Espero volver a verte! Kuuba 8

Selline mälestuspilt jääb meenutama kohta kuhu vaja tagasi minna!

Tahtsin pealkirjaks panna nägemiseni Kuuba, paraku piirdub mu hispaania keele oskus üksikute eluliselt tähtsate (cerveza, uno, gracias, manjana, vino, ...) sõnadega. Olin küll kuulnud "Adios" aga see kostis rohkem nagu hüvasti, tahaks ikka veel mõned korrad käia. Googeldades selgus, et "nägemist" saab hispaania keeles rohkem kui kahtekümmet eri moodi öelda. Hasta la vista ... baby, tuli mingist märulifilmist tuttav ette, otsisin vähe originaalsemat. "Espero volver a verte" pidavat tähendama "loodetavasti näeme veel", mis väljendab perfektselt mu tundeid ja lootusi. Eksperdid parandage kui google eksis või mina valesti aru sain.

Hommikusöögi kohvik

Päris päris viimsel päeval ei raatsi minutitki raisata, varakult hommikul esimeste hulgas sööma. Ametlikult peaks 12 ajal toast välja kolima aga kui küsime bussi väljumise aega, mainib meiega tegelev "hooldaja-järelvaataja": "Teile annab hotell erandkorras "late signout", mis lubab pikemalt toas olla." Teeb elu lihtsamaks, sest ei pea kõige magusamal ajal pakkima ja kohvrit ning seljakotte hotelli fuajeesse paigutama.

Sinikala parv korallide juures

Lõvikala

Kuna lestad ja snorkekdamisevarustus käivad kohvri põhja, jätame pakkimise hiljemaks. Praegu mõistlik võimalikult kaua nautida soojas ookeanis kalade seltsis ringiujumist ja niisama loksumist.

                                                   Fugu ehk Blowfish

Iga päevaga on vesi selgemaks läinud, täna lisaks ka rohkem päikesepaistet, mis veealuse vaatepildi palju värvikirevamaks ja elavamaks teeb. Lainetelt murduvad väikesed vikerkaared mängivad liivasel põhjal. Kalu hakkab endisest rohkem silma. Ujun lõdvalt lesti liigutades, pildistan ja filmin.

Hullult äge, et selline mobla ja moblakate, mis tõepoolest veekindlad ja samas mugavad käsitleda. Amatööril pole oma mälestuseks ja sotsiaalmeedias jagamiseks vaja mingit super kaamerat. Keda huvitab siis julgelt soovitan vaid 20CAD maksvat Lanhiem veekindlat katet. Praktiliselt kogu aeg oli mobla ujudes kaasas kas nööriga randme ümber või kõhukotis kui tahtsin vähe kiiremini ujuda. Mobla ise on küll IP68 veekindluse reitinguga kuid see pidavat kehtima magevee puhul. Kindlam tunne kui lisaks veekindlas kestas.

Beebi Barracuda

Päikesekiired vee all korallidel

Vahepeal rannal joogi ja lebotamispaus. Jalutasin korra vees kasvava mangroovipuhmase juurde, seal juurikate vahel pisikesi krabisid ja mitmeid kalasid. Enamus liivakarva kamuflaazhiga. Silma jäi üks teistest suurem, pikk ja sihvakas. Alles hiljem fotot lähemalt uurides mõistsin, et tegu noore Barracudaga.

 

 Kaasa toidab põlvini vees siblivaid triibulisi kalasid

Aega veel oli, läksin uuesti ujuma. Mõtlesin, et ei hakka viimane kord moblat kaasa tassima. Ujun vähe kaugemale, vaatan kas eemal ookeanil ka teistsuguseid kalu silma hakkab. Rannas lesti peale tõmmates korraks käis mõte: Äkki näen haid või delfiini, jube kahju kui pildile ei saa. Samas ei viitsinud enam tagasi loivata. Seni pole näinud, vaevalt nüüdki näole annavad. Piinlik oleks uudistesse jõuda kui üks vähestest eestlastest, kelle hai ära söönud😜

Ujusin rahu kaugemasse otsa ja veidi ka avamerele. Ei kohanud haisid, raisid ega delfiine. Kui põhi kadus silmist polnud enam põnev, pistsin pea veest välja tegemaks kindlaks kus pool rahu. Merel on suht kerge orientatsiooni kaotada, ujudes oled ju nii madalal. Üldjoontes muidugi teadsin kuspool maa on, sest päike paistis. Kui esimesed veealused rahud uuesti silma hakkasid nägin kahte suurt üle meetri pikkust kala. Liigi määramiselt ei tekkinud teravaid hambaid täis lõugu ja kehakuju nähes momendikski kahtlust - Barracudad. 

