Täna hommikul tekkis küll kerge kahtlus, sest jooksma minnes sadas kerget lund. Samas nädalavahetus oli superilus, käisime tütre ja koertega järve ääres jalutamas. Minnes läksin bensu võtma, paagi täitmine maksis 83 CAD ehk pea 60 euri - paras shokk. Mõjus nii ehmatavalt, et oleksin hajameelsusest ristmikule välja keerates peaaegu ratturile otsa sõitnud. Seisin ja ootasin liikluses momenti suurele teele keeramiseks. Lõpuks avanes võimalus, hakkasin liikuma ja kuulsin röögatust. Õnneks sõidan kahe jalaga: üks gaasil, teine piduril: suutsin momentaalselt seisma jääda. Rattur saadan oli kusagilt kõnniteele keeranud ja auto ette jõudnud, kahe sekundi eest polnud kedagi paremat kätt. Tema viga muidugi, sest kõnniteel ei tohi siinmaal sõita. Samas oleks võinud mu masina ära kriipida rääkimata tüübiga õiendamisest.
Järve ääres oli parkla remondis, autod kõik tihedalt tee äärde pandud, ühtki vaba kohta polnud. Mõtlesin sõita tee lõpuni, kui kohta ei leia läheme teise parki jõe ääres. Autode rivi lõpu eel märkasin, et inimesed läksid eelviimase masina juurde. Ootasin kuni nad sisse istusid ja minema sõitsid, hull jopastamine. Maksta sai telefoniga, kaks tundi kaks dollarit tundus mulle eriti soodne. Jalutasime poolsaarele, kus järvepoolne kallas suletud, käivad mahukad kalda kindlustustööd. Piirdeaias oli auk ja kuna kaasat kaasas polnud söendasime läbi pugeda peale lubadust võimalik trahv ka tütre eest tasuda. Väga hea otsus, praktiliselt inimtühi, lisaks hulk suuri ehitusmasinaid.
Mina koertega ekskavaatori kopa all peidus ;)
Tagasiteel ostsime tavapäraste lihatükkide asemel tütre soovil hamburgereid ja kohalike kastmete komplekti: ketshup, magus sinep, relish. Üle talve õues seisnud grill läks kenasti tööle, gaas ei olnudki vahepeal välja imbunud. Ainult süütenupu patarei polnud talve üle elanud, pidin ajalehega süütama. Koertel oli kama kaks mis grillil, pistsid toas ukse taga ulguma, pidin nad aeda laskma. Grillihooaeg sai avatud. Pärast jõudsime aiatöid teha, tütar kaevas tomatimaad, mina vedasin komposti.
Washington wants to see Russian forces "weakened to the degree that it can't do the kinds of things that it has done in invading Ukraine."
Tänasel pressikonverentsil Kiievis hakkasid ameeriklased lõpuks rääkima keeles, mille mõistmiseks isegi Kremlil pole tõlki vaja. Oleks USA esindajad nii esinenud juba detsembris, kui venemaa oma ultimaatumiga välja tuli, oleks ehk sõda ära jäänud. Veel kindlam oleks minu arust olnud Ukraina kui sõltumatu riigi palve peale viia mõõdukad NATO väeosad ahvikiirusel õppusteks Ukrainasse. Mitte suured ja mitte päris piiri äärde aga piisavad andmaks Moskvale mõista, et Ukraina ründamine tähendab otsest relvakonflikti NATO'ga.
Olen üsna veendunud, et Putin oleks tagasi tõmmanud nagu seda oleks ka Hitler teinud kui lääneliitlased oleks 1938 Tshehhoslovakkia annekteerimisele jõuliselt reageerinud. Ajaloo huvilistel tasub meenutada Müncheni lepet, Putin on tolleaegse stsenaariumi pealt pea üks-ühele maha üritanud kirjutada. Vahe paraku selles, et kui Tshehhidel polnud toetajaid siis Ukrainat toetavad enamus maailma riikidest poliitiliselt ja paljud sõjamaterjali ehkki mitte vägedega.
Lääs astus oma vaoshoituse ja "provotseerimise" hirmuga järjekordselt reha peale. Praegu kaks kuud hiljem küll üritab esialgset kõrvalevaatamist tasapisi heaks teha. Paradoks selles, et takkajärgi käitumisega 3 maailmasõja oht suurem kui kohese tugeva ärahoidva reageerimisega. Vatnikute välisminister jõudis juba jälle tuumateema üles võtta.
Saan aru, et oleks, oleks, oleks, ... pole eriti veenvad argumendid. Praegu oleme vastikus reaalsuses, kus käimas täiemahuline sõda Ukraina ja Venemaa vahel. Ilmselgelt pole võimalik loto numbreid ette ennustada, mis siis suurtest ajaloosündmustest rääkida. Kuidas oleks vaadatud inimest, kes 40 aasta eest õitsval stagnaajal ehk siis 1982 oleks öelnud, et 2022 käib kogu maailma rahu ohustav mastaapne sõda Ukraina ja Venemaa vahel. Sel ajal üritasid venelased ja ukrainlased kõrvuti Afganistaanis moslemi sotsialistlikku vabariiki üles ehitada.
