LaCloche Matk - 7 päev, George Lake kämping

Magame ülihästi kordagi öösel ärkamata, isegi tavakohane hommikune kämpingu askeldamine ei sega und. Ärkan 8:30, kobin telgist välja aga jätan plika tudile. Ühest küljest pole suurt viitsimist eriti miskit ette võtta, teisest küljest und enam pole ja niisama istuda kah igav. Meenub õhtune dushi all käik, võtan nöörilt käterätiku, autost seebi ning shampooni ja otsustan seda korrata. Et poleks mitut käimist kraban kaasa ka veekannu hommikuse kohvivee keetmiseks, meie platsil nimelt pole elektrit.

Oi pergel, organism annab mõista, et jalgsi käimisega me täna küll tegeleda ei kavatse, pigem istuks ja võtaks ühe õlle. Pole miskit, lubadusega ainult õllede jaoks siitsamast nurga tagant külma vett tuua tõmban oma laisema mina haneks, panen pesuvahendid lauale ja haaran cooleri õlledega. Paarkümmend meetrit allamäge kraanini pole vigagi. Lasen coolerisse uue külma vee õllepurkide peale, aga tagasi auto juurde mäest üles minek nõuab tahtejõu pingutust.

Kui asetan cooleri lauale ja haaran pesuvahendid uuesti kätte saab organism aru petukaubast ja saadab jalgadesse närviimpulsi, mis põlved nõrgaks võtab - istu nüüd maha. Sunnin end meenutama eilse õhtu naudingut kuuma dushi all ja saan nii minema. Nüüd on isegi allamäge minek lihastes tunda, käin nagu kangete liigestega reumahaige vanainimene. Tekib juba kahtlus kas ikka jõuan poole kildi kaugusele dushiruumide juurde jalutada. Aga varsti lõpetab keha vastupunnimise ja samm läheb käima.

Kuna siinne vets on nii puhas ja lausa kutsub istuma siis sooritan oma teise sellenädalase kuivjääkprodukti eraldamise protseduuri, ehkki seekordki vajadust ei tunne. Seega sai loodusesse vaid üks päts jäetud, mis saab tähendada vaid seda, et mu keha on jõudnud üsna lähedale otse massist energia tootmise saladusele. Kui juba jutt sel teemal siis ei saa ka jätta märkimata vedelat jääkprodukti, mis valge fajansspissuaari taustal meenutab värvi poolest elavalt meie esimest autot, kanaarikollast Volvo 343. Tekkib hirm, et selline kontsentratsioon võib keraamikale augud sisse söövitada:) OK aitab peldikulugudest.

Dushi all mõnulen jällegi pool tunnikest, siis keedan vee pesuruumis ja sammun tagasi telgiplatsi juurde. Kui olin lootnud, et eelnevad tsivilisatsiooni poolt pakutavad protseduurid mu keha jõuvarud kiirelt taastavad, siis eksisin. Kergelt ülesmäge minek on ikkagi tõsine pingutus, iga lihaskiud jalamusklites annab endast häälekalt teada.

Telgi juures kuulen, kuidas laps askeldab sees ja pakib kraami kokku. Kutsun ta kakaod nautima ning käin välja autos peidus olnud erilise delikatessi - tuunikala konservi ja majoneesi. Konservi annan lapsele sõnadega: "Kui tahad siis pead ise lahti saama". Momendile nõutusele järgneb kaval ilme ja plika otsib välja oma "Ellujäämispaki". Tubli, kui mujal pole siis sealt peab ikka lahenduse leidma.

