Reedene päev algas varakult. Olin broneerinud katamaraanisõidu, buss pidi juba kaheksa hommikul hotelli eest üles korjama. Kaasa otsustas seekord mind üksi ula peale lasta, kuna ükski kolmest programmi osast talle põnevust ei pakkunud. Meresõitu pisemat sorti alusega suhtub ebaleva ükskõiksusega, snorkeldamisega ei tegele, delfinaariumis mitu korda lastega käinud ja niisama rannal päikese käes peesitamist eriti ei salli - vari peab olema. Hommikusöögiks olime 7:30 esimeste hulgas platsis. Kiirustades vohmisin kere täis ja läksin lestad ning mask näpus hotelli fuajeesse bussi ootama. Üks ja ainumas kord kui pidin lausa pool tundi aega viitma, õnneks oli baar avatud ja parasjagu käis suurel ekraanil vutimatsh.
Hakkasin juba muretsema, et mind unustatud, valvelauas rahustati, küll tuleb. Lõpuks vuras viisakas turismibuss ette ja korjas peale. Pool tundi sõitu, jõudsimegi jahisadamasse. Katamaraanile mahutati 50 inimese ringis, kokku startis neid kolm tükki. Kiire tutvustus ja allkiri paberile, et nemad millegi eest ei vastuta ning et oskan ujuda. Järgmisena lasti joogid vabalt, mida rahvas agaralt tarbima asus. Purjesid üles ei tõmmatud, mootorite jõul viidi esimesse peatuspaika, milleks pisike kaljunukk saare ranniku lähedal. Siin pidid igavesti vägevad korallrahud ja rohkelt kalasid olema.
Lestad peale, mask ette, randmerihmaga mobla kätte ning esimeste hulgas vette. Ujusin ringi omaette lootuses, et teistest kaugemal näen rohkem kalu. Koralle oli, kalu oli ka, aga võrreldes meie hotelli esise korallrahuga tonks maad väiksem ja mitte nii mitmekesine. Kokkuvõttes valmistas tund kestnud snorkeldamine pettumuse, mingeid erilisi mereelukaid silma ei hakanud. Tasub tulla neil, kel muidu puudub võimalus korallide vahel kaladega koos ujuda.
Sinine kokteil
Järgmisena sõitis katamaraan delfinaariumi. Meri suht rahulik, enamuse ajast istusin varjus, et end mitte ära põletada. Pool tunnikest vedelesin lainete kohal oleva võrgu peal, päris lahe vaadata all mööda tuhisevat merepinda. Turistid enamasti Canadast, Euroopast ja Ladina-Ameerika riikidest, paar tükki ka USA'st. Juttu ajasin ühe Argentiinast pärit perega ja mustade abielupaariga Ontariost.
Argentiina neiul hoidis isa silma peal😎
Delfinaariumi kogemus mulle esmakordne, seetõttu ka päris äge. On ikka suured vee-elukad ja ilmselgelt õige intelligentsed, et igasugu trikke ära õppinud. Delfiine vaadates tekkis mõte, et huvitav kui rahul nad oma eluga sellistes tingimustes on. Koerad näiteks vägagi rahul ja ei üritagi omanike juurest minema joosta, samas kas delfiinid ujuks võimalusel minema, et mitte kunagi tagasi tulla. Või on pikalt kinni hoitutel tekkinud sõltuvus kerge toidu ja suht muretu eluga nagu paljudel loomaaia loomadel.
Show ise polnud just minu maitse järgi, jube kõva muusika ja arulage jutt juurde. Delfiinide trikid, hüpped ja osavus muljetavaldav. Lõpuks juhatati meid gruppidena basseini äärde, et saaksime lähemalt vaadata ja isegi katsuda. Nii suurt elus kala polegi kunagi nii lähedalt näinud kui Manta Raid Hawaiil välja arvata.
Delfiin oli kuidagi teistsugune, ookeanis kohates tekitaks veidi kõhedust, ehk selle pärast, et nad keskmisest kalast tükk maad targemad. Saime ka silitada, nahk on tal sihuke kummaliselt siidine, sugugi mitte libe nagu võiks mereeluka puhul oodata. 20 dollari eest võis delfiini uimedest kinni hoides basseinis lõbusõidu teha. Paar kodanikku kasutasid võimalust, ma ei viitsinud.
