Väänas

Samblane metsaalune

Äärmiselt viljakandev kuusk maja ees

Viimastel päevadel Eestis võtsin mõne vaba momendi käies metsas ja rannas hulkumas. Sai tehtud pilte, mis peaksid hoidma patareid laaditud ja tuletama meelde kui äge on Eestimaa sel ajal kui ise eemal viibin.

Tiir

Kiltkivid ja liivakivid rannal

Kanuu Türisalu panga all

Loojang Vääna rannas

Vana tuttav kivi nagu vulkaanipurse

Viirastusklik merineitsi

Enneolematu majanduslangus ja jaanalinnu taktika.

Normaalselt toonuks eilsed ja tänased uudised USA ning Eurotsooni GDP languse kohta kaasa totaalse krahhi nii börsil, kinnisvara turgudel kui üleüldiselt majanduses. Ameeriklaste pea kolmandiku jagu kukkumine teises kvartalis on enneolematu, isegi suure depressiooni ajal polnud nii järsk. 12 protsendine langus Euroopas on selle kõrval suht tühine. Nii ameeriklased kui eurooplased eeldavad, et kolmandas kvartalis hakkab majandus kasvama kuid kindlasti mitte loodetud V kujulise kõverana. Pigem kardetakse peale mõningast elavnemist teist laineorgu kui riigi toetused niinimetatud "zombie-ettevõtetele" ja nende töötajatele lõppevad ning firmad pankrotti minnes hulga võlgu korstnasse saadavad ja töötust tõstavad.  Ameerikas on asi selle jagu hullem, et nakatumine üha suureneb võimaldamata majandust täies mahus avada. Euroopas on kõigi märkide järgi teise laine algus ja seda ennustatud septembrst-oktoobrist varem.

Miks siis reaktsioon nii tagasihoidlikuks jäi. Need numbrid olid enam-vähem oodatud, ei mingi eriline üllatus. Hindade langust ei esinenud sel lihtsal põhjusel, et nii ameerikas kui euroopas on triljonite dollarite ja eurode kaupa uut katteta raha majandusse paisatud. Tavaliselt tooks selline olukord võimsa inflatsiooni, sest raha hulga suurenedes ja vara ning kaupade vähenedes peaks hinnad hoopiski kerkima, et raha ja vara tasakaalus hoida. Paraku on see raha suures osas kas vaesema rahva poolt võlgu "ära söödud" või rikkama kontingendi poolt aktsiatesse ning kinnisvarasse investeeritud. Aktsiate hinnad ei väljenda mitte firmade väärtuste kasvu vaid asjaolu, et neid triljoneid pole kuhugi mujale panna - isegi väärismetallide hinnal on oma piir.

Nagu võlgadega ikka eeldatakse ka selle puhul tagasimaksmist. Normaalses mõõdus võlga saab tasapisi tagasi maksta kui püksirihma pingutada nagu seni sakslastel, hollandlastel, põhja-euroopal ja ka eestil kombeks olnud. GDP suhtes protsentuaalselt suure võlaga muutub olukord keerulisemaks, hea kui intressigi jaksaks ära maksta. Tavaline kokkuhoiupoliitika ei pruugi enam aidata kuna toob kaasa edasise majanduse aeglustumise. Laenuprotsendi tõstmine põhjustaks hulga firmade ja eraisikute pankrotte, kes niigi võlakoorma all ägavad.

Kostab nagu poleks lahendust. Tegelt on ja lausa kaks. Esimene põhineb lootusel, et usk ei kao, ehk siis rahvas ja firmad usuvad ebaratsionaalselt edasi raha väärtusse ja elame edasi oluliselt suurema võlakoorma all, mille protsentigi ei jõua kinni taguda võla tagasimaksmisest rääkimata. Seni elasime aastase GDP'ga võrreldes 40-80%'se võlakoorma all, nüüd siis edasi 60-120%'sega. Intressi peame lihtsalt rohkem taguma ja lootma, et mingit uut jama kaela ei saja sest puhvertsoon on kole õhuke. Tegu on muidugi vältimatu katastroofi edasilükkamisega seni kui mingi pealtnäha tühine sulg lõpuks kaameli segroo murrab. Teiseks võimaluseks riiklikud rahareformid ehk pankrotid võlgade korstnasse kirjutamise näol. Lühikeses plaanis näeks jube välja aga pikas plaanis ehk vähem valulik lahendus. Saaks uuesti alustada enam-vähem puhtalt lehelt nagu sõjas lüüasaanud riigid.