Natuke hirmutav kui kardinaalselt võib ajalugu muutuda, miski pealtnäha suur, kindel ja võimas ei pruugi seda mitte olla. Kahekümne esimese sajandi kahekümnendate aastate oluliseimaks maailmaajalugu kujundavaks sündmuseks saab kahtlemata olema Ukraina-Vene sõda, kui just järgnev 3 maailmasõda seda ei varjuta. Eelmisest kümnendist ei tulegi esimese hooga miskit vapustavat ette. Üheksakümnendatest kahtlemata NL lagunemine ja kommunistliku maailmakorra prügikasti lendamine.
Küsimus laiale ringile: "Milline võiks olla 2030'te aastate inimkonna ajalugu kõige rohkem mõjutavaks sündmuseks ???"
Eelseisev või tegelt juba alanud Donbassi lahing saab olema määravaks sõjas. Ma tean, et seda on mitu korda ennegi öeldud erinevate lahingute ja väekoondiste strateegiliste liigutamiste kohta. Ja ütlejatel on olnud õigus: Kiievi lahingu võitmine (või venelaste taandumine) andis ukrainlastele meeletult eneseusku lisaks faktile, et täielikult kukutati läbi Vene esialgne rünnakuplaan. Ukrainlased võitsid aega ning lõpuks on vähehaaval hakanud tilkuma ka tõsisemat lääne abi. "Moskva" põhja laskmine muutis Odessa ja kogu lõunarinde olukorra oluliselt kergemaks, vähemalt ajutiselt. Odessa dessanti ei julge Venemaa suure tõenäosusega ette võtta, sest esiteks on selge laevade haavatavus ja teiseks kaotati oluline laevastiku õhutõrje võimekus.
Mariupol pole küll lõplikult langenud, kuid see on siiski vaid vormistamise küsimus. Kui tsivilistid saaks evakueerida võiks Ukraina kaitseväelased seal ehk paar kuud vastu pidada. Seetõttu Venemaa muidugi ei taha lubada evakueerimist. Mariupoli vallutamise väljakuulutamine ja Shoigu õnnitlemine sel puhul oli paras naerukoht. Tormijooksust loobumine on kahe kuu jooksul esimene sõjaliselt mõistlik otsus Venemaa poolt, loodetavasti peab ka järgmist kaks kuud ootama, näiteks otsust Ukrainast taanduda😜 Märkimisväärne asjaolu, et sõja kahe kuu jooksul on Venemaa suurimaks võiduks maatasa pommitatud Mariupoli vallutamine.
Donbassi lahingu puhul ennustatakse lääne analüütikute poolt kokkuvõtvalt, et ehkki Venemaal on meeletu ülekaal raskerelvastuses pole tal piisavat arvulist ülekaalu. 60000-80000 meest Ukraina eeldatavalt 40000 vastu. On oodata mõningast suht aeglast edu rünnakute põhisuundades, kuid mitte mingit suurt läbimurret. Ukraina väekoondise täieliku ümberpiiramise jaoks polevat piisavalt jõudu. Lisaks aitavat Ukrainat mitmed linnad, mille vallutamise keerukust kinnitas Mariupol. Venemaad hakkab aitama ilmade soojenemine ja pinnase tahenemine - laial rindel tankirünnakut on palju keerulisem käsitankirakettidega tagasi lüüa. Vene poole suurimaks probleemiks peetakse siiski madalat moraali ja otseselt sellest tulenevat äärmiselt väikest jalaväe kasutamist - keegi ei taha jala linnades vaenulikus keskkonnas tankidele vajalikku katet teha.
Personaalselt olen pessimistlikum väsimata kordamast Donbassi rinnet ähvardava ümberpiiramise äärmiselt negatiivsest mõjust Ukraina seisule ja moraalile sõjas. Mul pole küll aimugi konkreetsest lahinguvõimekusest, kuid Donbassi rinde hoidmiseks on vajalik tõkestada nii põhjast Izjumi kui lõuna poolt tulev ründetegevus. Pakun, et nädalaga selgub mis suunas asjad liiguvad, kahe pärast näeme tulemust. Loodetavasti jõuavad ukrainlased enamuse vägedest enne välja tõmmata kui rõngas sulgub. Sellise taganemise suur oht seisneb kontsentreerituses, mis muudab väed heaks sihtmärgiks suurtükiväele, lennukitele ja kopteritele. Lisaks veel taganemisega alati kaasnev paanikaoht.
