14 päeva koduaresti või koonduslaager - Kanadas võid ise valida.

Vähemalt pead ei aetud kiilaks nagu nõuka ajal kui said huligaansuse eest 15 päeva. Mul närib kuri kahtlus: äkki seetõttu, et polnud miskit ajada😜 Nii reaalne olukord kui ka valitsusepoolne käitumine on ikka palju hullem kui oskasin karta. Jumal tänatud, et kaine peaga ei pidanud meditsiini, piiri ja tollikontrolli läbima, äkki poleks suutnud seda naljaga võtta. Ametivõimude huumorisoon on teatavasti kiduravõitu ja kodus keldris arestis olemise asemel oleks mind saadetud koos teiste rahulolematutega kuhugi Ellesmere saarele Põhja-Jäämeres.

Pull algas juba lennukis, kus susati pihku paberitükk, millel nõuti vastust tervele hulgale meditsiinilistele küsimustele, lisaks elukoht, telefoninumber ja allkiri elukohast mitte lahkumise kohta. Siin tekkis ka jube varanduslik segregatsioon, kui elamises pole eraldiasuvat magamistuba ja pellerit lubas valitsus koroona koonduslaagris majutust pakkuda ja seda mitte nende kulul.

Vähemalt pagasi kaaluga ei virisetud nagu
kodaniku "käsipakkide" põhjal võib otsustada

Isegi vange koheldakse paremini, nad vähemalt ei pea maksma ja neid lubatakse pooleks tunniks värske õhu kätte. Lisati karm hoiatus: Juhul kui ma peaks karantiini reegleid rikkuma, tehakse megatrahv ja pannakse ametlikult istuma. Politseil olevat igal ajal õigus teha pistelist kontrolli, ime et jalavõru ei kasutatud. Tööle saadetud emailile tuli bossilt vastus: pean alluma võimude korraldusele, tööle tagasi oodatakse alles kahe nädala pärast.

Kõik reisijad pardal

Ometi piisavalt ruumi ja sain hästi magada

Ainus toredam moment oli lend ise. Pirakas Boeing 787 täitsa tühi, täituvus 10% ringis kui sedagi. Turistiklassis sai laiutada rohkem kui äriklassis - terve 9-istmeline rida minu päralt, ees ja taga read tühjad. Toit oli parem kui minnes, isegi veini ja õlut jagati lahkelt juurde kui ilusti küsida mõistsid ja laaberdama ei hakanud. Ilmselt oli mu esimene lend tühistatud kuna Ameerika suunal lihtsalt keegi ei lenda kui see pole hädavajalik või tööülesannetega seotud. 2 nädalat kohustuslikku karantiini nullib igasuguse turismi täielikult. Huvitav oli ka inimeste võrdlus eri lennujaamades: Tallinnas reisijatest keegi ei kandnud maski enne lennukit, Amsterdamis ehk pooled, Torontos praktiliselt kõik - seadus nõuab nagu hiljem selgus.

Toronto lennujaamas lõi ameerika mandri reaalsus jalaga näkku

Muidugi kerkis üles rikastele nii tavaline probleem, mida kõige selle ajaga peale hakata. Kuningas Louis XIII raskeimat haigust - igavust ma juba tundma ei pea. Paraku on meil kaasaga mõnevõrra erinevad arusaamised. Naispool oli salakavakalt pool kööki maha lammutanud veendumuses, et parimaks ajaviiteks koroonakarantiini ajal on remont. Mina jällegi kujutasin ette kuidas arendan keldris oma arvutimängu oskusi, millist vaatenurka toetas innukalt vanem laps. Minu poolt on ka seadus, mis ei luba isolatsioonist lahkuda muidu kui vaid meditsiinilistel põhjustel ja sedagi range järelvalve all. Seega sulgun allkorruse

mänguriruumi nagu tüüpiline teismeline, ukse taha lasen pizzasid ja õlut tuua. Õnneks ei jää ka kehaline vorm unarusse, kõrvalruumis dojo ning poksikott.

Täiendus: Oma äärmiseks pahameeleks avastasin, et poksikott on vahepeal maha müüdud, Sellist alatust ei osanud oodata. Nüüd on kindel, et köögi remont võib rahulikult järgmist suve oodata või ostavad mulle kalli raha eest uue poksikoti. Toitumise pärast muret pole, sain Eestis ise hakkama, saan siin ka! Pealegi on suvel täitsa mõnna jahe lapsehoidja toas veeta ja puhkust täiega nautida. Õnneks avastasin keldris poolteist kasti Grolshi õlut, seega janusurma pole karta. Huvitav mis kaasa arvaks kui ta õmblusmasina ebay's müüki paneks🤔