Paraku kehtib iga lahenduse korral reegel, et lõppkokkuvõttes maksab keegi selle kinni. Vanajumal ei anna meile kotiga raha juurde kui ilusti palume ja kui annakski siis katet sellel poleks. Tavaliselt on jäänud kinnimaksjaks keskklass, sest vaestelt pole suurt miskit võtta ja rikastel on liiga suur mõju maksupoliitikale võimaldades seaduslikult oma vara hoida. Äkki saabub aeg, kus miljardäridelt võetakse ühiskassasse veidi matti, sest ülejäänud on paljaks kooritud😉 Nad võivad lausa ise pakkuma tulla kui alternatiiv üldise kaose näol hullem paistab😏

Unistuste penskaripõlv ehk mida tegelikult vajame.

Minimalistlik elamine metsas

Igal elusolendil on kaks põhilist vajadust, mis peavad normaalseks eksisteerimiseks rahuldatud olema. Toit ja elamiskõlblik keskkond. Kõrgemad loomad vajavad lisaks keskkonnale ka mingisugust kas või ajutist "kodu" olgu selleks siis urg, pesa või koobas. Eluaset läheb vaja kas edukamaks järglaste kasvatamiseks või soovist mugavama temperatuurivahemiku järgi. Kõik ülejäänu on juba mugavused, mis eksistentsi seisukohast pole möödapääsmatud vajadused nagu ülikiire internet, reisimise võimalused, kultuurilised meelelahutused, ... 😜

Nari, ahi, tool - mis veel vaja?

Need mõtted tõi mulle pähe sügavas metsas hulkudes juhuslikult ette jäänud palkonn. Ilmselgelt oli see kasutuses, ehkki vaid metsloomade teerajad läksid tihnikusse peitunud hütist mööda. Omanikku polnud kodus, uks oli lahti võimaldamaks üle läve pilku sisse heita. Umbkaudu 2 x 4 meetrit põrandapinda, magamislavats ja väike plekkahi ning üks klaasitatud aken. Äraelamiseks isegi talvel pole muud vajagi kui toidupoolis välja arvata. Noh ok, tänapäeva inimene tahab natuke meelelahutust ka, et igav ei hakkaks. Vanasti polnud aega igavust tunda, aeg kulus ellujäämise nimel võitlemiseks.

Hakkasin mõtisklema, millest minule piisaks kui realistlikult võtta. Esiteks peaks eluase mahutama kahte, sest päris üksi hakkaks minu meelelaadiga inimesel siiski igav. Põhimõtteliselt piisaks metsa ja mere lähedal elades suht pisikesest majast: üks magamistuba, köök ja veits suurem söögituba, mingit sorti esik, kus jalatseid ja riideid hoida. Lisaks muidugi saun. Rataste, suuskade ja küttepuude jaoks kõlbaks maja küljes olev katusealune. Elektrivõrk oleks äärmiselt mugav soojuspumba, kuuma plaadi, kuuma vee, kohvimasina ja muu harjunud luksuse jaoks. Hädavajalik mitte kui päikesepatareidelt või tuulegenekalt läpakatele ja led-pirnile piisavalt voolu saaks. Veevärk ja kanalisatsioon teevad elu mugavaks aga läbi saab ka ilma nendeta. 

