Tööinvaliid ja linnupesa

Pakkude kõrval paistab kirves poisike😁

Vältimaks väärmuljet, et mu puhkus vaid logelemisest, ringihulkumisest ja õllejoomisest koosneb jutustan hoiatava loo töötegemise kahjulikusest. Eile oli plaanis garaazhis suurpuhastus ette võtta, paraku arenes see sujuvalt aknavahetuseks ja süsta lae alla riputamiseks. Soojenduseks raiusin kuuri all hunniku okslikke kuusepakkusid.

Kämblad sügelesid Seidla laadalt ukrainlase käest ostetud 20 eurise kirve katsetamise järgi. Kes oleks uskunud, et nii lihtsat asja nagu kirves on võimalik tehnoloogiliselt edasi arendada. Inimkonna kasutuses olnud kiviajast peale, üks esimesi tööriistu üldse. Pole miskit kosta, uus "põskede" ja ülipika süsinikfiibrist varrega kirves osutus ootamatult tõhusaks. Vars oli nii pikk, et pidin pakku edasi nihutama, muidu oleks täie hooga uhades katusesse ulatunud. Praegugi tuli sarikate vahel raiuda.

Garaazhis näitas isa sügisel ette panemata jäänud akent ja mainis, et tuleks paigaldada. Pole hullu, teeme muuseas ära. Lihtsalt igaks juhuks mõõtsin akna ja ava üle. Mitte üks vaid kolm korda, sest lihtsalt ei uskunud nähtud numbreid. Aken oli avast 7 senti laiem ja paar milli kõrgem. Minge pekki, kuidas see võimalik on. Suurest frustratsioonist otsustasin esiteks kanuu lae alla riputada, enne kui akna juurde tagasi pöördun. Sel otstarbel oli vaja neli auku löökdrelliga betoonseina lasta. Isa betoon saadan oli liiga kvaliteetne, kulus mitu katset ja üle poole tunni, mis mind põhjalikult läbi raputas.

Lõigatud aknaääre tellissein

Akna juurde tagasi pöördudes pidin konstateerima fakti: kui akent väiksemaks ei saa tuleb auk suuremaks teha. Paraku Columbia betoontellistest täiskivi seinast viis senti maha võtta pole käkitegu. Õnneks oli isa kunagi muretsenud hulga kvaliteetseid professionaalseid tööriistu, sealhulgas ka ketaslõikuri. Leidsime keldrist riista üles, isegi ketas oli tipp-topp välimusega. Raske kurivaim aga võimas nagu selgus proovikatsel. Redel seina äärde ja lõikama. Esimene soon veits viltu, tolmu ja sädemepilves polnud märgitud joont üldse näha. Veits korrigeerimist ning mõne minutiga oli kolmveerand kivi sügavune pragu seinas, rohkem ketas ei lubanud. Tolmu lendas hullu moodi, uudistama tulnud naabri kutsikas nägi välja nagu tolmuahv, endast ma ei räägigi😜

Kivipeitliga toksisin mördi välja ja murdsin tellisetüki lahti. Päris hästi murdus, ainult üht kivi vaja rohkem õgvendada. Teise poolega oli veits rohkem tööd, aga sellegagi sain hakkama. Ainult parem küünarnukk hakkas tuikama. Tõin akna lootuses, et ehk pitsitab teise kuidagi kõrgustpidi sisse. Üles tõstes sähvatas valu käsivarre kõõluses küünarnuki juures, hea et akent maha ei pillanud. Sättisime mis sättisime, kahe milli jagu akent kokku ei pigista, tee mis tahad. Takkajärgi muidugi oli loll isegi proovida. Alla võtmise juures käsi õige hell, parema sõrmi valus rusikasse pigistada.

Sellisest asendist super mõnus süst auto katusele lasta!

Otsustasime sel päeval loobuda ja kanuu ülesriputamise ära lõpetada. Nüüd läks olukord päris pahaks, ei saanud paremas käes valu tundmata midagi kanda. Lauajuppide saagimise, kruvimised ja süsta lae alla tõmbamise tegin enamasti vasakuga. Lõpuks ei jaksand isegi haamrit käes hoida. Saunas masseerisin, suurt ei aidanud. Mure tuli hinge kui õllepurgi tõstmine võimatuks osutus. Kuradi jama, olen endale tõsise põntsu pannud, paremat kätt läheb veel hädasti vaja. Vanemaid autoga koju viies tõstsin vasakuga parema käe käigukangile. Toe olemasolu tegi natu lihtsamaks, hädaga üritasin hella küünarnukiga võimalikult harva käiku vahetada. Tagasi kodus ripnes käsi abitult kõrval, läpaka taga toksisin vasakuga, lauale toetuva paremaga vaid tühikut ja enter nuppu. Kõõlus ja lihas tuikasid magama minnes.

"Poissmehe" hommikusöök

Hommikul oli veidi parem, kohvitassi siiski võtsin vasakuga. Garaazhi koristamise käigus kasutasin järjest rohkem paremat, enam ei teinud väga valu. Kuuri all sortisin laudu ja ladusin puuriida ümber. Eriti himukalt vahtisin kirvest, no nats võiks ju ühe pisema pakuga proovida. Põhiraskus vasakus käes, parem õrnalt toetamas. Läksin järjest julgemaks, mingi moment avastasin, et mitu suurt pakku pilbasteks pekstud. Kummaline küll, eile ei saanud õlut tõsta, täna juba raiumine võimalik. Eks ma ikka hoidsin küünarnukki aga raiumisega lõpetades oli tunne hea, enam ei tuiganud. Millega tegu, ei oska ette kujutada, aga tänase seisuga tundub, et see aasta peaks akna ikka ette saama. Põhiprobleem on aknaaugu tellismüürist sendi maha lõikamine. Seni ei tea kas kurja juur oli löökdrelliga puurimine, ketaslõikuriga töötamine või akna tõstmisel vigastamine.

Lind oli kuuri pesa teinud. Märkasin alles siis kui raiumise vahepeal siutsumist kuuldus. Esialgu arvasin, et isa oma kuuldeaparaadi kuuri unustanud, see annab piiksumisega märku patarei tühjenemisest. Järsku läks vidin eriti valjuks, linnuvanemad olid vaheldumisi poegi toitma asunud. Ime et nad raiumise mürtsudest end häirida ei lasknud. Lihtsalt vaatasid mind ettevaatlikult ning jõudes otsusele, et ma poegi nahka panna ei kavatse, toitsid pesakonda edasi. Ehk lootsid, et peletan igasugused teised röövloomad eemale.