Hollandi jalgpallimeeskonda võib nüüd õigustatult sellise fraasiga tituleerida. Kolmandat korda teiseks tulemine on ju suur saavutus kuid kahjuks paistab üks kord esimeseks tulemine selle üles kaaluma.
Vuti finaali kutsuti mind vaatama meie karate sensei poole. Sõitsin rattaga kuna oli kavas mõned õlled juua ja samas polnud see maja teab mis kaugel, vaid 5 km. Tee peal astusin kärakapoest läbi, kust sai nii tshehhi kui ka eesti õlut kaasa osta. Meeskondadest olin pigem hollandlaste poolt, kes kuidagi sümpaatsemad ja meile lähedasemad tunduvad kui võrrelda mustavereliste ja keevaliste hispaanlastega. Seepärast otsisin kodust miskit oranzhi kaasa, ainsaks seda karva esemeks peale apelsini osutus kes teab kust saadud nokamütsike.
Kohale jõudsin just avalöögiks. Meie karatekamp oli meeskondade toetuse poolest sõbralikult jagunenud enam-vähem pooleks. Kui esimesel suht igaval poolajal valmistasid närvikõdi enamasti hispaanlased siis just lõpu eel oli Hollandil super võimalus, mida nende ründaja ei suutnud kasutada. Teine poolaeg oli hoopis põnevam vaatamata normaalaja 0:0 tulemusele. Lisaajal ei vajunud mäng ka ära aga jällegi kord oskas Holland oma kuldse võimaluse ära vusserdada. Kui olime juba kõik valmis penaltiseeriks uute õllede järgi minema lõi Hispaania värava.
Minu meelest oli Hispaania seekord parem meeskond, aga nende esitust toetas kohtuniku tegevus, kes jagas hollandlastele kollaseid kaarte robimal andes lõpuks ka punase välja. Hollandlased oleks võinud ju võita oleks nad suutnud kas või ühe kahest supevõimalusest realiseerida - oma viga. Kahju ainult, et mäng ei läinud penaltiteni, oleks põnevust paar minutit kauem jagunud.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!