Ukraina teoreetiline võimalus on klassikaline salakavalus: tegeleda vene haardemanöövri väekoondistega ükshaaval. Esiteks lasta põhjapoolsel väegrupil läbi murda, siis varustusteed läbi lõigata ja omakorda venelased ümber piirata samas lõunapoolset tõkestades. Kui Põhjagrupiga ühel pool, võtta lõuna väekoondis käsile. Paraku kahtlen, et Ukrainal oleks selleks ligilähedaseltki piisavalt jõudu ja raskerelvastust. Donbassi lahing saab olema väljakutseks mõlemale poolele, seni pole ju suuri kokkupõrkelahinguid olnud. Vaenutegevus seisnenud rohkem Vene kiirrünnaku üritustes ja Ukraina varitsustaktikas. Mustaks luigeks on Vene vägede moraal suures lahingus, äkki panevad esimesel raskel momendil plagama kui ukrainlased piisavalt survet avaldavad.
Näis mis saab, hiljemalt kahe nädala pärast on selgunud, kas Ukraina suutnud vastu pidada või Venemaa võtnud Donbassi rinde rõngasse ja sellega sisuliselt Dnepri idakalda saatuse otsustanud.
Keerulises olukorras saab süüdistada vaid lääneliitlaste aeglust raskerelvastuse, lennukite ja mõjusa õhutõrje tarnimises. Viimasel ajal on küll hoogu juurde antud kuid Donbassi lahingu jaoks hiljaks jäädud. Miks küll on jäänud mul mulje, et Vene tuumaähvarduste hirmus ei soovigi Euroopa Ukraina võitu. Pigem nähtaks lahendusena Ukraina ida ja lõunaalade loovutamist paariaastase hingetõmbeaja nimel - sellise poliitika hukatuslikkust ei mõisteta ikka veel.
Jääme põnevusega ootama rindeuudiseid ja hoiame pöialt ukrainlastele.
Järgneb teoreetiline arutluskäik esimesel pilgul lääne vaatevinklist täiesti vastuvõetamatul teemal. Samas ei maksa unustada, et mis meie mõttemaailmale irratsionaalne on Kremlile täiesti ratsionaalne - soovitan kuulata Eesti Venemaale lähetatud suursaadiku intervjuud 14 aprilli esimeses stuudios. Peale Musta mere laevastiku lipulaeva "Moskva" põhjalaskmist süvenes mul kahtlus, et Venemaa võib plaanida sõda järgmisele tasemele eskaleerida. Kui lisada juurde järjest lähemale jõudev tähtpäev 9 mai näol ja sõjatandril toimuva arengu aeglus ei paista kuskilt otsast, et "võidupäevaks" oleks võimalik kuulutada välja mingit suuremat võitu, veel vähem erioperatsiooni edukat lõpuleviimist. Väljamõeldud saavutusi saab muidugi alati võidu pähe esitada, paraku kardan, et Kremlile ega ka vene rahvale sellest ei piisa.
Tegelikult on lihtne lahendus olemas: niinimetatud "Jaapani stsenaarium". Kordame sama, mis ameeriklased tegid teise maailmasõja lõpetamiseks: viskame Ukrainale paar taktikalist tuumapommi ja nõuame kapituleerumist. Jätkame seni kuni nad lõpuks annavad alla. Venemaa jaoks on sellel taktikal mitu silmnähtavat eelist. Esiteks saab täiesti tõeselt väita, et ameeriklased tegid seda sama. Tuumarelva kasutamise põhjenduski sama: vähendame sõja ohvreid võrreldes konventsionaalse pommitamise ja ründetegevusega, eriti muidugi oma sõjaväelaste hulgas. Riskiteguriks saab olema NATO või USA võimalik reaktsioon. Vaid mõnede taktikaliste tuumarelvade kasutamise puhul ei usu ei mina ega Kreml, et lääneliitlased astuks sõtta. Venemaa võib isegi eelnevalt käia välja ultimaatumi oma tingimustega: lahkuge Donbassist, andke Krimmi maakoridor kuni Transdnestriani, tunnistage nende alade kuulumist Venemaale või muidu ... Samas miks mitte minna kohe "va bank" ja nõuda Ukraina tingimusteta kapituleerumist.
Vene rahvale sellise võidu serveerimine pole probleem, lääneriigid lõpetavad suhtlemise Venega ja kuulutavad terroristlikuks riigiks - vähe kotib Kremlit. Ainus kelle suhtumisest Vene hoolib on Hiina, sest muidu pole tõepoolest enam kellelegi oma maavarasid müüa, et selle eest toitu või tehnoloogiat osta. Seega kokkuvõttes on minu arust Hiina käes võimaliku taktikalise tuumarelva kasutamise võti. Ei usu, et Venemaa sel teemal Hiinaga eelnevalt ei konsulteeriks. Kui Hiina on nõus vaatama kõrvale ja jääma neutraalseks saavutab Putin lisaks Ukraina alistamisele oma põhieesmärgi: senise maailmakorrra kardinaalne muutus.