Ujusid paaris loiult sabasid liigutades, ei pööranud teistele kaladele ega minule tähelepanu, ju kõhud täis. Kahju muidugi, et mobla maha jätsin. Jälgisin neid mõned minutid lootuses: äkki etendavad saagi püüdmist aga ei midagi. Veidi edasi paistsid korallil kaks pikka harali oga. Hmmm...???, aga muidugi, pirakas lobster ehk merevähk. Saba ja kere urus, ainult tundlad pea ja sõrad näha. Paljakäsi nagu ei kutsunud teda püüdma, isegi pisike krabi rannal näpistas õige valusasti. 

Aegamööda tagasi ujudes vahtisin kalu kui äkki vilksatas midagi roosat silmanurgas. Pead keerates ehmusin parasjagu, maskist paarikümne sendi kaugusel korralik meduus. Endal küll pole halba kogemust, kuid Jaapanis rannas ujumas käies sai tuttav karatekas minust vaid mõned meetrid eemal hullult kõrvetada ja armid eluks ajaks. Paari kiire tõmbega liikusin eemale. Nüüd olin tähelepanelikum, enne rannale jõudmist nägin veel kaht. Ei teagi kas varem lihtsalt polnud või ise ei märganud. Samas ega ei tea olid need ohtlikud või mitte, parem olla ettevaatlik.

Oligi aeg sealmaal, et tuppa pakkima minna. Asju vähem kui enne, sest paar jalatsipaari, mõned riided ja veini jätsime maha.  Kummalisel kombel tundus ruumi vähem olevat kui tulles, eks tegelt lihtsalt pakkisin kiiremini ja lohakamalt. Lõpuks ikka surusin kohvri kinni. Välitaskutesse jätsime soojad fleeced, lennukis hea kui käepärast. Ujukaid ei pannud ka ära, bussi ärasõiduni kuluvad paar tundi saab kas ookeanis käia või basseinis vedeleda, kuhu ma polnudki veel jõudnud.

Trilobiidid, karbid, tigu ...

... ja Sisalik päevitamas

Peale lõunasööki jalutasime veidi rannal ja lebotasime basseini ääres. Läksin proovisin ära suured pehmed päikesevarjudega voodid. Täitsa mõnus (kui kerge kopituse lõhn välja arvata), nagu Vana-Rooma patriits. 

Vasakul basseini ääres massiivne voodi, paremal baar 

Baarmen toob joogid, sina ainult külita, lurista kokteili ja mõmise mõnust - vaid filosoofilist vestlust ei saanud Aristotelese puudumisel arendada. Kui palav hakkas libistasin end sujuvalt basseini. Polnud siingi viga kuid ookeani vastu ei saa. Pildistamiseks samas kõlbas päris hästi. Jookidega sai vist vähe liig lõdvalt lastud, isegi vees kippus maakera ümmargus end meelde tuletama.

Ilus Elu, Beautiful Life

Pool tundi enne bussi tulekut ronisin välja ja tellisin baarist kaks pitsat. Vahetasin ujukad kuivade lühkarite vastu seni kui pitsasid küpsetati. Ühed parimad, mida kunagi saanud ja seda mitte ainult punase veini pärast millega hõrgutised alla loputasin, isegi kaasa kiitis. Mõni minut enne bussi saabumist lasin baaris oma termostopsi tavalist lemmikkokteili täis kallata. Mainisin, et konjakiga ei maksa koonerdada, küll aga jääga, joogist peab jaguma pooleteisetunniseks bussisõiduks. Baarmen naeris laialt, tõbas teiste tagant Martelli pudeli ja kallas pika soru.

Laguun kohe peale loojangut

Buss saabus jällegi minutipealt, neelasin kiiruga viimase suutäie, haarasin seljakoti ja ronisime sisse. Paarist hotellist korjati veel rahvast peale, viimasest tuli kolm ilmselgelt liiga palju kärakaga sõbrustanud noorukit. Buss hakkas tammi mööda laguuni ületama. Päike oli just loojunud aga piisavalt valgust fotode tegemiseks. Kusagil poole tammi peal läbisime kontrollpunkti, kus hulk tavalisi busse järjekorras ootamas. Tegu kuubalastest töötajaid transportivate masinatega, meie giidi väitel otsitakse kõik ükshaaval läbi, et hotellidest midagi pihta ei paneks. Samas kingitused lubatakse läbi, kas selle eest ka mingit ametlikku või mitteametlikku tolli maksavad jäi selgusetuks. Meie buss muidugi sõitis uhke kaarega kõigist mööda.

Mangroovipõõsad madala veeseisuga mõõna ajal  

Tammi lõpu lähedal asub hotellifirma poolt töötajaile ehitatud linnake, sinna korteri saamiseks pead olema firmale vähemalt 5 aastat töötanud. Oluline eelis, sest asud suht lähedal, saad kasutada firma transporti ja elada kohalikus mõistes luksuslikus korteris, mis välisilmelt meenutab meie 50'te hrustsohvkasid. Tavakodanikud maal elavad pisikestes hüttides nagu võisime aknast välja vaadates veenduda.