Motoriseeritud transavahend kuluks ära poes toidu ja tarbeesemete järgi käimiseks või vahel igavusest linna peale hulkuma minekuks. Samas pean tunnistama, et ma pole üldse linnas käija. Meelelahutuseks piisab piiramatust netiühendusest ja läpakatest - nii raamatuid kui filme saab tõmmata ja ka mängida. Moblaga sidevahendi, GPS'i ja fotokana nii harjunud, et ilma ei oskaks olla. Ja ongi vist olulisem, kindlasti lisanduks tegelikus olukorras hiljem üht-teist, millele unustasin mõelda. Kliima poolest eelistaks kõigist kohtadest, kus käinud olen, kindlasti Eestit: mulle meeldib aastaaegade vahetumine. Hawaii oleks ka täiesti mõeldav, sest seal on väikesel alal enamus maailma kliimavööndeid, võid elada kus kõige rohkem meeldib, tunni ajaga saad soovi korral ükskõik millist teist külastada. Aga see poleks Eesti.

Nii võiks välja näha nauditav ja vähe materiaalseid vahendeid nõudev elu peale tööga ühele poole saamist. Selleks muideks ei pea sugugi 67'da eluaastani rügama. Tegelt oleks mul materiaalsest küljest võimalus ja ka koht, et kohe nii elama hakata. Kindluse mõttes siiski teen ettevalmistusi ja ootan veel aasta, paar. Milline oleks teie unistuste penskaripõlv??? Mõned auahnuseta tüübid ajavad kerge papi kokku ja hakkavad lõdvalt võtma 35'selt nagu mu sugulased, nood seilavad jahiga Kariibi merel ringi. Ise vaatan võõristusega kodanikke, kes ei oska ka vanast peast ilma tööl käimata olla, ehkki raha poolest võiks väga mugavalt ära elada. Mõistlik on täiskohaga puhkama hakata seni kui jõudu ja tervist põnevate asjadega tegeleda, mitte siis kui vaevaga elad viimaseid samme. See oleks ju pensi kinkimine firmale ja riigile, mis mõtet siis üldse oli neid sambaid koguda😏 

Karantiin ajab katuse pealt

Olen suhtleja õuetüüp ega kannata kongis istumist. Vähem kui nädalaga selgus: minust Marsile lendajat ei saa. Praegu võin ikka salamisi majas ringi hulkuda ja isegi aias käia, kosmoselaevas oleksin pead jalad koos mitme teise selliga - ainuüksi mõte väljakannatamatu. Momendil on meil kuumalaine - väljas varjus 32 kraadi, niiskuseindeksiga 42, ikka istun õues ja higistan mõnuga nagu sauna eesruumis. Vahepeal lasen kuumarabanduse vältimiseks aiavoolikust vett pähe.

Vanasti mõtlesin naiivselt filmide ja seriaalide alusel, et mis see vangla ikka ära pole - koduarrest pani väärtusi ümber hindama. Võimalus minna ja tulla millal tahad - isegi puht teoreetiline - on überoluline.

... just avastasin ões käimise pahupoole. Aeg-ajalt ninna kargav lämmatav hais tuli mu oma küljest, olin plätuga sita sisse astunud. Veerand tundi oksakestega rookimist, et nätsu konsistentsiga paska eemaldada ja ikka ei saanud päris puhtaks. Kuradi koerad ma ütlen ...

Terve päeva on lubanud äikest, paraku ümberringi pilvi paksult, siin vaid korraks pisike sabin, asfalt sai vaevalt märjaks. Kõige tipuks hakkas õhujahutaja kahtlast häält tegema ja segas eile allkorrusel mängimist. Ega vist muidu poleks märganud, paraku kostsid nagu summutiga raskekuulipilduja valangud😜 Täna kiskusin kaaned maha ja aparaadi lahti. Ventilaator vibreerib - kuullaager ok aga paistab, et mingi vaheseib ära kulunud - massiivne tiivik loksub veits võllil ja tiivik ise kergelt balansist väljas. Üldhariduse mõttes lasin tütrel pilgu peale visata ning oma arvamust avaldada. Ta ju ka insener, kes peab omal ajal ise sihukeste asjadega hakkama saama või hulga pappi välja käima. Plika jagas matsu, ülikooliraha polegi maha visatud😉

Kuna probleem pole akuutne panin ventika tagasi, uurin palju uus maksab, sest vaheseibi vahetamine ei pruugi keeruline olla aga tiiviku uuesti balanssi ajamisega kodustes tingimustes hakkama ei saa. Selgus ka põhjus miks mõne aasta eest vastikut haisu tuli - ventika karpi oli üks hiir otsustanud hauakambrina kasutada, praeguseks küll täiesti mumifitseerunud ja haisuvaba - ainult nahk kattis luukeret.