Viimaseks küsimärgiks jääb sihtmärkide valik. Kui Donbassis nädala kahega suurt edu ei saavutata saabki see piirkond tõenäoliselt esimeseks katsepolügoniks. Lahkuge 48 -72 tunni jooksul või kasutame tuumalõhkepead. Järgiandmisega on muidugi see probleem, et siis esitatakse kohe sama nõudmine nii Odessa, Harkivi, kogu Dnepri idakalda ja lõpuks miks ka mitte terve Ukraina kohta. Kui Ukrainlased keelduvad pannakse paar pisikest lõhkepead strateegiliselt olulistesse ründesuundadesse, murtakse sealt läbi ja esitatakse järgmine ultimaatum. Nii saab sundida Ukrainat alla andma või siis lõplikult hävitada.
Taktikalise tuumarelva kasutamine.
Plussid: Ukraina kiire alistamine, oma sõjaväe ohvrite vähesus.
Miinused: Venemaa täielik eraldatus lääneriikidest ja Euroopast. Majanduslanguse võimendumine (15% asemel ehk 30% GDP langus). Võimalik kuid vähetõenäoline NATO sekkumine. Kolmanda maailmasõja süütamise võimaluse kasv.
Otsustav faktor: Hiina reaktsioon
Kui Hiina leiab, et tegu õige momendiga ülemaailmse korra muutmiseks, kus muideks tema oleks vaieldamatult autoritaarsete riikide liidu liider, siis eelmainitud stsenaarium ka juhtub. Kui Hiina kardab, et järgnev suhete ja kaubavahetuse järsk vähenemine läänega tekitab majanduslanguse, mis kõigutab liialt tema enda sisemist stabiilsust, ei lähe nad kaasa ega vaata kõrvale.
Ma ei kahtle, et Venemaa on valmis taktikalise tuumarelva kasutamise riski võtma, kuid ma ei kujuta ette kuidas Hiina võiks käituda.
P.S. Rahutusttekitav, et nii USA kui Ukraina on viimasel ajal hakanud tuumarelvade kasutamise võimalusest avalikult rääkima. Kas on tegu järjekordse üritusega luureandmete avalikustamisega proovida Venemaa käitumist mõjutada? Sõja puhkemise puhul see igatahes ei õnnestunud.
Viiekümnene juubel on ikka tähistamist väärt. Ukrainlased põrutasid sõja 50'da päeva puhul Vene Musta mere laevastiku lipulaeva pardasse kaks Ukraina päritolu raketti. Tekkinud tulekahju süütas peagi laskemoona - ilutulestik ei jäänud alla aastavahetuse Punase Väljaku üritusele, isegi Kremli bossi silmist olla sädemeid löönud. Ukrainlaste raketid igati sobiva nimega Neptun, kelle valdustesse oli kavas laev läkitada. Senine info veidi vastukäiv: ukrainlaste väitel alus ümber läinud ja uppumas, venelaste väitel ujub veel ning üritatakse sadamasse pukseerida. Sõltumata sellest, kumma info tõesem, on tegu tõsise löögiga Vene laevastiku võimekusele, sest alus on nii või teisiti selle sõja jaoks mängust väljas. Lipulaev oli varustatud nii hulga tiibrakettide, torpeedode, kui ka õhukaitse süsteemiga kaitstes ülejäänud laevastikku õhurünnaku eest. Paistab, et võttis ülesannet liiga tõsiselt ja viskus blindaazhile saades justnimelt õhurünnaku läbi põhjalikult kannatada. Vene pool teatas, et tegu mitte raketirünnaku vaid õnnetusega. Suures plaanis pole vahet kas tegi selle töö Ukraina rakett või laskemoona kambris suitsetades magama jäänud napsune laeva kokk - tulemus igati kiiduväärt, kokale antakse vaevatasuks Ukraina kangelase kuldtäht ... postuumselt😜
Musta Mere laevastiku lipulaev Moskva, peale öist pauku lippu kanda ei jaksa.
Muudest uudistest on üks tähtsamaid teade, et USA "hakkab" Ukrainat varustama taktikalise reaalajas luureinfoga ehk siis nii sateliit kui signaalluure võimekusega. Ilma selleta oleks Venemaal suur eelis kuna Ukrainal endal sõjaväelisi satelliite pole. Samas on selgunud, et Vene satelliidivõimekus jääb lääne omale väga oluliselt alla. Kohati on satelliidid seoses ekspluatatsiooni ea ületamisega lakanud osaliselt või täielikult funktsioneerimast. Kokkuvõttes siis logiseb Vene sõjavägi alates ajateenijast ja lõpetades luuresatelliitide ja kindlasti ka kontinentide vaheliste tuumarakettidega. Ainus, mida Venemaal jagub on kahuriliha, paraku on kuulduste järgi seegi siin-seal tõrkuma hakanud.
