Karantiin ajab katuse pealt

Olen suhtleja õuetüüp ega kannata kongis istumist. Vähem kui nädalaga selgus: minust Marsile lendajat ei saa. Praegu võin ikka salamisi majas ringi hulkuda ja isegi aias käia, kosmoselaevas oleksin pead jalad koos mitme teise selliga - ainuüksi mõte väljakannatamatu. Momendil on meil kuumalaine - väljas varjus 32 kraadi, niiskuseindeksiga 42, ikka istun õues ja higistan mõnuga nagu sauna eesruumis. Vahepeal lasen kuumarabanduse vältimiseks aiavoolikust vett pähe.

Vanasti mõtlesin naiivselt filmide ja seriaalide alusel, et mis see vangla ikka ära pole - koduarrest pani väärtusi ümber hindama. Võimalus minna ja tulla millal tahad - isegi puht teoreetiline - on überoluline.

... just avastasin ões käimise pahupoole. Aeg-ajalt ninna kargav lämmatav hais tuli mu oma küljest, olin plätuga sita sisse astunud. Veerand tundi oksakestega rookimist, et nätsu konsistentsiga paska eemaldada ja ikka ei saanud päris puhtaks. Kuradi koerad ma ütlen ...

Terve päeva on lubanud äikest, paraku ümberringi pilvi paksult, siin vaid korraks pisike sabin, asfalt sai vaevalt märjaks. Kõige tipuks hakkas õhujahutaja kahtlast häält tegema ja segas eile allkorrusel mängimist. Ega vist muidu poleks märganud, paraku kostsid nagu summutiga raskekuulipilduja valangud😜 Täna kiskusin kaaned maha ja aparaadi lahti. Ventilaator vibreerib - kuullaager ok aga paistab, et mingi vaheseib ära kulunud - massiivne tiivik loksub veits võllil ja tiivik ise kergelt balansist väljas. Üldhariduse mõttes lasin tütrel pilgu peale visata ning oma arvamust avaldada. Ta ju ka insener, kes peab omal ajal ise sihukeste asjadega hakkama saama või hulga pappi välja käima. Plika jagas matsu, ülikooliraha polegi maha visatud😉

Kuna probleem pole akuutne panin ventika tagasi, uurin palju uus maksab, sest vaheseibi vahetamine ei pruugi keeruline olla aga tiiviku uuesti balanssi ajamisega kodustes tingimustes hakkama ei saa. Selgus ka põhjus miks mõne aasta eest vastikut haisu tuli - ventika karpi oli üks hiir otsustanud hauakambrina kasutada, praeguseks küll täiesti mumifitseerunud ja haisuvaba - ainult nahk kattis luukeret.

Tomateid naudin täiega

Näis kas viigimarjad küpseks saavad

Vähemalt aiandus on mulle andnud asjalikku põhjust õues viibida. Suurim töö seni oli tomatimaal peenarde vahele tee rajamine. Oleks mul trimmer olnud, saanuks poole tunniga hakkama, paraku pidin oma pisikesi pontsakaid käsi kasutama. Umbrohtu sai kolm suurt ämbritäit, vaevalt mahtus kompostihunnikusse ära.

Aga muidu käib aianduse käsi hästi. Vaarikaid, põldmarju, punaseid ja musti sõstraid olen puginud, umbrohu varjust välja pääsenud tomatid punastavad häbelikult. 

Pirnil paistab rekordsaak tulema, isegi esimest aastat nägeval viigipuul mõned viljad küljes. Viinamarju ja kiwisid hulgaliselt väätidel. Kui pesukarud kõike nahka ei pane saame hea saagi.

Homseks vähemalt lubab jahedamat, ootan pikisilmi!