeraaju, et kui juba isand sööb, küllap kõlbab siis minulegi. igatahes ei piirdunud Koko maitsmisega vaid kukkuski marju vartelt maha napsima. Kui mammut kõrgemal nägi, siis hüppas sellele järgi. Mõne aja pärast pidin ta ära ajama, sest kohati rändas looma kõrist alla terve kobar, kus enamus marju alles toored olid.

Mul polnud mitte vaarikatest kahju, mida ei jaksa niikuinii ära süüa, kartsin hoopis, et loomal võib taolise harjumatu pala peale kõhuhäda tekkida. Ja mul pole mingit soovi öösel sellise jamaga jännata. Pilti ei teinud, sest ilm oli juba hämar ja ei viitsinud tuppa fotoka järgi minna. Ehk klõpsan foto graafilise asitõendi näol nädalavahetusel.

Käisin täna rattaga raamatukogus ja jäin ühe poolakast töötajaga pikemalt juttu puhuma. Ta alustas küsimusega, kus lapsed seekord on? Vastasin, et kodumaal ja nii me siis lobisesime - kaks eurooplast omavahel kuni järjekorras inimesed köhatama hakkasid. Naljakas kuidas siin tunned eurooplastega (valgete inimestega) ühtekuulusvustunnet. Ehkki mul pole teiste rasside vastu miskit on eurooplased siiski kuidagi "omad".

Tagasiteel kasutasin veidi oma maksude raha ja hüppasin linna basseini ennast jahutama. Välibasseinid on kasutamiseks "tasuta", mis tähendab, et taome nad oma linnale minevate maksudega kinni. Paraku oli rahvast nii palju, et normaalselt ujuda ei mahtunud, aga vähemalt sain märjaks ja jahedaks selles koledas kuumuses, mis täna ulatas +34 kraadini, niiskusindeksiga +44C.

Dejavu - 2003 power outage

Tõepoolest ehmusin momendiks, et korduvad sündmused, mis juhtusid 2003 aasta suvel - nimelt see kuulus ameerika elektrikatkestus. Ainsaks erinevuseks, et mina olen Torontos ja kaasa lastega Eestis. Tookord oli just vastupidi, mina lastega Eestis ja tema siin.

Istusin just köögis ja installisin oma uuele läpakale (ei ma pole lolliks läinud tõepoolest sai üks pisike 10 tolline mobiilsel otstarbel ostetud) netipulka taha. Kõik paistis sujuvat kenasti. Vajutasin nupukest "Connect" ja jäin teraselt pulga indikaatortuld jälgima, mis pidi siniseks minema kui läpakas saab 3G ühenduse. Diood süttiski aga samal momendil hakkas laelamp võbelema ning tundsin maja kergelt värisemas - mis kurat. Laetuli kustus ja kohe kuulsin päris parajat plahvatust ja mürinat, aknaklaasid klirisesid ning koer jooksis niuksudes minu jalge juurde laua alla. Esimene mõte, mis pähe tuli oli Simpsonitest tuntud Barti lause: "I did'nt do it" ehk tõlgituna, "Mina seda ei teinud".

Jõllitasin uskumatult oma pisikest läpakat, kas tõesti olid nad täna poes mulle kogemata terroristidele mõeldud pilli müünud:) Ringi vaadates oli selge, et terves majas on elekter läinud. Õue astudes nägin naabreid tänaval erutunult vestlemas, kõigil elekter läinud. Keegi oli näinud lõunapool plahvatuse välgatust ja lähedalasuva elektriülekandejaama kandist paistis tossupilv. Juba kostsid ka tuletõrje ja politsei sireenid, asi muutus põnevaks.

Kui naabrinaine mainis, et kesklinnas ka tema mehe kõrghoones asuvas kontoris on elekter läinud ei jäänud ma pikalt lobisema. Läksin tuppa ja tuletades meelde, mis jama viimane kord oli olnud, lasin esiteks külma vett paari kanistrisse ja siis ka vanni täis. Veepumbad töötavad ju ka elektriga! Külmkapis on mul oma 6 liitrit jäätist, noh esimese pooltühja liitrise topsi võtsin välja ja asusin nosima. Kuna koeral oli aeg jalutama minna, panin talle rihma peale ning sammusin jäätisetops käes tänavat pidi lõuna poole, äkki hakkab miskit huvitavat silma.

Politsei oligi suure tee juba sulgenud aga sillalt nägin elektrijaama poolt tõusvat tossupilve,mis selleks ajaks oli üsna pisikeseks kahanenud. tegin paar pilti ja sammusin siis koju tagasi, kole kuum hakkas, väljas ju ikkagi +33C ja niiskusindeksiga üle 40'e. Tahtsin minna läpakaga netist uurima olukorda aga kõik ühendused olid endiselt maas. Tõin siis toast just selleks otstarbeks kaasale ostetud vändaga raadio ja keerasin sageduse uudistekanalile ise vänta ringi ajades. Raadio igatahes veel töötas aga seis oli segane, keegi polnud kindel mis täpselt juhtus ja spekuleeriti tõsisema katkestuse teemadel. Esialgseil andmetel oli siiski vaid paar trafot õhku lennanud ja "ainult" linna lääneosa, ehk nii miljon inimest ilma elektrita. Täpsema täiendatud kokkuvõtte leiab siit CBC veebilehelt (mul on vist parem pilt kui neil:).