Täiendus Vene kaitseministeeriumilt kell 23:10 Eesti aja järgi: Raskeristleja "Moskva" on uppunud!👌
Kaasa ajas mind hommikul seitsme ajal magusast unest üles. Algul ei saanud aru, mida ta jahub Rootsist ja Soomest. Kui mõistus selginema hakkas kadus varakust äratusest tingitud tusameel nagu pühitud. Rootsi ja Soome teevad NATO'sse astumise avalduse. Mis mõttes, no Soomest võib seda ju oodata aga Rootsi, kust sa seda kuulsid uurisin kahtlustavalt. Tänapäeval nii palju libauudiseid, pealegi pole viimasel ajal positiivset infot eriti olnud. Kaasa oli lugenud just ilmunud Svenska Dagbladeti arvamusartiklit peaminister Anderssoni toetusest NATO'sse astumisel. Soome telekast tuli parasjagu peaministrite kohtumisele järgnev valitsuse pressikonverents. Ajasin kiirelt voodist välja ning lükkasin teleka sisse, et oma silma ja kõrvaga otseallikast veenduda. Soome ministrite suust sellise jutu kuulmine tõi laia naeratuse näole. Hiljem veel vaatasin nii peaminister Marini kui President Niinistö kõnesid ja intervjuusid. Paranoilist hirmu tõlkevigade ees väldib originaalkeelte mõistmine. Kokkuvõttes: TEHTUD!!!
Niisiis, suur strateeg Kremlis saavutas olukorra, kus Venemaa on sisuliselt nii Euroopast kui Atlandi ookeanilt isoleeritud sõltumata Ukraina sõja tulemusest. Lõunast alates kontrollib Dardanelle NATO, Moldaavia ja Ukraina taga NATO riigid Bulgaaria, Rumeenia, Ungari, Poola. Järgmisena Balti riigid isoleerides Kaliningradi täielikult. Läänemeri muutub NATO sisemereks, rääkimata Taani väinade kontrollist. Ainus pääsetee Atlandile läheb raudtee kaudu üle Murmanski, mida suht lihtne Soome liitumise korra vajadusel läbi lõigata. Nojah Euraasia liit ongi käesoleva rezhiimi võimul oleku ajal Venemaa ainsaks võimalikuks lahenduseks. Paraku on seal kaks probleemi. Esiteks paistavad mitmed Kesk-Aasia riigid mitte eriti huvitatud olevat (Kasahstan juba avalikult tõrgub) ja teiseks oleks eelnimetatud liit domineeritud 10X suurema Hiina poolt, Venemaa panustaks vaid territooriumi ja maavaradega. India pigem jääb unistuseks, sest hindudel on liidust Venemaaga rohkem kaotada kui võita.
2004 tähistasime aiapeol Eesti liitumist NATO'ga see aasta siis ilmselt põhjust Soome ja Rootsi terviseks shampa avada. Venemaa reaktsiooni pole veel kuulnud. Eks kõige kahtlasem moment saabki olema NATO avalduse ja vastuvõtmise vahepeal. Õnneks on momendil ja ilmselt veel suht pikka aega Ukrainaga nii palju tüli, et vaevalt Venemaal jagub jõudu ühegi teise probleemiga tõsiselt tegeleda. Kui "Suur Juht" puhta hulluks pöörab võib ta kuulutada Põhjala riikide NATO'sse astumise eksistentsiaalseks ohuks Venemaale ning korraldada üldmobilisatsiooni. Tavarelvastusega pole Venemaast vastast ja seda teab ta ise väga hästi, eriti peale Ukraina sõjakäigul saadud kinnitust. Seega on ainsaks variandiks enesetapjalik tuumarelvadega kolmas maailmasõda. Kindel ei või olla, aga kaldun arvama, et enne lastakse vene uudistekanalis "luikede Järve". Tüüp saab "ootamatu" toidumürgituse või infarkti, isegi marurahvuslikud venelased ei taha Impeeriumi nimel surra, mis NATO'ga vastasseisu sattudes garanteeritud.
Arhitektuuriline vaade kuidas peaks KESKUS valmides välja nägema
Kõige lihtsam on muidugi purjuspeaga autoga kihutamise või mõne muu mastaapse lolluse eest kinni jäämise pärast uudistesse sattuda. Meie koos kaasaga lihtsalt juhtusime olema õiges kohas õigel ajal. Torontos nimelt pandi nurgakivi uuele Eesti KESKUS'ele, läksime kohale, ikkagi ajalooliselt märgiline sündmus kohaliku eestluse vaatevinklist.