Shveitsi noa mitut sorti terade hulgast leiab ta peagi õige ja peale paari katsetust jagab ära kuidas seda kasutada. Ta on muidugi näinud mind konservi avamas aga tahtsin kindel olla, et ikka ise oskab ka seda kunsti. kardan, et tänapäeva noortest sureks suur enamus nälga kinnise konservikarbi juures kui elektrilist avajat koos kasutusjuhendiga või interneti googeldamist käepärast poleks:)

Tuunikalavee neelan kalatükkide pealt ära, isegi see maitseb kui jumalik nektar. Kala ja majoneesi segule küpsistel ei saaks momendil vastu ka Michelini viie tärni restoranide road, lihtsalt keele viib alla. Kui lähen autost võtma magustoiduks plaanitud virsikukonservi tabab meid pettumus, kiirustamisega olime selle ilmselt maha unustanud. Pole viga, laps on õnnelik kui kuuleb, et heastame desserdist ilmajäämise tagasisõidul Tim Hortonsi restorani külastusega, kus ta võib tellida mis iganes tahab tingimusel, et jaksab ära süüa.

Meie hommikusööki jälgib äärmiselt uudishimulikult suur must orav, kes teised huvilised minema peksab. Mainin tõsimeeli, et vaeseke on vist vigane, vaata kuidas ta jalga hoiab. Laps vaatab mulle selle peale imeliku pilguga otsa lausudes: "Issi, see on ju isane orav". Oops, alles nüüd näen, et tegu on tõepoolest heldelt isaslooma tunnustega varustatud loomaga, mõni ime et keskmine tagajalg veidi imelikult hoidis:) No eks sealt ka see testosterooni üleküllusest tulenev jultumus.

Kell on pool üksteist ja mul viimane aeg keskuses telkimisplats registreerida, muidu saan veel trahvi kaela. Jalutame koos, tüdruk läheb dushi alla, mina pabereid ajama. Kohtuda otsustame järve rannas, et seal enne kojusõitu veidi ujuda, päevitada ja muidu lõõgastuda. Registreerimise juures jokutab mitu inimest, kes jagavad oma muljeid eelmisel päeval telgi juures nähtud karust. Mina tammun närviliselt jalalt jalale ja vaatan kella, mille minutiosuti kahtlaselt kiiresti üheteistkümnele läheneb.

Lõpuks saan siiski sõnaotseses mõttes pea viimasel minutil kell 10:58 lasta oma paberid sisse toksida. Rahvusparkide broneerimise süsteem on tsentraliseeritud ja kui lähed ka minuti üle ongi mitteilmumise trahv kaelas. Ostan sealt täpsema kohaliku kaardi ja saan kaasa peotäie miskisuguseid orgaanilisi pähklisegu jõupulki. Tagasiteel otsustan astuda telgi juurest läbi ning veidi näksimist, õllekese ja raamatu kaasa krabada.

Rannas saame endale kohe vee ääres tühja piknikulaua, kuhu paneme asjad. Käime kõigepealt ujumas, mis lõdvestab mõnusalt lihaseid. Selgus, et mitte ainult minul pole kere kange, ka lapsel oli raskusi jalutamisega, lihased tuimad ja sooned tundlikud. Mina ei viitsi pikalt ujuda aga tüdruk laseb vees edasi tagasi pea tund aega. Pole ka imestada, sest ilm on kuumaks läinud, hea et lohistasime enne laua puuvarju.

Libistan õllekest, ja loen lapsele toodud Jared Diamondi "Collapse" huvitavamaid kohti. Endal sai see mõne aasta eest läbi loetud, ja jättis kustutamatu mulje, tore et ka lapsele taolised tõsisemad raamatud meeldivad. Ametlikult pole avalikus kohas õlle joomine lubatud, aga hoian viisakalt oma mütsi purgil ja seni kuni laaberdama ei hakka või sellise tegevusega liiga demonstratiivselt ei esine, ei tule keegi tülitama.

Kui plika lõpuks veest välja ronib avastan, et ta on end eelmisel päeval korralikult vasakult poolt ära põletanud. Lisaks on ka meie mõlemi ninad punased nagu kärakaga liialdanud jõuluvanadel. Unustasin eile talle päevituskreemi peale pihustada, edasijõudmisega oli liialt palju tegemist. Kuna õlu on otsas, lähen telgiplatsile uue järgi ja luban ka kartulikrõpsu koti kaasa tuua, et tunneks end täielikult tsivilisatsiooni pahedest hõlmatuna.