Tomateid naudin täiega

Näis kas viigimarjad küpseks saavad

Vähemalt aiandus on mulle andnud asjalikku põhjust õues viibida. Suurim töö seni oli tomatimaal peenarde vahele tee rajamine. Oleks mul trimmer olnud, saanuks poole tunniga hakkama, paraku pidin oma pisikesi pontsakaid käsi kasutama. Umbrohtu sai kolm suurt ämbritäit, vaevalt mahtus kompostihunnikusse ära.

Aga muidu käib aianduse käsi hästi. Vaarikaid, põldmarju, punaseid ja musti sõstraid olen puginud, umbrohu varjust välja pääsenud tomatid punastavad häbelikult. 

Pirnil paistab rekordsaak tulema, isegi esimest aastat nägeval viigipuul mõned viljad küljes. Viinamarju ja kiwisid hulgaliselt väätidel. Kui pesukarud kõike nahka ei pane saame hea saagi.

Homseks vähemalt lubab jahedamat, ootan pikisilmi!

On's Tallinn või Pärnu pealinnaks

Raekoja plats peale katku

Üleeelmisel nädalavahetusel käisin nii pealinnas kui suvepealinnas ning üllatusin milline erinevus neis valitseb. Ehkki pesitsen Eestis nime poolest Tallinnas siis Pääskülast kesklinna naljalt asja pole ja linnaeluga ei puutu rohkem kokku kui ostukeskuseid pidi. Laupäeval võtsin kätte ning otsustasin kodustele vajaliku nodi ära osta.

Timukad Viru tänaval 

Üksiku turisti sain lõpuks pildile 

Porgandiga Balti jaama ja esiteks linna peale hulkuma. Vaatamata laupäevale oli vanalinn hämmastavalt ja õõvastavalt tühi, justkui mingi pandeemia oleks üle käinud ja inimesed pea viimseni maha tapnud. Keskaegses Tallinnas oli ilmselt ka "Musta Surma" ajal rohkem rahvast liikvel, vähemalt selline mulje mulle jäi. Vaid linnavahid ja timukad tänaval üksikuid uimaseid kodanikke tülitamas.

EL lipu all Raekoja platsile viiv tühi tänav

Kalevi poe arve

Põhieesmärgiks oli muidugi Balti jaama Kalevi kommipood. Sealsete hindadega ei suuda keegi võistelda, eks ma natuke hulluks läksin oma ostutuhinas. Aga mis sa teed kui kommikotid ja shokolaadid kolmandik kuni pool poehinnast, lisaks sain oma Kalevi püsikliendikaardiga hinnaalandust. Makstes oli paras üllatus, vaid 50 euri kulus, kusjuures soodukate kokkuhoid 70 euri niigi odavamate hindade juures. Kaks suurt kilekotitäit igat sorti maiuseid, nagu karta oli, kõik kohvrisse ei mahtunud, osa jäi vanematele.

Rahvast rannas ikka jagub

Pühapäeva broneerisin Pärnu külastusele. Sugulaste maja sai üle vaadatud, kalmistul käidud ja muidugi rannas. Vaarikad ja mustsõstrad olid üleküpsed, sõin kõhu täis marjadest, harva kui peotäite kaupa mustsõstraid suhu saab kühveldada. Juba rannateel hakkas silma oluline erinevus võrreldes Tallinnaga - rahvast oli palju liikvel.

Meri soe kuid sogasevõitu

Enekas seenelt

Rand polnud just puupüsti täis nagu parematel päevadel aga inimesi oli suht palju. Vesi soe ja ujutav kuid nagu Pärnus ikka, mitte kõige puhtama väljanägemisega. Kuivamiseks jalutasin seene peale, paar pilti ja tagasi. Võrguplatsid on igati ägedad seal kus ennevanasti vaid pilliroo võsa laiutas.

