Tulevikuperspektiivid

Invasiooni plaan ja 3 esimest päeva

Täpselt aasta tagasi 14 detsembril kirjutasin blogipostituse sünge sõjaennustusega peale seda kui Kremli kaak oli läänele ultimaatumi esitanud. Nagu ikka osade asjadega panin täppi, osadega mööda. Sõda tuli ja sel ajal nagu eeldasin, kuid ilma vahetu ultimaatumi või mingi provokatsioonita. Siinkohal kopeeris venemaa Saksa rünnakut 22 juunil 1941, lootes sama kiiret ja võimsat edu. Plaan kolme päevaga Kiiev vallutada lendas vastu taevast eelkõige vene enda saamatuse ja sügavalt ekslike luureandmete tõttu. Vene sõjavägi oli tõsiselt üllatunud, et ukrainlased ei jooksnudki laiali ja hakkasid vastu tulistama, sealjuures ootamatult täpselt ja hävitavalt. Zelenski surmaohtu trotsides pealinna jäämine oli kindlasti üheks murdeliseks momendiks, mis tõstis meeletult ukrainlaste võitlusmoraali. Ootan kannatamatult sõja lõppu kui saame kuulda palju täpsemalt mis kõik tegelikult esimestel päevadel toimus. 

Mu arvamus, et venemaa on suuteline soovi korral Dnepri idakalda vallutama osutus sügavalt ekslikuks. Vene väekoondis tänu Ukraina vastuhakule sellise mahuga sõjakäiguks pikalt liiga väikesearvuline. Samuti ei osanud ma oodata sellist julmust, mida venemaa demonstreeris nii tsiviilisikute kallal kui linnade valimatus pommitamises. Arvasin, et venelased teisest maailmasõjast saati veidi edasi arenenud ja natukenegi euroopalikke väärtusi omaks võtnud - kaugel sellest.

Blogi lisatud youtube videod on vägagi informatiivsed kuid paraku kõik venekeelsed. Minuealised kõik oskavad kuid noored ja keskealised, jätke meelde, mis mu vene keele õpetaja ütles: kasulik on osata vaenlase keelt!😉

                                   Kasvades üles putini venemaal - ajupesu

Siinkohal on põhjust sügavalt sisse hingata ja endale tunnistada, et elame äärmiselt ohtlikus piirkonnas: pole küll karta looduslikke katastroofe nagu vulkaanipursked, maavärinad, tsunamid, massiivsed üleujutused aga see eest on naabriks riik ja rahvas, kes ei kohku tagasi maailma hävitamast kui nemad oma tahtmist ei saa: "Ilma venemaata pole maailmal mõtet". Nõuka aja lõpus polnud venelaste hulgas massilist impeeriumi igatsemist ja paranoiat muu maailma vastu - puutini propaganda on 20 aastaga oma töö teinud, isegi mitmed liberaalsed venelased leiavad, et ehkki sõja alustamine oli vale tuleb see võiduka lõpuni viia. Samas muidugi ei maksa avaliku arvamuse küsitlusi venes eriti tõsiselt võtta.

                                Arestovitshi arvamus tulevikuväljavaadetest

Õige pikk sissejuhatus, lõpuks jõuan pealkirja teema juurde. Mis on tulevikuperspektiivid Ukrainas. Suht lähedaselt langeb mu arvamus Arestovitshiga kokku. Põhimõtteliselt kolm stsenaariumi:

1. Ukraina metoodiline surve rinnetel ja suvel vene vägede surumine vähemalt 24 veebruari piiridesse (Krimmi vabastamine ei tundu tõenäoline). Eeldab lääne abi kvaliteedi ja kvantiteedi kasvu. Sõja aktiivne faas lõpeb sügiseks.

2. Ukraina vägede aeglane edasiliikumine koos mõningate tagasilöökidega näiteks Donbassi piirkonnas, suveks kogu Hersoni ja Zaparozje kuid mitte Donetski, Luganski ja Krimmi vabastamine. Eeldab lääne abi jätkumist samas tempos kusjuures tanke, lennukeid ja kaugmaa rakette ei tarnita. Sõda võib kesta veel aasta, paar.

3. Rinde stabiliseerumine enam-vähem samades piirides mis praegu. Kumbki pool üritab siin seal rünnakuid, kuid seoses ebapiisava jõuga ei saavutata murrangulist edu. Selline stsenaarium juhtub kui venel õnnestub lääneliitlaste hulgas lõhesid tekitada, vene suudab hävitada Ukraina elektritaristu ning kuulutab välja sõja ja üldmobilisatsiooni, Ukrainale pakutav abi jääb ebapiisavaks. Sõda jääb kestma madala intensiivsusega aastateks, lõpeb kui kumbki pool viimaseni kurnatud, oht kasvada üle maailmasõjaks.

