Unistuste penskaripõlv ehk mida tegelikult vajame.

Minimalistlik elamine metsas

Igal elusolendil on kaks põhilist vajadust, mis peavad normaalseks eksisteerimiseks rahuldatud olema. Toit ja elamiskõlblik keskkond. Kõrgemad loomad vajavad lisaks keskkonnale ka mingisugust kas või ajutist "kodu" olgu selleks siis urg, pesa või koobas. Eluaset läheb vaja kas edukamaks järglaste kasvatamiseks või soovist mugavama temperatuurivahemiku järgi. Kõik ülejäänu on juba mugavused, mis eksistentsi seisukohast pole möödapääsmatud vajadused nagu ülikiire internet, reisimise võimalused, kultuurilised meelelahutused, ... 😜

Nari, ahi, tool - mis veel vaja?

Need mõtted tõi mulle pähe sügavas metsas hulkudes juhuslikult ette jäänud palkonn. Ilmselgelt oli see kasutuses, ehkki vaid metsloomade teerajad läksid tihnikusse peitunud hütist mööda. Omanikku polnud kodus, uks oli lahti võimaldamaks üle läve pilku sisse heita. Umbkaudu 2 x 4 meetrit põrandapinda, magamislavats ja väike plekkahi ning üks klaasitatud aken. Äraelamiseks isegi talvel pole muud vajagi kui toidupoolis välja arvata. Noh ok, tänapäeva inimene tahab natuke meelelahutust ka, et igav ei hakkaks. Vanasti polnud aega igavust tunda, aeg kulus ellujäämise nimel võitlemiseks.

Hakkasin mõtisklema, millest minule piisaks kui realistlikult võtta. Esiteks peaks eluase mahutama kahte, sest päris üksi hakkaks minu meelelaadiga inimesel siiski igav. Põhimõtteliselt piisaks metsa ja mere lähedal elades suht pisikesest majast: üks magamistuba, köök ja veits suurem söögituba, mingit sorti esik, kus jalatseid ja riideid hoida. Lisaks muidugi saun. Rataste, suuskade ja küttepuude jaoks kõlbaks maja küljes olev katusealune. Elektrivõrk oleks äärmiselt mugav soojuspumba, kuuma plaadi, kuuma vee, kohvimasina ja muu harjunud luksuse jaoks. Hädavajalik mitte kui päikesepatareidelt või tuulegenekalt läpakatele ja led-pirnile piisavalt voolu saaks. Veevärk ja kanalisatsioon teevad elu mugavaks aga läbi saab ka ilma nendeta. 

Motoriseeritud transavahend kuluks ära poes toidu ja tarbeesemete järgi käimiseks või vahel igavusest linna peale hulkuma minekuks. Samas pean tunnistama, et ma pole üldse linnas käija. Meelelahutuseks piisab piiramatust netiühendusest ja läpakatest - nii raamatuid kui filme saab tõmmata ja ka mängida. Moblaga sidevahendi, GPS'i ja fotokana nii harjunud, et ilma ei oskaks olla. Ja ongi vist olulisem, kindlasti lisanduks tegelikus olukorras hiljem üht-teist, millele unustasin mõelda. Kliima poolest eelistaks kõigist kohtadest, kus käinud olen, kindlasti Eestit: mulle meeldib aastaaegade vahetumine. Hawaii oleks ka täiesti mõeldav, sest seal on väikesel alal enamus maailma kliimavööndeid, võid elada kus kõige rohkem meeldib, tunni ajaga saad soovi korral ükskõik millist teist külastada. Aga see poleks Eesti.

Nii võiks välja näha nauditav ja vähe materiaalseid vahendeid nõudev elu peale tööga ühele poole saamist. Selleks muideks ei pea sugugi 67'da eluaastani rügama. Tegelt oleks mul materiaalsest küljest võimalus ja ka koht, et kohe nii elama hakata. Kindluse mõttes siiski teen ettevalmistusi ja ootan veel aasta, paar. Milline oleks teie unistuste penskaripõlv??? Mõned auahnuseta tüübid ajavad kerge papi kokku ja hakkavad lõdvalt võtma 35'selt nagu mu sugulased, nood seilavad jahiga Kariibi merel ringi. Ise vaatan võõristusega kodanikke, kes ei oska ka vanast peast ilma tööl käimata olla, ehkki raha poolest võiks väga mugavalt ära elada. Mõistlik on täiskohaga puhkama hakata seni kui jõudu ja tervist põnevate asjadega tegeleda, mitte siis kui vaevaga elad viimaseid samme. See oleks ju pensi kinkimine firmale ja riigile, mis mõtet siis üldse oli neid sambaid koguda😏