Kindral-kuberner peab kõnet
Ehitusplats
Sündmuse kajastamine Aktuaalses Kaameras tuli üllatusena, laupäevaõhtust saadet järgivaadates märkasimegi end sekundiks kaamerasse jäänuna. Kohalikud eestlased on päris viisakalt Keskuse loomist rahaliselt toetanud, meiegi terve perega oma pisikese panuse lisanud. Kõige tähtsamateks kõnepidajateks olid Canada endine kindral-kuberner ja Eesti suursaadik Ottawast. Alloleval AK ekraanipildil võite oma silmanägemist kontrollida minu ja kaasa leidmisega😉
Tahtsin lisada veel kolm vene poolt planeeritavat ja suure tõenäosusega elluviidavat sündmust:
1. Nähes millist vastukaja sõjakuriteod maailmas saavad on hädasti vaja "avastada" Ukraina poolt sooritatud kuritegusid. Kõige efektiivsemalt saab seda lavastada enda vägede poolt okupeeritud aladel ja iseäranis linnades. Mariupolis (või ka mõnes teises linnas) juba valmistatakse ette vastavat näitemängu. Laipasid seal laialt võtta, "tunnistajaid" jõuab paari päevaga välja koolitada. Jääb vaid loota vene omasele lohakusele ja ilmsete vigade sissejätmisele.
2. Keemiarelvade ja ka taktikalise tuumarelva kasutamise korral aetakse see ukrainlaste kaela. Esimesel puhul suht lihtne kui kasutada mõnda levinumat tavalist kemikaali, aga ka keerulisema korral võid väita, et siin ongi tõestus väidetava Ukraina ja USA keemiarelva tootmise kohta. Tuumarelvaga veits keerulisem, kuid jällegi saab pakkuda välja mitu eri versiooni: nõuka ajast üle jäänud peidetud pomm või siis Ukraina enda välja töötatud - ka seda on vene propaganda sõja eel väitnud.
3. Lisaks Luganski ja Donetski vabariikidele plaanitakse ilmselt moodustada ka Hersoni ja Harkivi vallutamise korral vastavad "vabariigid", kus korraldatakse kiirkorras referendumid Venemaaga ühinemise asjus. Venemaa muidugi võtab nad avasüli vastu nagu Krimmi. Rahvusvahelise tunnustuse puudumine Moskvat ei häiri just nagu Krimmi puhul.
Kõigi kolme eelnimetatud näitemängu puhul on need suunatud eelkõige kodumaisele publikule, rahvusvaheline arvamus pole Moskvale absoluutselt oluline.
Panen jälle näpu tulle julgedes ennustada olukorda kuu aja pärast Ukrainas. Momendi seisust annab iga päev väga hea ülevaate "Institute for the Study of War" veebileht. Tänase seisuga on Ukrainlased oma uskumatu osavuse ja vaprusega saavutanud selle, et Venemaa sunnitud väed loode, põhja ja kirdeesuunalt välja tõmbama. Põhjuseks mitte suutmatus vallutatud positsioone hoida vaid asjaolu, et ajakava surub peale. Nimelt on 9'ks maiks vaja kõrgemale ülemjuhatajale ette näidata mingi enam-vähem viisakas võit. Minu arvamus, et Kiievi päästis esialgu just Mariupol, mis näitas kui raske on venelastel linna vallutada, isegi kui ründamas ülekaalukad jõud. Ainus võimalus linn kvartali kaupa rusudeks lasta ja isegi siis kujuneb vallutamine ohvriterohkeks.
Kardetavasti lõpeb mingil momendil (kui tähtaja lähenedes Mariupol Slavjansk või Harkiv ikka pole langenud) venelastel kannatus ja nad võtavad kasutusele keemiarelvad, mis õieti kasutades linnavõitluses äärmiselt tõhusad. Jama on selles, et tsiviilisikute tapmisega seoses on nad juba vaieldamatult sooritanud sõjakuritegusid, keemiarelva kasutamine seega olukorda eriti hullemaks enam ei tee. Analoogne seis mõrtsukaga, kes olles esimese tapmisega vahele jäänud ei leia mingit põhjust end tagasi hoida järgmiste mõrvade sooritamisel. Tsiviliseeritud riigis surmanuhtlust pole ning eluaegne vanglakaristus niikuinii juba välja teenitud. See ka põhjuseks, miks vaatamata ümberlükkamatutele tõenditele seni üritatud vältida Putini sõjakurjategijaks nimetamist.
Sõjanduseksperdid väidavad ühest suust, et seni nähtu põhjal on Ukrainal olemas võime sõda võita. Eelduseks kohene piisava hulga moodsate tankide, keskmaa õhutõrje, tõhusa suurtükiväe, lennukite ja rannikukaitse rakettidega varustamine lääneliitlaste poolt. Lauskmaal toimuvate lahingute ja ründesõja puhul pole ainult Javelinidest ja Stingeritest suurt kasu. Paraku pole ühegi eelnimetatud kategooria puhul jutust asi kaugemale jõudnud. Kipub tekkima mulje, et lääs on hakanud kartma võimalust, kus Ukrainal lahinguväljal liiga hästi läheb. Põhjuseks hirm vene bluffiva ähvarduse ees: "Ohu korral Venemaale kasutame tuumarelva". Ei imestaks kui peagi tekib surve Ukrainale mingi pooletoobise rahulepingu sõlmimiseks. Venemaal seevastu pole mingit huvi, seni kui lahinguväljal vähegi lootust paremaid tulemusi saada.