Võrguplatsid endise pilliroovõsa asemel

Minu soovil käisime ka sõõriku kohvikus. Parkimisega kipun Eestis sellistes kohtades alati hätta jääma, sest teil moblaäpid, mida ise pole viitsinud maha laadida. Ei jäänud muud üle kui loota hea õnne peale, ehk poole tunni eest trahvi ei saa. Sõõrikud tuletasid lapsepõlve meelde, nende maitse pole minu arust küll muutunud. Ka kohv oli kange ning hea.

Pärnu linnatänav rahvarohke

Sõõrikuid ja kohvi nautlemas

Kõige rohkem üllatas rahvarohkus kesklinnas. Enamuses kohvikutes lauad täis, sõõrikuski saime viimase tühja välilaua. Põikasin momendiks Kalevi tänavale (või on see Rüütli nüüd) inimesi murdu edasi tagasi saalimas, isegi soome keelt kuulsin mis noorusaja vene keele juba ammu välja vahetanud. Pärnu linnapilt ei erinenud eelmisest aastast karvavõrdki. Rannapargis pole enam palju suuri pajusid järgi jäänud mille tüvedel lapsena sai turnitud.

Ürgvana paju

Kolmeharuline tamm

Tinderist ja "ideaalsest" partnerist

Hoiatus: järgnev jutt teemal, milles olen absoluutne võhik. Heaks analoogiks religioonist rääkiv kodanik, kes pole ise kirikus käinud; arvutimängu halvustav tüüp, kes ei oska googeldada või pime kunstikriitik😜 Tinderit ja üldse kohtamissaitisid, või mis iganes nende eestikeelne vaste on, pole seni külastanud ja isegi mitte googeldanud. Arvake ära miks😉 Ei-ei, mul on kõik riistad küljes ja funktsioneerivad ettenähtud parameetrite piires😜

Teema kerkis üles tänu eelmises postituses kajastatud noortele (minu vaatevinklist) naistele. Jutuajamise käigus selgus, et nende põlvkonna paarilise leidmise viis on suures osas internetti kolinud. Dinosauruste aegne pidudel, baarides või raamatukogus kaaslase kohtamine olevat äärmiselt haruldane. Teema hakkas mind huvitama, sest natuke kuulates sain aru kui palju see võimalusi avardab, eriti inimestele kes muidu tagasihoidlikumad või introvertsemad ja naljalt seltskonda ei tüki.

 

Samas väitsid nad enda kogemusest, et ehkki pealtnäha lihtne siis tegelt on rahuldava partneri leidmine õige keerukas. Hea leidmine ääretult raske ja ideaalse avastamine praktiliselt võimatu nagu ka perekonnaseis kinnitas. Ja seda mitte üritamise vähesuse pärast. Esiteks peab sobima väljanägemine ja tutvustus enne kui üldse juttu ajama hakatakse. Chattimise käigus selgub mis eesmärgiks ja kas on üldse mõtet kokku saada. Kokkusaamise puhul peaks ilmnema on mingit keemiat või mitte. Kui on, kontrollitakse reaktsiooni toimimist. Lõpusirgele jõudes veedetakse mõnevõrra aega koos. Finish oleks siis kooselu. Nii ma vähemalt aru sain, parandage kui eksin.

Põhiprobleemiks olevat just lõpusirge osa ehk koera sabast üle saamine - siis ilmnevad muidu igati toreda tüübi kiiksud ja vead, mida seni suudetud varjata. Ühe õhtu kaaslase leidmine olevat hoopis lihtne ja selleks kasutatakse ka teisi interneti lehti, millel me pikemalt ei hakanud peatuma. Mulle kui enda arust liberaalsete vaadetega kodanikule oli sihuke lõdvalt muuseas kähkukapartneri leidmise populaarsus mõnevõrra üllatav, ehkki järele mõeldes tänapäeva sugude võrdsuse olukorras üsna loogiline. Hmmm... kadestama paneb lausa😋

Jutuajamine äratas puhtteoreetilise huvi, millist partnerit ise otsiks kui oleks aega ja vajadus tekiks. Millised ja kui erinevad on mu eelistused võrreldes noorusajaga.