Mäest ülesminek on jalalihastele liig mis liig, ei saa aru palju see taastumine küll aega võtab. Telgi juures vaatan, et kell on juba pool üks ja kaheks peame olema telgiplatsi vabastanud. Kuna pole mingit tahtmist uuesti siia ronida panen telgi kokku, korjan asjad autosse ja sõidan järveäärsele parkimisplatsile. Kraban kaks viimast õlut ja krõpsud kaasa ning jalutan rannale.

Laps loeb usinalt raamatut ja on õnnelik krõpsude üle. Mina võtan oma märkmiku välja ning hakkan eelmise päeva sündmusi lühidalt kirja panema nii palju kui mäletan. Tegin seda iga õhtu telkimisplatsidel, sest tean kui lihtsalt lähevad huvitavad seigad meelest või omavahel segi. Vanasti kui ei bloginud kirjutasin neid lugusid kirjadena kodustele ja enda jaoks, sealt taoline kogemus. Kui nüüd mõelda siis olen iga aasta ikka paar asisemat retke ette võtnud, millest jutukese kirja pannud. Kahekümne aasta kohta tuleks lausa pisike raamat kokku.

Pilte vaadates ja lapsega konsulteerides selgub, et eilse matka viimasest otsast suurt muud ei mäleta kui et oli hambad ristis silmi eest must minek. Aga ära tegime, rõhutan talle otsa vaadates. Tüdruku silmi ilmub lõbus helk: "Tegime jah issi, aga seda viimast päeva küll ei tahaks korrata". Ja momendi pärast: "No vähemalt mitte sel aastal. Aga järgmine aasta viime emme ja Kiki Silver Peaki otsa!" .

Kui meil algul oli kavas üsna varakult sõitma hakata siis lapsele meeldis niisama rannal vedeleda, krõpse näksida, raamatut lugeda ja aeg-ajalt vette hüpata. Mina aga avastasin peale kolmandat õlut, et pean nats lahtuma, kere pole enam harjunud sellise kemikaaliga, olemine läks liiga heaks kätte. Aeg oli ka juba nii kaugel, et suvilatest tagasisõitva rahva poolt tekitatud ummiku vältimise olime maha maganud.

Otsustasime rahulikult võtta ja seni rannal logeleda kui tuju on. Laps lahutas oma meelt rannalt ja veest ilusate kivide korjamisega, mina lõpetasin oma viimase õlle ja läksin lähedal asuvale kaljunukile turnima. Alles nelja paiku korjasime kodinad kokku ja lahkusime Killarney pargist olles enne hunniku lapse kogutud kive autosse ladunud.

Tee peal kuulasime edasi Dawkinsi raamatut ja peale 200 kildi läbimist lisasime bensu Owen Soundis, kus Tim Hortoni restoran kohe kõrval paiknes. Muidugi tellisime mõlemad endale head-paremat rohkem kui kokkukuivanud kõhud jaksasid vastu võtta, ülejäägid tulid autosse kaasa, kus sai neid tee peal näksida. Isegi koduperele jäi ports Timbitse üle. Mulle meeldis kõige rohkem 99 sendine Ice Cappuchino, mida roolis olles kõrrest kuuma Extra Large koore ja suhkruga kohvi sõõmude vahele lürpisin.

Ummikus istusime oma tund aega aga tänu raamatu kuulamisele eriti see ei seganudki. Poole üheteist ajal keerasime oma tänavale ja mida ma näen, pruulmeistri maja ees käib pidu täie hooga. Garaazhi uks lahti ja tänava rahvas imeb jõudunmööda kuivaks kahte vaati. Kalpsasin kiirelt tuppa kodustele tere ütlema aga enne kui kraami sisse tassisin tuli ka naabrimeest tervitada, millele järgnes paar kiiret kannu õlut. Peale kolmandat tuli mõistus pähe ja vabandasin, et ei saa peale nii rasket pingutust rohkem võtta muidu jään nende maja ette magama, lisaks pean homme tööle minema. Selline ilus lõpp siis meie matkale.