Hommik

Hommikul oli igatahes selge, et pole enam 20 aastane. Tolles vanuses oleks peale ärkamist täiega pidu edasi pannud, aga nüüd oli kuidagi uimane tunne. Igtahes venitasin poole kümneni voodis välja kuni koer enam ei lasknud edasi lesida ja hakkas mind naksima. Vaatamata sellele, et seinad veidi õõtsusid ajasin end üles, ja esimese tegevusena pesin hambad. Maitse põhjal otsustades oli kutsa parema koha puudumisel minu suud potilkäimisekohana kasutanud. Raskelt ohates panin koerale rakmed peale ja suundusin hommikujooksule.

Naabruskond oli harjumatult vaikne, paistab et keegi teine ei olnud suutnud veel jalgu alla ajada. Eelmise öö peost andis tunnistust vastasnaabri pärani garaazhiuks, kõrvalnaabri maja ees külili vedelev grillahi ja tallatud muru. Pudeleid ja rämpsu polnud, sest jõime ju vaadiõlut. Aialaual oli mu õhtune õlletops, mis ilmselt kellegi Natalie "Natty" nimelise preili omaga segi läinud. Siinmaal on nimelt kombeks plasttopsidele markeriga nimi peale kirjutada, et rahvas pidevalt uusi ei võtaks, aga nägu näha teatud staadiumist alates ei tähenda kelle tops kätte sattub.

Õhtul paistis tops nii ja hommikul selline, mõni ime et segi läks:)

Palusin küll koera ilusti, et ta täna veidi rahulikumalt käituks aga kus sa sellega. Kurivaim võttis juba meie sissesõiduteel sellise kiiruse üles, et oleks mu peaaegu rattaga naabri murule siruli tõmmanud. Ja siis tulistvalu tänavat mööda esimese ristteeni, kus võttis küünte kribinal kiirust vähendamata paremkurvi ning lidus täiskiirusel edasi. Veel üks vasakkurv ja siis 300 meetrit sirgelt tänava lõpuni. Mina proovisin jõudumööda rattaga sabas püsida aga kuna kordinatsioon polnud just perfektne tegelesin peamiselt ratta püsti hoidmisega sel ajal kui vasaku käega lenksust juhtisin ja paremaga koerarihma hoidsin.

Potipeatuse ajaks olin täitsa võhmal ja enesetunne polnud sugugi paremaks läinud, ehkki sport pidavat toonust tõstma. Mul vist momendil lihtsalt polnud toonust mida tõsta. Tagasiteel andis elukas armu ja veeresime rahulikult kerget allamäge kusjuures loom aeg-ajalt tänavapostidest "teadetetahvleid" nuuskis ja teiste koertega tutvust sobitas. Kodu juurde tagasi jõudes polnud naabruses ikka veel mingit elumärki, kõik oli väljasurnud justkui peale neutronpommi plahvatust.

Tegin endale suure kannutäie mahla ja hommikukohvi ning istusin siis tagaaeda kosuma ja eilseid sündmusi meenutama. Üheksa ajal õhtul kui sisse astusin oli kära põhjal otsustades pidu täies hoos, mida kinnitas asjaolu et selleks ajaks mõned tugevamini pihta andnud juba seltskonnast irdunud või lihtsalt kontaktivõimetud. Ma polegi Canadas varem sihukesel peol viibinud, kus nii tigedalt kärakale valu antakse. Võibolla mõjus asjaolu, et õllevaadid olid priid neelata ja eks siis kipuvad parimadki meist piiritunnet kaotama. Ja paljudel olid ka lapsed kas laagris või vanavanemate juures, issid-emmed said üksi kodus pättust teha:)

Lisan siia valimatus järjekorras killukesi, mis eilsest peost meelde jäid

Majaperenaist ei näinudki, see muidu nii tagasihoidlik ja viisakas proua oli minu saabumise ajaks audis. Seltskond jagunes laias laastus kaheks, ida ja läänepool tänavat elavateks. Kuna meil oli tarvis kaks 50 liitrist vaati hävitada siis peeti kõige efektiivsemaks meetodiks igasugu joomisemängude rakendamist. Selgus, et canadalased on selle koha pealt leidlikud, enamuse mängude olemuseni ei jõudnud, aga küll kasutati nii kaardipakke kui ka niisama sõnalisi ja arvamise mänge. Õlu ise osutus selliseks margiks, mida veel pole olemas, mingi laboritehnikute katsepartii. Üks vaat naistele kerge laimi ja veel millegi kõrvalmaitsega teine natsa mehisem korraliku kibeda õlle mekiga.

Sain ka esimest korda lähemalt tuttavaks oma tänava inimestega. Ületee naaber mingi börsihai, kes isegi tõsiselt õllesena oma blackberryl tehinguid tegi ja miljoneid siia-sinna liigutas. Peo lõpuks muideks magas hambad laiali blackberry hädaselt laual piiksumas. Kesiganes oleks võinud maailma vasevarud kokku osta. Nii vist need suuremad apsud börsimaailmas juhtuvad. Pruulmeister elab samal pool tänavat kaks maja edasi. Mingi tuumafüüsik teispool tänavat. Sellega astusin auku, sest joomismängu ajal küsisin, et nimetataks viis elementaarosakest, onu ladus mulle muigvel näoga paari sekundiga kümme välja - tagajärjeks, et pidin klaasi põhjani jooma. Siis paar õpetajat, ehitusinsener ja ports, kelle erialasid ei mäleta. Aga eilse põhjal otsustades paistab, et meie tänaval elab suhteliselt intelligentsete joodikute kamp:)

Nüüd ma siis tean kuidas ameerikamandri üliõpilaste peod välja näevad, sest just sellised pidavat need olema nagu üks naaber nostalgiliselt meenutas.