Märtsikuine aprillinali ja kehakultuuri kokkuvõte.

Täna on küll esimene aprill ja seoses käimas oleva sõjaga erilist naljatuju pole. Samas mis elu see ilma naljata oleks, kukkumine sobib oma klassikalise naljaka ja kurva kombinatsiooniga paremini kui miski muu. Kuu algul tuli mul etteplaneerimatult kolmepäevane kehakultuuripaus. Sulaga olid tagaaias koerte ärakorjamata junnid ebaesteetiliselt nähtavale ilmunud. Tavaliselt saab need operatiivselt eemaldatud, aga talve jooksul ikka juhtub, et siia sinna poetavad julga, mis jääb lumme kevadet ootama. Võtsin labida ühte kätte, oksarao teise ja asusin korilusega tegelema. Lõpuks oli oma pool labidat kaetud erineva konsistentsi ja kõdunemisastmega beezhikas-pruunide pasatükkidega. Grilli taga naabri garaazhi seina ääres vedeles veel kaks haisvat jõletist. 

Stokholmis Vene saatkonna vastas asuvas
bussipeatuses olev pagulasameti reklaam😁

Ei viitsinud ümber pirnipuu minna, grilli ja puu vahel just parajalt ruumi, et külg ees läbi mahtuda. Astusin grilli varjus olevale jääkihile, jalad käisid taeva poole enne kui aru sain. Polnud kasu mu paljukiidetud karate kukkumisoskusest kuna labidas vasakus käes. Lõin reflektoorselt mõlemad käed üles, raske labidas mõnevõrra vähendas pöörlemiskiirust kukkumisel, kuid päästis valla sõna otseses mõttes pasarahe. Maapinda puudutas hirmsa matsuga esimesena ristluude piirkond, alles siis jõudsin rohkem nagu moe pärast hilinenult peopesadega vastu maad lüüa.

Pilgule avanes sinise taevas, kus gravitatsioon oli just saamas võitu orbiidile pürgivate koerajulkade üle. Nood andsid vaikselt ohates alla ning loobudes kosmonaudi elukutse unistustest suundusid järjest tiheneva pasarahena maaslebava inimese suunas. Vedelesin nagu surmamõistetu õudusest kangestunult selili jälgides ohtikumate julkade trajektoori üritamata ennast kaitsa. Mingi seletamatu lotoõnne tõttu langes enamus sitta ümber minu, täistabamuse sai vaid vasak king ja parem käelaba, millele maandus hommikueine jagu pasteeti.

Valu ei tundnud, ainult vastikust, ju olen alles shokis. Selgroog igatahes terve, varbaid saan liigutada, aga vaagnaluu??? - see sai ju põhilise paugu. Ettevaatlikult liigutades ei tundnud kusagil teravat valusähvatust, mis vihjaks luumurru kohta, ainult selg tuikas tuimalt. Nonii, istuli sain end aeglaselt omal jõul. Julkasid vältides keerasin ühele küljele, siis käpuli ning suutsin lõpuks isegi püsti tõusta. Kogusin end veidi grillile toetudes ja hakkasin situatsiooni absurdsust mõistes naeru pugistama: võis see vast kõrvaltvaatajale äge vaatepilt olla. Kurb tõdeda, et olin maganud maha ainukordse võimaluse Tik-Tok miljonäriks saada! 

Liigutasin ükshaaval kõiki jäsemeid ja ajasin end sirgu, luud-kondid ja liigesed terved. Eks pärast vetsus näeb, kas põrutasin mõned siseelundid lahti (etteruttavalt võin kinnitada, et verd ei väljutanud kusagilt august, mis mind tõsiselt rahustas). Põrutada saanud koht andis algul tunda, aga isegi sinikat ei tulnud. Kolm päeva jooksu jätsin vahele, sest sörgisammul liikududes oli alaseljas kergelt valulik. Kuradi piinlik oleks tagaaias koera sitta korjates sandiks kukkuda samas kui suusamäel kihutades pole kunagi tõsiselt hullu matsu saanud. No ok, eelmine kord põrutasin kogemata täishooga mogulitesse, aga jõudsin enne kukkumist pidurdada, ja oodatud kukkumise puhul oskad vähemalt valmistuda. 

Sõjauudistele vahelduseks postitan eelmise kuu rahvaspordiga tegelemise kiirkokkuvõtte. Positiivse koha pealt (alustame ikka heast kõigepealt😜) tuleb ära märkida kenake hulk suusakilomeetreid, mis Huawei puuduliku spordialade valiku tõttu jalgrattasõiduna kirja läksid. 

Kolme täispika päevaga kogunes üle 400 kildi, kolmandik küll tõstukil mäest üles, sest ei viitsinud pidevalt spordikella pausile panna. Tänu töökoha paindlikkusele saan valida sobivaimad ilmad, seega suusatamine lausa lust. Kahjuks küll käisin kõik korrad üksi, sest kellelegi ei sobinud aeg, aga pole hullu, olen juba harjunud pikka maad omaette mõtteid mõlgutades sõitma.

Mägi tühi vaatamata suurepärasele ilmale

Jooksmisega läks suht keskpäraselt. Tempo on mingil kummalisel põhjusel langenud võrreldes eelmise aastaga, keskmiselt 4:54 kilomeetrile. Ei tea kas põdesingi aasta algul kergekujulise koroona ja see mõjub või hakkan lihtsalt vanaks jääma😜 Pole nagu endist kergust sammus. Ilmadega üsna keeruline, lörtsi ja kiilasjääga ei taha joosta. Distantsi poolest sain 118 km kokku ja lõpuks selles aastas sada km kuus järjele, kolme kuu peale 308 km. Iga kuu olen ühe kümnekildise otsa jooksnud, see kuu tuli keskmiseks jooksukorra distantsiks üle 6 km. Põhjuseks suurel määral asjaolu, et 5km tavadistantsi tänavatel on lumeajamine soiku jäänud.