Noorukina oli asi lihtne, eriti enne 25 eluaastat kui pikemat ja tõsisemat suhet isegi pähe ei tulnud. Tüdruk pidi olema ilus, sportlik, lahe ja soovitavalt blond. Juba siis oli oluline, et ka järgmine hommik oleks millest juttu ajada, ehk siis arunatukest pidi ikka ka olema.

Millised oleks üliküpses eas minu ideaalse kaaslase omadused kui sattuksin üksikule saarele:

1. Intelligents, umbes samal tasemel, et oleks võimalik rääkida vabalt enamusel teemadel.

2. Üldised vaated ja arusaamised elust sarnased.

3. Sportlik keha.

4. Aktiivne eluviis.

5. Noorem, kuid mitte rohkem kui 20 aastat😋

No ja ongi kõik, on siis raske ainult viit tingimust täita??? Esimesel pilgul mitte, aga tegelt ilmselt üsna keeruline, sest kasutan "AND" loogikat. Ehk siis vastavad populatsioonis olemasoleva tõenäosuse koefitsendid tuleb omavahel läbi korrutada. Teeme lihtsa tehte:

0.01 x 0.1 x 0.1 x 0.25 x 0.4 = 0.00001 = 0.001% ehk üks inimene saja tuhande kohta.

Eesti elanikkonna hulgas oleks neid tervelt 13 ja ometigi seadsin õige laiad piirid😉 Kui lisada asjaolu, et eelistan eestimaist ja naist😉 väheneb number 5-ni isegi kui erinevalt noorusest blond juukseväv välja jätta😛 Tegu oleks mitte ideaalse vaid "ideaalile lähedase" inimesega. Paraku suur võimalus, et need 5 ei otsigi kaaslast kuna on nii ideaalsed et niikuinii ideaalses suhtes😕 Mõni ime kui absoluutne enamus meist ei leia oma ettekujutuste ideaali ja peab tegema kompromisse. Nii nagu poliitika on ka kooselu kompromisside tegemise kunst.

Muidugi sõltub eelneva võrrandi tulemus kordajate väärtusest, mis igaühele erinev ja mille üle võib lõpmatuseni vaielda. Osa on suht kindlad nagu naiste hulk ühiskonnas 0.5, osa võtsin oma kogemustele toetudes, osa mõjutavad üksteist omades tõenäoliselt suuremat ühisosa (intelligents ja vaated elule, sportlik keha ja aktiivne eluviis). Eesmärk polnud mitte kolmanda komakohani välja arvutada ideaalse partneri esinemise tõenäosust vaid saada umbkaudne ülevaade. Peab tunnistama, prognoosid pole just julgustavad.

Hirmutamisega edasi minnes ei maksa ka unustada, et inimesed ja nende eelistused muutuvad ajas, ning seda mõlema partneri puhul. Kui järele mõelda siis on lahutuste nii väike hulk suur ime, ilmselt inimesed lihtsalt lepivad kas vähe või palju ideaalist erinevaga. Reaalsust vaadates ei jää neil muud üle kui eelistavad kellegagi koos elada. Kokkuvõttes tundub, et kui olete leidnud endale enam-vähem ideaali lähedase kaaslase tasub sellest küünte ja hammastega kinni hoida kuna parema leidmine on äärmiselt ebatõenäoline. Mis muidugi ei tähenda, et vastumeelses suhtes peaks kannatlikult edasi istuma.

Vabalt võite kommenteerida kuidas teil partneri valikuga läinud, palju ja kaua olete katsetanud, kui raskeid kompromisse teinud. Olete leidnud või käega löönud. Ise teate aga ausalt kommenteerides on vist mõistlik seda anonüümsena teha😉

Kaks lapsehoidjat ja füüsikaõpetaja

Kamp maja ees hommikusöögiks valmis

Lõunasöök suvilas

Ma üldse ei imestaks kui tänu pealkirjale see postitus mul kõige populaarsemaks kujuneks, no vähemalt avamiseklikkide arvu poolest. Kostab teine nagu pornofilmi pealkiri😁 Paraku pettub enamus huvilistest, sest ehkki tegu 100% tõele vastava tiitliga siis miskit xxx reiditut siit ei leia (kuna ma saunas pilte ei teinud)😜 Tõepoolest on kaks õde meie juures lapsehoidjateks olnud ja kannavad osaliselt süüd milliseks lapsed kasvanud, kolmas peab õpetajaametit. Igatahes tulid nad Lõuna-Eestist mitmeks päevaks külla mu üksluiseid töiseid poissmehepõlve päevi kirgastama.