Lääs ei saa ikka aru, et momendil on võimalus võita sõda Ukraina sõdurite ja lääne relvade abil kandes vaid majanduslikke kaotusi. Hea õnne korral võimalik isegi Vene rezhiimi mastaapne nõrgenemine nagu peale 1905 aasta Tsushima merelahingut ja sellele järgnevaid ülestõuse. Põhimõtteline vastasseis liberaalse lääne ja autoritaarse Venemaa ning Hiina vahel ei kao kuhugi. Praegu kordumatu võimalus Venemaa pikaks ajaks mängust välja lülitada ja seeläbi ka Hiina seisu nõrgendada. Lääne poliitikud aga ajavad "realpolitics" pidades tähtsamaks lühiajalist majandusliku kahju vältimist kui pikaajalist strateegilist edu. Demokraatia probleemiks valimistsüklite pikkusega piiratud lühinägelikkus. Kui Venemaa väljub avantüürist mingisugusegi territoriaalse võiduga, lakub ta oma haavu, õpib vigadest ja üritab 5-8 aasta pärast uuesti järgmise ohvri kallal - nimekiri suht lühike nagu üks Eesti ekspert mainis.
Kokkuvõttes siis eeldan jällegi realistlik-pessimistlikult, et Ukraina ei saa läänelt õigeaegselt abina ühtki eelnimetatud relvakategooriatest. Tulemuseks mai alguseks Mariupoli langemine ja Ukraina Donbassi väekoondise kottivõtmine ehkki mitte täielik hävitamine. Kapituleerumist ei usu, nad on näinud mis juhtub: parem surra relv käes kui kusagil keldris kuul kulasse saada. Harkiv selleks ajaks täiega ümber piiratud, käivad tänavalahingud, kuid mai algusel veel ei lange. Löögi andmiseks Odessa suunal pole Venemaal ilmselt piisavalt vägesid enne kui Donbassi ja Harkivi probleem pole lahendatud.
Mis lääneliitlased teevad? Mitte midagi, ehk siis peavad mokalaata ja lisavad sanktsioone, Macron helistab lausa kaks korda päevas Putinile. End kõige ohustatumana tundvad Balti riigid ja Poola tõstavad alarmi kuid "suured" (Saksa, Prantsus, Itaalia, Inglismaa ...) vaatavad kõrvale või maha sõltuvalt sellest palju südametunnistust alles jäänud. Sõjakuriteod ehk jõutakse fikseerida kuid vaevalt kunagi kedagi vastutusele võetakse, sest võitja või ka tuumarelvaga viigistaja või isegi kaotaja üle kohut ei mõisteta.
Lõpetaks vähetõenäolise positiivse noodiga. Ukraina õhkõrn võimalus on Vene vägede totaalne moraali kaotus peale mingit suuremat Vene oma saamatusest tingitud katastroofi või siis Kremli maniaki infarkt. Jääme ootama ja lootma, et minu seekordne sõjaline ennustus samapalju puusse paneb kui sõja alguses tehtu ning maikuus põgenevad vene armee viimased riismed üle piiri Kasahstani😜
Lisan lõppu Kaitseväe juhataja kommentaari FB grupis väitele, et ta näeb olukorda tumedates toonides: Tume toon? Venemaa tapab ja hävitab Ukrainas. Hinnad tõusevad. Põgenikud pagevad. Meie vaidleme omavahel. Riigiti ja ühiskonniti. Läänes arutatakse ... Putini hübriidsõda veereb. VF kodanikud toetavad Putinit, langegu elatustasemelt või Lenini aega. Lenin ise on ka au sees. Ja siis loodame rahu Ukrainas. Aga saame ainult vaherahu ... enne kui orkid meile jõuavad. Eks see natuke tume tundub. Lihtsalt kunagi arvasin, et 1000 agressorit päevas ja 7 päeva järjest võtab sellel kurjuseriigil tahtmise jätkata ... nüüd tundub et agressorid tuleb kõik maha lüüa. Andku jumalad õnne ja valitsus laskemoona raha, meie oleme valmis.
Täna on küll esimene aprill ja seoses käimas oleva sõjaga erilist naljatuju pole. Samas mis elu see ilma naljata oleks, kukkumine sobib oma klassikalise naljaka ja kurva kombinatsiooniga paremini kui miski muu. Kuu algul tuli mul etteplaneerimatult kolmepäevane kehakultuuripaus. Sulaga olid tagaaias koerte ärakorjamata junnid ebaesteetiliselt nähtavale ilmunud. Tavaliselt saab need operatiivselt eemaldatud, aga talve jooksul ikka juhtub, et siia sinna poetavad julga, mis jääb lumme kevadet ootama. Võtsin labida ühte kätte, oksarao teise ja asusin korilusega tegelema. Lõpuks oli oma pool labidat kaetud erineva konsistentsi ja kõdunemisastmega beezhikas-pruunide pasatükkidega. Grilli taga naabri garaazhi seina ääres vedeles veel kaks haisvat jõletist.