Võtsin raamatu ja hakkasin külma mahla kõrvale juues aias lugema ehkki väljas oli vastikult palav. Karatesse polnud ka mõtet minna, sest ilma sealse õhujahutuseta annaks otsad. Läks paar tunnikest, mille jooksul jõudsin läbi mõelda mitmed eri stsenaariumid. Toidu poolest suurt muret polnud, külmkapi ilmselt jõuan tühjaks süüa enne kui miskit lõplikult pahaks läheb. Sügavkülmas olevate toitudega võib tekkida probleeme, viit liitrit jäätist ei jõua ka kõige parema tahtmise juures nahka panna. Äsja korjatud marjadest, mis sai külmikusse visata on kah kahju.

Aga poole kaheksa ajal tegi õhujahutaja maja ees korraks häält justkui proovides kuidas laagrid jooksevad. Kümme minti veel ja tuligi elekter tagasi. Ei tea kas selle pärast tehti nii siva tööd, et vool kadus isegi hotellis, kus viibis parasjagu Torontos visiidil olev Briti kuninganna, milline blamaazh:) Nagu mu kaasa eelmise ja palju tõsisema katkestuse puhul mainis ei oska elektri peale mõelda kui see kogu aeg käepärast aga kui ei ole siis jääb tänapäeva tsivilisatsioon päris kiiresti kriginal seisma.

Neljakesi

Tahtsin panna pealkirjaks "Üksi", aga siis meenus, et mul on ju tegelikult kodus veel mitu seltsilist,kelle järgi pean vaatama. Koko, Puma ja Liisu ei lase mul igavust tundma hakata. Istun praegu aias tervislikku hommikusööki ja kohvi nautimas.

Nii palju jõudsingi kirjutada kui juba Skype häält tegi ja mu naispere kaugelt Soomest ühendust võttis. Esimene küsimus oli muidugi kuidas meie kutsikas elab, aga mina???:) Tõin koera välja, kes omaniku häält kuuldes pöördesse läks. Esialgu vahtis läpaka ekraani, aga siis hakkas selle tagant lapsi otsima. Kedagi leidmata andis ta valju niuksumisega märku oma pettumusest. Viskas veel korra pilgu ekraanile ja ronis siis minu sülle, kus lasi end resigneerunult röötsakile ja pani pea põlvedele. Ilmselgelt ei piisanud loomale virtuaalsest suhtlemisest.

Niipalju kui kuulsin oli neil reis kenasti sujunud. Londonis unega võideldes päevakene ringi vaadatud ja õhtul Helsinkisse, kus mu lapsepõlvesõber neile vastu tuli. Tänagi olid juba jõudnud Porvoos käia enne kui mulle helistasid. Igatahes on Skype üks tore asi, eriti see, et saab tasuta lisaks jutuajamisele ka täitsa tasemel videopilti edastada. Tänase päeva plaanis ongi pisike netbook muretseda, et saaks seda igal pool kaasas kanda.

Mis mina siis üksi olles teinud olen. Esiteks sai tubasid koristada ja siis veidi teleka taga jalkat vaadates ja õllekest mekkides relaksida. Kui põnevad jalka veerandfinaalid said läbi koristasin garaazhi ja niitsin veidi muru. Kuna ilmad kisuvad kole kuumaks korjasin täna hommikul varakult, kohe peale koeraga jooksmas käimist, vaarikad ära. Mõtlesin, et meie elamine siin ongi nagu pisike suvila suurlinna keskel. Mõnus aialapike, kus kasvavad vaarikad, põldmarjad, maasikad, mustikad, sõstrad, tikrid, kurgid, tomatid, oad, viinamarjad, kiwid, kirsid, pirnid ja õunad.

Ehkki olen korterimajas üles kasvanud naudin aialapil nokitsemist täiega. Linnas sellise koha omamisel on eeliseks asjaolu, et nii igasugu kommunikatsioonid kui ka aiandus käe-jala ulatuses. Linna ja maaelu eelised ilusti kokku kombineeritud. Puudub vajadus nädalavahetustel tundide kaupa liiklusummikutes istuda, millega suvilaomanikud peavad leppima. Ja kui tekkib soov loodusesse minna, saan seda teha igal ajal valides suure hulga loodusparkide vahel, kuhu lähen lõdvestuma, mitte muru niitma:)

Olen seda vist ka enne maininud aga üks mu tuttav mainis väga tabavalt, et on suvilast tüdinud, sest see pole miskit muud kui nädalavahetustele paigutatud lisatöökoorem: "Minu osaks on muru niitmine, koristamine, suvila parandamine, maksude maksmine, ... ainsad kes naudivad on sõbrad, kes vahel nädalavahetustel tulevad külla õlut jooma." Tõsi ta on, kui nii vaadata. Ei maksa arvata, et see siin on kadedusest targutamine, kuna mul endal suvilat pole. On küll, ja olen kaugel Eestis just sama tundnud, ehkki mitte täiel määral, sest tol ajal tegelesid töise poolega vanemad. Muidugi on ka suvilal omad head küljed aga minu jaoks siin mandril pole need omamist väärt. Igatahes kokkuvõttes olen rahul oma pisikese linnasuvilaga ja paremat ei oska tahtagi.

Maradona - Deuchland = 0 - 4

Mitte ei saanud blogimata jätta peale sakslaste purustavat võitu Argentiina üle. Kokkuvõtlikult peaks rõhutama EI MAKSA ÄRBELDA!!!

Maradona jõudis nimelt kuulutada peale alagruppide kohtumisi, et euroopa jalgpall on surnud ja kutsus sakslaste noort ründajat Müllerit pallipoisiks. Müller vastas igatahes vääriliselt lüües juba kolmandal minutil argentiinlastele värava, mis pani alguse lõuna-ameeriklaste hävitavale lüüasaamisele.

Kuna ka brasiillased on välja langenud siis kaitsevad lõuna-ameerika au vaid sealsed väikeriigid: uruguailased ja võimalikult paraguailased kui neil õnnestub õhtupoole Hispaaniat võita.