Neljakesi

Tahtsin panna pealkirjaks "Üksi", aga siis meenus, et mul on ju tegelikult kodus veel mitu seltsilist,kelle järgi pean vaatama. Koko, Puma ja Liisu ei lase mul igavust tundma hakata. Istun praegu aias tervislikku hommikusööki ja kohvi nautimas.

Nii palju jõudsingi kirjutada kui juba Skype häält tegi ja mu naispere kaugelt Soomest ühendust võttis. Esimene küsimus oli muidugi kuidas meie kutsikas elab, aga mina???:) Tõin koera välja, kes omaniku häält kuuldes pöördesse läks. Esialgu vahtis läpaka ekraani, aga siis hakkas selle tagant lapsi otsima. Kedagi leidmata andis ta valju niuksumisega märku oma pettumusest. Viskas veel korra pilgu ekraanile ja ronis siis minu sülle, kus lasi end resigneerunult röötsakile ja pani pea põlvedele. Ilmselgelt ei piisanud loomale virtuaalsest suhtlemisest.

Niipalju kui kuulsin oli neil reis kenasti sujunud. Londonis unega võideldes päevakene ringi vaadatud ja õhtul Helsinkisse, kus mu lapsepõlvesõber neile vastu tuli. Tänagi olid juba jõudnud Porvoos käia enne kui mulle helistasid. Igatahes on Skype üks tore asi, eriti see, et saab tasuta lisaks jutuajamisele ka täitsa tasemel videopilti edastada. Tänase päeva plaanis ongi pisike netbook muretseda, et saaks seda igal pool kaasas kanda.

Mis mina siis üksi olles teinud olen. Esiteks sai tubasid koristada ja siis veidi teleka taga jalkat vaadates ja õllekest mekkides relaksida. Kui põnevad jalka veerandfinaalid said läbi koristasin garaazhi ja niitsin veidi muru. Kuna ilmad kisuvad kole kuumaks korjasin täna hommikul varakult, kohe peale koeraga jooksmas käimist, vaarikad ära. Mõtlesin, et meie elamine siin ongi nagu pisike suvila suurlinna keskel. Mõnus aialapike, kus kasvavad vaarikad, põldmarjad, maasikad, mustikad, sõstrad, tikrid, kurgid, tomatid, oad, viinamarjad, kiwid, kirsid, pirnid ja õunad.

Ehkki olen korterimajas üles kasvanud naudin aialapil nokitsemist täiega. Linnas sellise koha omamisel on eeliseks asjaolu, et nii igasugu kommunikatsioonid kui ka aiandus käe-jala ulatuses. Linna ja maaelu eelised ilusti kokku kombineeritud. Puudub vajadus nädalavahetustel tundide kaupa liiklusummikutes istuda, millega suvilaomanikud peavad leppima. Ja kui tekkib soov loodusesse minna, saan seda teha igal ajal valides suure hulga loodusparkide vahel, kuhu lähen lõdvestuma, mitte muru niitma:)

Olen seda vist ka enne maininud aga üks mu tuttav mainis väga tabavalt, et on suvilast tüdinud, sest see pole miskit muud kui nädalavahetustele paigutatud lisatöökoorem: "Minu osaks on muru niitmine, koristamine, suvila parandamine, maksude maksmine, ... ainsad kes naudivad on sõbrad, kes vahel nädalavahetustel tulevad külla õlut jooma." Tõsi ta on, kui nii vaadata. Ei maksa arvata, et see siin on kadedusest targutamine, kuna mul endal suvilat pole. On küll, ja olen kaugel Eestis just sama tundnud, ehkki mitte täiel määral, sest tol ajal tegelesid töise poolega vanemad. Muidugi on ka suvilal omad head küljed aga minu jaoks siin mandril pole need omamist väärt. Igatahes kokkuvõttes olen rahul oma pisikese linnasuvilaga ja paremat ei oska tahtagi.