Normaalselt toonuks eilsed ja tänased uudised USA ning Eurotsooni GDP languse kohta kaasa totaalse krahhi nii börsil, kinnisvara turgudel kui üleüldiselt majanduses. Ameeriklaste pea kolmandiku jagu kukkumine teises kvartalis on enneolematu, isegi suure depressiooni ajal polnud nii järsk. 12 protsendine langus Euroopas on selle kõrval suht tühine. Nii ameeriklased kui eurooplased eeldavad, et kolmandas kvartalis hakkab majandus kasvama kuid kindlasti mitte loodetud V kujulise kõverana. Pigem kardetakse peale mõningast elavnemist teist laineorgu kui riigi toetused niinimetatud "zombie-ettevõtetele" ja nende töötajatele lõppevad ning firmad pankrotti minnes hulga võlgu korstnasse saadavad ja töötust tõstavad. Ameerikas on asi selle jagu hullem, et nakatumine üha suureneb võimaldamata majandust täies mahus avada. Euroopas on kõigi märkide järgi teise laine algus ja seda ennustatud septembrst-oktoobrist varem.
Miks siis reaktsioon nii tagasihoidlikuks jäi. Need numbrid olid enam-vähem oodatud, ei mingi eriline üllatus. Hindade langust ei esinenud sel lihtsal põhjusel, et nii ameerikas kui euroopas on triljonite dollarite ja eurode kaupa uut katteta raha majandusse paisatud. Tavaliselt tooks selline olukord võimsa inflatsiooni, sest raha hulga suurenedes ja vara ning kaupade vähenedes peaks hinnad hoopiski kerkima, et raha ja vara tasakaalus hoida. Paraku on see raha suures osas kas vaesema rahva poolt võlgu "ära söödud" või rikkama kontingendi poolt aktsiatesse ning kinnisvarasse investeeritud. Aktsiate hinnad ei väljenda mitte firmade väärtuste kasvu vaid asjaolu, et neid triljoneid pole kuhugi mujale panna - isegi väärismetallide hinnal on oma piir.
Nagu võlgadega ikka eeldatakse ka selle puhul tagasimaksmist. Normaalses mõõdus võlga saab tasapisi tagasi maksta kui püksirihma pingutada nagu seni sakslastel, hollandlastel, põhja-euroopal ja ka eestil kombeks olnud. GDP suhtes protsentuaalselt suure võlaga muutub olukord keerulisemaks, hea kui intressigi jaksaks ära maksta. Tavaline kokkuhoiupoliitika ei pruugi enam aidata kuna toob kaasa edasise majanduse aeglustumise. Laenuprotsendi tõstmine põhjustaks hulga firmade ja eraisikute pankrotte, kes niigi võlakoorma all ägavad.
Kostab nagu poleks lahendust. Tegelt on ja lausa kaks. Esimene põhineb lootusel, et usk ei kao, ehk siis rahvas ja firmad usuvad ebaratsionaalselt edasi raha väärtusse ja elame edasi oluliselt suurema võlakoorma all, mille protsentigi ei jõua kinni taguda võla tagasimaksmisest rääkimata. Seni elasime aastase GDP'ga võrreldes 40-80%'se võlakoorma all, nüüd siis edasi 60-120%'sega. Intressi peame lihtsalt rohkem taguma ja lootma, et mingit uut jama kaela ei saja sest puhvertsoon on kole õhuke. Tegu on muidugi vältimatu katastroofi edasilükkamisega seni kui mingi pealtnäha tühine sulg lõpuks kaameli segroo murrab. Teiseks võimaluseks riiklikud rahareformid ehk pankrotid võlgade korstnasse kirjutamise näol. Lühikeses plaanis näeks jube välja aga pikas plaanis ehk vähem valulik lahendus. Saaks uuesti alustada enam-vähem puhtalt lehelt nagu sõjas lüüasaanud riigid.
Paraku kehtib iga lahenduse korral reegel, et lõppkokkuvõttes maksab keegi selle kinni. Vanajumal ei anna meile kotiga raha juurde kui ilusti palume ja kui annakski siis katet sellel poleks. Tavaliselt on jäänud kinnimaksjaks keskklass, sest vaestelt pole suurt miskit võtta ja rikastel on liiga suur mõju maksupoliitikale võimaldades seaduslikult oma vara hoida. Äkki saabub aeg, kus miljardäridelt võetakse ühiskassasse veidi matti, sest ülejäänud on paljaks kooritud😉 Nad võivad lausa ise pakkuma tulla kui alternatiiv üldise kaose näol hullem paistab😏
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!