Pakri poolsaarel

Pakri poolsaare kirderand

Päris mitu korda olen Pakri tuletorni juurest või paadiretkelt tulles soovinud poolsaare kirderannale pilku peale visata aga seni pole õnnestunud kas aja puudusel või väsimuse tõttu. Nüüd otsustasime sealt alustada. Võtsin kaardi ette, lihtsaim tundus olevat alustada poolsaare algusest, sealt kus Vana Tallinna maantee Paldiski maanteelt maha pöörab. Kohe poole kildi kaugusel pidi olema Kersalu juga, seda ei leidnud, kaua ei viitsinud otsida ka. Kallas suht igav, paar-kolm meetrit kõrge. Veidi kaugemal paistis aga palju põnevam mereäärne paejärsak, sõitsime sinna.

Pakri poolsaare idarannik

Mänd kaljunukil

Alla mere äärde ronisime mitut järjestikust astangut pidi. Mereäär koosnes paeplaatidest ja klibust. Tee peale jäi risti ette massiivsete paeplaatide kogum. Allalangenud kaldaosast osa tagurpidi lapiti kukkunud aga mitu pea 10 meetrit kõrget plaati vertikaalasendisse jäänud. No muidugi ei saanud jätta kaljulahmakate otsa ronimata.

Sellest saaks ägeda aialaua😜

Osa lahmakaid külili, osa tagurpidi

Kivististe osas pidin pettuma, ühtegi ei hakanud algul silma. Viimaks nägin vaid ammoniidi negatiivset jäljendit, sest keegi oli selle juba eemaldanud. Kaardil olevat Valli juga ei õnnestunud samuti leida. Nähes aga kui ebatäpselt Lahe pank oli märgitud, ei hakanud üritamagi. Üles ronisime suht kahtlasest kohast. Algus polnud paha kuid üleval lahtine liiv ja puru, peenikesed puud polnud just tugevalt juurdunud. Saime siiski edukalt panga peale, edasi autoga Leetse telkimisala parklasse.

Õllepurk on vaid mastaabi eesmärgil😉 

Rand Leetse RMK telgiplatsi juures

Tee polnud juba enne eriti heas korras, nüüd läks suisa raskeks. Päris täpselt pidi aukude, kivide ja teeäärsete oksatüügaste vahel laveerima, ilma keret kriimustamata või karterikaitset maha jätmata. Parklaid oli tegelt kaks, esimese juures viskasime pilgu peale, uskumatult ilus rand, vaid üks indialastest perega auto.

Põnevad ladestused

Keskmine kiht kaldu - kuidas küll???

Teine parkla kilt edasi, sealgi polnud rohkem kui kaks masinat. Panime enda oma puude varju ja hakkasime kallast mööda astuma. Mere kallas oli põnevalt vahelduv, hulk erinevaid paljandeid näha. Liivakivi kihid, kiltkivi, paekivi. Üks vahepealne oli tugeva kalde all, kahe horisontaalse vahel, kuidagi ei suuda ette kujutada kuidas see saaks juhtuda, pean geoloogidelt uurima.

Ajupuu rannal

Rannakoopa ees

Kõmpisime mõne kilomeetri kuni ühelt neemikult paistis Pakri tuletorn ja põhjatipp veidi enam kui kilt eemal. Oli ilusaid randasid, ägedaid kivisid, kihvte paljandeid, ... jne ...  Järgmisel korral saab siit edasi matkata ja vaadata kaugele Pakri kirderannikut pidi saab minna. Tütrega olen korra käinud tugeva tuulega, põnev ronimine. Mingi lootus, et äkki saab madala veeseisu, vaikse ilma ja hea õnne korral ümber nuki minna ja teistpoolt tagasi üles ronida. Kokkuvõttes igati õnnestunud ja tegus päev!

Pinnas põhiliselt paeklibu, natu mulda

Kliburand, kauguses Pakri tuletorn