Ma ise pean kõige tõenäolisemaks teist võimalust. Samas ei maksa ära unustada niinimetatud "musta luige" ehk mingi väga mõjuva kuid samas ootamatu sündmuse võimalust - tuumarelva kasutamine, paleepööre Kremlis, NATO-vene vaheline sõjaline konflikt, ... jne ... mõni selline, mille pealegi ei tule. Äärmiselt keerulises süsteemis võib ka mõni väike vahejuhtum kardinaalselt lõpptulemust mõjutada - tuntud kaose teooria näide: liblika tiivaliigutus põhjustab orkaani teiselpool maakera - kõik on omavahel seotud lõpmatu hulga sidemetega, määramatus valitseb.

Praegu mõtlevad kõik sõja võitmise peale. Paraku hoiatas Arestovitsh, et sõja võitmisest palju keerulisem saab olema Ukraina ülesehitamine selliselt, et see ka püsima jääks. Seda mitte finantsiliste võimaluste puudumise tõttu kuivõrd seoses ukrainlaste endi mõttemaailma muutumise vajadusega. Rahvusvahelise abiga ülesehitatav Ukraina riik peab kujunema demokraatlikuks ja võimalikult korruptsioonivabaks moodsaks ühiskonnaks. Kas ukrainlased on selleks valmis peale traumaatilise sõja lõppu kui võidujoovastus on lahtunud? Ukraina ei saa loota vene heale tahtele vaid peab loetud aastatega ehitama üles Euroopa võimsaima ja moodsaima armee - eelduseks lääne laiaulatuslik toetus. 

                           Sõjajärgne ülesehitustöö saab olema raskem kui sõda

Momendil pole lääs vaimselt valmis "venemaa järgseks" maailmaks nagu polnud ta ka valmis "Nõukogude Liidu järgseks" maailmaks. Valitseb suur hirm selle üle, mis juhtub venes Ukraina otsustava võidu korral. Sõjalispoliitilised protsessid väljuvad kontrolli alt. Selge et Kremli ladvik seda üle ei ela, aga kes tuleb võimule ja millises vormis. Oligarhid oleks huvitatud liberaalsest venemaast, mis võimaldab kamaluga raha kokku kühveldada samas diktaatorile kümnist maksmata. Julgeoleku ja sõjaväe hunta seaks Venemaal sisse stalinistliku terrorirezhiimi, sisuliselt suur Põhja-Korea. Regionaalsed ja muidu kontrollimatud sõjapealikud nagu tshetsheenide juht või vangide pealik viiks kodusõja läbi Impeeriumi lagunemiseni ja täiesti ennustamatute tagajärgedeni.

Venemaa normaalseks muutmiseks oleks vaja ta ajutiselt okupeerida ja denatsifitseerida nagu saksamaa, lisaks muuta tuumarelva vabaks. Paraku pole mingit lootust, et seda juhtuks. Mingis, suure tõenäosusega agressiivses ja revanshihimulises vormis Venemaa jääb ilmselt veel pikaks ajaks püsima meie idapiiri taha isegi kui Hiina Siberi alla neelab. NATO peab hakkama tõsiselt mõtlema mitte ainult heidutusele vaid konflikti korral vene sõjalise võimsuse ja tuumavõimekuse hävitamisele. Reaktsioonikiiruse huvides tuleks sisse seada automaatsed vastumeetmed(rünnakud) teatud tegevustele ja kaotada vetoõigus.

Eile tuli hea uudis Patriot õhutõrje andmisest Ukrainale. Jääb vaid üle loota, et tegu uue tehnoloogiaga varustamise algusega. Samas tuleb arvestada suht pika (mitu kuud) väljaõppe tsükliga, et uut ja moodsat relvastust osataks kasutada. Nii irooniline kui see pole siis selleks ajaks saab vene täppisrakettide (mitte küll vana nõuka risu) varu otsa. Muidugi võimalus, et ukrainlased on juba eelnevalt varjatult väljaõppel viibinud, suvel kostsid kõlakad nii USA lennukitel kui Saksa tankidel treenimisest.

Viimases, 13 detsembri Feigini saates kostis Arestovitsh kummaliselt pessimistlik. Ei tea kas tegu sõjakavalusega, et vastaseid (kes iga ta sõna teraselt jälgivad) uinutada ja panna uskuma, et seis kole nadi, mingit pealetungi ei suudeta ette võtta või teab ta midagi tujurikkuvat. Samas tema taustaga mehe puhul kahtlustan pigem esimest varianti. Sõjaolukorras ei tohi kellegi avaldusi puhta kullana võtta, mõlemad pooled luiskavad häbenemata kui see vaid lõppeesmärgi jaoks kasulik on. Ainus mida võib uskuda: "Sõda võib lõppeda jõuludeks aga võib ka kesta 2035 aastani😛