Keri saare maasikad ja lained

Keri siluett kaatri aknast

Sõber kutsus Keri saarele kaasa, hoiatades seoses ilmaoludega suht loksutava paadisõidu eest. Otse loomulikult ei saanud sellist võimalust kasutamata jätta. Olen nagu lapsed - mida suurem lainetus seda ägedam on. Minu ainus küsimus: "Mis kell stardime?"

Uni ootusärevuse tõttu kõige parem polnud, aga kella üheksaks olime sadamas ja ronisime pardale. Tavakohase kummika asemel seekord kabiiniga täisalumiiniumkerega endine sõjaväe kaater. Märjakssaamise muret polnud. Kaks 150-st jõuallikat lennutasid meid vähem kui tunniga sihtmärgile, mis alles Prangli kandis paistma hakkas. Tuul oli tagant ja lainetus suht rahulik,

Täisalumiinium kere kannatab lainet

Saarel kuulus tuletorn, selle juurde kuuluvad hooned ja mitu vene sõjaväest maha jäänud ehitist. Viimaseid kasutab Keri saare selts, kelle esindajaid ka kohtasime. Saarel vihastavalt poliitiliselt korrektne mälestusmärk 39 aastal venelaste poolt alla lastud Soome lennukile. Tekstis mainitakse vaid õnnetust, mitte allatulistamist ega kuriteo sooritajaid.

Kartlik kuid samas uudishimulik hüljes

Vahtisin tuletorni, hulkusin niisama rannal ringi, pugisin suurtes kogustes imemaitsvaid metsmaasikaid ja pildistasin mis jaksasin. Toredaim üllatus ootas kaugeimal neemikul, kus surnud hüljest vaatama minnes avastasin imestusega, et see liigutab. Elus, mis elus - vahtis mulle otsa ja pani siis kibekiirelt plehku. Ujus rannast kümmekond meetrit eemale ning hakkas pea veest väljas uudishimulikult uurima, mis mul kavas. Mis ikka, pildistasin veidi lisaks päris heale esialgsele videolõigule.

Teistel tüüpidel läks plaanitust rohkem aega. Tuule tugevnedes muutus kapten järjest rahutumaks. Mõni ime, sest natukese ajaga läksid lained rannas hulga kurjemaks.

Kivifänni paradiis

Kivil istus väike konn

Huvitavate kivide otsimise käigus sain jalad märjaks, sest lained ulatusid ootamatult eelnevalt kuivale alale. Neli ilusamat toppisin seljakotti.

Lõpuks asutasime end pardale, isegi tuulealuses sadamas juba arvestatav laine. Niipea kui nuki tagant välja keerasime hakkas laine loopima, paarisaja meetriga lainekõrgus üle 2 meetri. Kurss oli praktiliselt otse vastu tuult ja lainet edelasse. Kaater sõitis lainet pidi üles, jäi momendiks õhku ja prantsatas siis täiega järgmise ette laineorgu. Vesi käis mauhti üle katuse. Aeg-ajalt sai kaalutust tunda kui istmelt õhku kerkisime.

Las lained laksuvad ...

Kümmekond minutit sihukest sõitu enne kui kapten otsustas minu kurvastuseks  peale paari eriti ägedat õhulendu kurssi muuta. Momendi kahepoolesed lained pidavat poolel teel neljasteks kerkima, mis polevat enam naljaasi. Avaldasin arvamust, et täitsa põnev oleks suurematki lainet kogeda. Paraku jäin hüüüdjaks hääleks kõrbes, ülejäänud reisuseltskond toetas kapteni seisukohta ümber Prangli osalises tuulevarjus sõita. Sai siingi veidi raputamist. Kokkuvõttes oli jällekord hullult äge meresõit - suured tänud lapsepõlvesõbrale, kes seda võimaldas!