Türisalu Pank

Õhtuoode Jõesuu Lounges

Hilisteismelisena ja liblikad kõhus peab ju iga moment moblas istuma😏

Võtsime tilga õlut, tuletasime vanu aegu meelde ja veetsime aega aktiivselt käies nii rannas, suvilas, matkamas kui ka saunas. Transporti pakkus noorim õde oma piisavalt mahuka bemariga, kuhu seadusi vabalt tõlgendades mahutasime kogu seltskonna. Tundub, et kõigil oli tore ja vaheldusrikas - kui peaksin eksima küllap näete kommentaarides😉

Nats kaljuronimist ka

Mobla levi kontroll😉

Lõunaeestlased ei saa merest küllalt😁

Kontsert katku ajal ja elu Eestis

Eplik, Kasar, Pehk Kalju Laval

Iga aasta on Kalju lava kontserdid suvel minu kultuuriprogrammi osaks olnud. Seekord sattusid seoses koroonaga tõsise kahtluse alla kuna kevadel olid igasugu massikogunemised keelatud. Siis aga kukkus haigestumine, piiranguid vähendati kiiresti ja kokkuvõttes jäi Kalju Laval ära vaid üks või kaks esinemist.

Läksin kohale nii teisele kui ka kolmandale kontserdile. Eplik, Kasar, Pehk polnud just minu maitse järgi kuid Marko Matvere kontserdid alati lemmikute hulgas. Ei pidanud seegi kord pettuma: juba esimeses laulus oli keelatud sõna neeger lausa mitu korda sees😁 On ikka kummaline, paari aasta eest ei märganudki, nüüd seoses meeletu sotsiaal ja massimedia käraga jääb paratamatult n tähega sõna silma. Absoluutne enamus meist pole seda kunagi sidunud mingi halvustava maiguga, miks peakski. Samas on ühiskondlik surve nii tugev, et paratamatult hakkad end kontrollima ja vaatad ringi enne kui julged vaikselt sosistada. 

Ei mingit sotsiaalset distantseerumist😀

Loodan et tolerastid ei sunni Matveret oma laulu sõnasid muutma. Tema puhul usun, et enne lõpetab laulmise kui laseb endale pähe istuda. Üks lahe võimalus oleks muidugi laulda ja selle koleda n-tähega sõna ajal momendiks vait jääda ning siis edasi lasta😂 Tehniliselt oleks kõik ok, kes saab aru saab, kes mitte pole vaja, kes tahab ümiseb omaette kaasa😉 Hundid söönud ja lambad terved.

Üllatav, et Matverel poole vähem rahvast, ega mul ometi vanuri maitse juba???

Kuidagi mõnus oli vaadata kuidas rahvas tantsu lõi nagu poleks mingit epideemiat olnudki. Esimese kontserdi ajal läks vaid üks paar lavale, ehkki inimesi oli murdu. Nii palju polnud ma varem näinudki, suure tee ääred täis pargitud. Koroona koha pealt päris ohtlik kui kellegil oleks viirus olnud. Vaatamata välisõhus viibimisele oli rahvamass tihedalt koos nii pinkidel kui söögi-joogi sabades.

Kahe kontserdi vahel käisin sünnipäevapeol Tiskre kandis. Seal paekalda all igavesed kihvtid krundid. Saun, hullult suitsulõhet, super kokteilid, mida peretütar valmistas, vinge kasvuhoone. Aianduse alal põnev idee peenarde ääristamiseks lepapalkidega kasvuhoone majandusest rääkimata. Maja ise oli muidugi omaette vaatamisväärsus.