Lennujaamas saime kiirelt end registreeritud, kohvri ära antud ja passikontrollist läbi. Tavakodanikele ettenähtud ooteruum rahvast täis, istekohti just palju polnud. Olime reisufirma esindaja soovitusel võtnud VIP lounge, mida nood kõvasti reklaamisid. Väidetavalt pidi pakkuma rootsi lauda ja piiramatus koguses kärakat pluss internetti. Üheks põhjuseks oli mure lennuki hilinemise pärast, VIP lounges saab vähemalt inimese moodi vedeleda, Kuuba lennujaama üldooteruumis tunde veeta oleks paras piin ja õige ebamugav lõpp puhkusele.

VIP Lounge Santa Clara lennujaamas

Paraku võin kinnitada, et kui lend ei hiline (mida muidugi kunagi ette ei tea) siis pakutavad mugavused polnud seda $30 väärt mis välja käisime. Ainult istekohad tõepoolest mugavad, kuid jookide valik suht piiratud. Rootsi laua asemel pakkus baarmen enda tehtud singi, vorsti või juustu võileibasid - kvaliteet alla igasugust arvestust. Kohv oli siiski hea nagu seni kõikjal Kuubas. Võimalik oli ka paari suure ekraani pealt telekat vaadata, momendil näidati jalka-MM parimate momentide valikut.

Tasuta lisameelelahutust pakkusid need kolm Kanada päritolu purjus tolgust, kes juba bussis lärmasid. Kõige väiksem kukkus laiama ja tüli norima, vaeseke valis aga lounges välja vale mehe. Olin nimelt puhkusel politseinikuga enne baarileti ääres mõned sõnad vahetanud. Too istus rahulikult oma naisega, libistas kokteili ja kommenteeris joogiste tüüpide käitumist. Väike tolgus astus ligi, hakkas ärplema ja kippus kohe kaklema. Panin joogi käest jäädes olukorda jälgima juhuks kui vaja vahele astuda. Pollar saatis tolguse pikalt ja tõusis püsti, pätt leidis olevat paraja momendi jalaga virutada ... paraku sai üllatuseks tallaga professionaalselt blokitud enne kui jalg põlvest kõrgemale tõusis. Vandus aga mõistis, et ei maksa rohkem üritada kui ei taha lennuki asemel Kuuba arestimajas ööd veeta.

Suveniirid Kuubast: merekarbid ja ...

Lend väljus õigel ajal, ülevalt avanes vägagi iseloomulik pilt: Kuuba praktiliselt pime, vaid üksikud valgustäpid siin seal, Florida säras kauguses selge piirejoonega kogu oma hiilguses. 

... liivakirbu hammustused minu säärel

Maandusime kahe ajal öösel, tollist ja piirivalvest sutsti läbi aga kohvreid pidime üle poole tunni ootama. Laps korjas lennujaamast üles, oli öösel meid oodates kogu aja arvuti peal mängnud. Suveniirideks tõime kaasa mõned merekarbid ja portsu hullut sügelevaid liivakirbu hammustusi. Kummalisel kombel hakkasime alles viimasel päeval jalgadel punaseid täppe märkama. Ma suutsin hoiduda sügamisest, kaasa kratsis mõtlematult kodus esimesel öösel, hommikuks olid jalad paistes - päris jube nägi välja, ei lubanud mul pilti teha. Kui mul kadus paari päevaga siis naisukesel võttis pea nädala, et paistetus alaneks ja hammustused paraneksid. Teine kord tuleb sääsetõrjevahendit kaasa võtta.

Kokkuvõttes paigutaks selle puhkusereisu ühe parimatest hulka, kindlat esikohta hoiab Hawaii aga Costa-Rica, Mehhiko ja Kreeka reisudega samal tasemel. Eluaseme poolest absoluutselt parim, mis kunagi olnud.

Hotellituba või õieti majake 5+ - täielik luksus, avar, ookeanivaade, puhas, ranna ääres.

Asukoht 5 - korallrahu äärne looduskaitseala, kõik vajalik käepärast.

Rand 5 - 3 eri randa (ookeanirand, laheke korallrahudega, laguunirand) paarisaja meetri ulatuses. Vabu rannatoole ja varjualuseid laias valikus. 

Teenindus 5 - mõni dollar päevas tagas kuningliku teeninduse nii baaris kui restodes.

Aktiivsusvõimalused 4 - korallrahu nina ees pluss tenniseväljakud aga polnud mägesid, süsta ja purjekalaenutus eemal.

Meelelahutus 4 - hotellis vähe, soovi korral võis teistesse hotellidesse minna.

Toit 3.5 - Maitse poolest hea kuni suurepärane, kuid valik väikesevõitu ja kohati liiga soolane. Teistes suurtes hotellides, kus vahepeal käisime (hinna sees), oli valik tonks maad laiem.

Joogid 4.5 -  Õlu oli hea kuid valik väike. Kokteile igat sorti. Kangemat kraami väga hea rahvusvaheline valik. Minibaar toas viletsavõitu, samas soovi korral said ilma lisakuludeta tuppa tellida mis hing ihaldas. Palju inimeseloom ikka juua jaksab😜