Stokholmis Vene saatkonna vastas asuvas bussipeatuses olev pagulasameti reklaam😁
Ei viitsinud ümber pirnipuu minna, grilli ja puu vahel just parajalt ruumi, et külg ees läbi mahtuda. Astusin grilli varjus olevale jääkihile, jalad käisid taeva poole enne kui aru sain. Polnud kasu mu paljukiidetud karate kukkumisoskusest kuna labidas vasakus käes. Lõin reflektoorselt mõlemad käed üles, raske labidas mõnevõrra vähendas pöörlemiskiirust kukkumisel, kuid päästis valla sõna otseses mõttes pasarahe. Maapinda puudutas hirmsa matsuga esimesena ristluude piirkond, alles siis jõudsin rohkem nagu moe pärast hilinenult peopesadega vastu maad lüüa.
Pilgule avanes sinise taevas, kus gravitatsioon oli just saamas võitu orbiidile pürgivate koerajulkade üle. Nood andsid vaikselt ohates alla ning loobudes kosmonaudi elukutse unistustest suundusid järjest tiheneva pasarahena maaslebava inimese suunas. Vedelesin nagu surmamõistetu õudusest kangestunult selili jälgides ohtikumate julkade trajektoori üritamata ennast kaitsa. Mingi seletamatu lotoõnne tõttu langes enamus sitta ümber minu, täistabamuse sai vaid vasak king ja parem käelaba, millele maandus hommikueine jagu pasteeti.
Valu ei tundnud, ainult vastikust, ju olen alles shokis. Selgroog igatahes terve, varbaid saan liigutada, aga vaagnaluu??? - see sai ju põhilise paugu. Ettevaatlikult liigutades ei tundnud kusagil teravat valusähvatust, mis vihjaks luumurru kohta, ainult selg tuikas tuimalt. Nonii, istuli sain end aeglaselt omal jõul. Julkasid vältides keerasin ühele küljele, siis käpuli ning suutsin lõpuks isegi püsti tõusta. Kogusin end veidi grillile toetudes ja hakkasin situatsiooni absurdsust mõistes naeru pugistama: võis see vast kõrvaltvaatajale äge vaatepilt olla. Kurb tõdeda, et olin maganud maha ainukordse võimaluse Tik-Tok miljonäriks saada!
Liigutasin ükshaaval kõiki jäsemeid ja ajasin end sirgu, luud-kondid ja liigesed terved. Eks pärast vetsus näeb, kas põrutasin mõned siseelundid lahti (etteruttavalt võin kinnitada, et verd ei väljutanud kusagilt august, mis mind tõsiselt rahustas). Põrutada saanud koht andis algul tunda, aga isegi sinikat ei tulnud. Kolm päeva jooksu jätsin vahele, sest sörgisammul liikududes oli alaseljas kergelt valulik. Kuradi piinlik oleks tagaaias koera sitta korjates sandiks kukkuda samas kui suusamäel kihutades pole kunagi tõsiselt hullu matsu saanud. No ok, eelmine kord põrutasin kogemata täishooga mogulitesse, aga jõudsin enne kukkumist pidurdada, ja oodatud kukkumise puhul oskad vähemalt valmistuda.
Sõjauudistele vahelduseks postitan eelmise kuu rahvaspordiga tegelemise kiirkokkuvõtte. Positiivse koha pealt (alustame ikka heast kõigepealt😜) tuleb ära märkida kenake hulk suusakilomeetreid, mis Huawei puuduliku spordialade valiku tõttu jalgrattasõiduna kirja läksid.
Kolme täispika päevaga kogunes üle 400 kildi, kolmandik küll tõstukil mäest üles, sest ei viitsinud pidevalt spordikella pausile panna. Tänu töökoha paindlikkusele saan valida sobivaimad ilmad, seega suusatamine lausa lust. Kahjuks küll käisin kõik korrad üksi, sest kellelegi ei sobinud aeg, aga pole hullu, olen juba harjunud pikka maad omaette mõtteid mõlgutades sõitma.
Mägi tühi vaatamata suurepärasele ilmale
Jooksmisega läks suht keskpäraselt. Tempo on mingil kummalisel põhjusel langenud võrreldes eelmise aastaga, keskmiselt 4:54 kilomeetrile. Ei tea kas põdesingi aasta algul kergekujulise koroona ja see mõjub või hakkan lihtsalt vanaks jääma😜 Pole nagu endist kergust sammus. Ilmadega üsna keeruline, lörtsi ja kiilasjääga ei taha joosta. Distantsi poolest sain 118 km kokku ja lõpuks selles aastas sada km kuus järjele, kolme kuu peale 308 km. Iga kuu olen ühe kümnekildise otsa jooksnud, see kuu tuli keskmiseks jooksukorra distantsiks üle 6 km. Põhjuseks suurel määral asjaolu, et 5km tavadistantsi tänavatel on lumeajamine soiku jäänud.