Siin pakuti ka toitu: salati ja puuvilja rootsi laud pluss pirakas lobster veini valikuga. Kõhu sai korralikult täis enne kui tagasi paadile ronisime. Viimaseks programmi osaks sõit rannale. Meie sorti rannahotellis viibijatele suht mõttetu üritus kui sul niikuinii kolm erinevat liivaranda kohe hotelli ees valida. Katamaraan sõitis ranna ligi, inimesed ronisid vette ja jalutasid liivale. Ega rannal viga olnud, kena ja suht tühi teine, kauguses paar suurt hotelli näha.
Koralltakjas?
Midagi tarka siin suurt teha polnud, nagu mitmed teisedki olin purgi õltsi kaasa haaranud, et liival lebotades igav ei hakkaks. Kuival rannal liiga palav, lasin veepiiril end selili sirakile vette. Lained loksusid, päike paistis, külma õlut veel veits purgis järgi - mis elul nii viga. Ega olegi aga üsna kiiresti hakkab igav. Ajasin püsti ja läksin ranna peale jalutama. Veepiirist veidi kaugemal kookospalmid, nende ees kuival liival astudes tundsin miskit teravat talla all, jalga üles tõstes oli selle külge jäänud pisike takjasuurune ogadega moodustis. Tõmbasin ettevaatlikult ära aga ei saanud rohkem kui paar sammu liikuda kui sama asi kordus. Need kurivaimud olid kuiva liiva sees peidus, ei näinudki enne kui peale astusid. Ju mind siin ei taheta, taandusin ettevaatlikult nagu miiniväljal oma vanadesse jälgedesse astudes.
Katamaraani pardal serveeriti kerge snäkk enne kui asusime tagasiteele sadamasse. Osa rohkem kärakat tarbinud seltskonnast võttis laulujoru üles, kaks räigelt ülekaalus kodanikku (ema ja tütar) nosisid kotist oma kaasavõetud toidumoona. Kogu jahisõidu aja istusid nad sama koha peal, maha tulid vaid delfinaariumi resto külastuseks, aga muidu pidevalt pugisid. Eks igaüks veedab oma puhkust nii kuis meeldib, mis see minu asi.
Hotelli tagasi jõudsime hämaruse saabudes just parajaks ajaks, et kaasaga rannale päikeseloojangut imetlema jalutada. Õhtusöök oli tavapärasest erinev, lauad pandud ümber basseini, buffet pidusöök pluss kabareekava basseinis. Olime varakult kohal ja valisime endale hea vaatega laua. Toiduvalik tavapärasest oluliselt rikkalikum, grilli peal küpsetati klientide valikul mereande. Võtsin järjekordse merevähi lõnasöögi ajal pugitule seltsiks, et neil kõhus üksi igav ei hakkaks.
Basseinikabaree
Kabareeprogrammi esitasid tõelised professionaalid. Hiljem tegime paar pilti koos ja rääkisime nendega juttu. Neiud sünkroonujumisega tegelenud võistlustasemel, noormehed samuti mitmel alal endised sportlased. Hiljem baari ees istudes tuli üks küsima kas saaksin talle ja tema sõbrale ühe õlle tuua, neil ei lubatavat baarist midagi võtta. Nii tuttav "vene värk", aga loomulikult toon. Tagasi saabudes nägin, et vormis vend jälgib meid tähelepanelikult. Ega ma loll polnud, istusin veidi eemale ja hakkasin omaette koksi imema. Kui valvuri tähelepanu hajus astus kuuba noormees ise ligi ja tänas, et ma nii kavalalt käitusin. Sellest võivat talle jama tulla kui julgeoleku mehele joogiga silma jääd.
Rääkisime Kuuba teemadel päris pikalt. Kõik väga sarnane nagu kunagi nõuka ajal meil, täielik deja vu. Momendil lihtsalt olevalt seoses koroona ja USA sanktsioonidega majanduskriis tonks maad hullem kui alles mõne aasta eest. Tüübid ei paistnud eriti lootusrikkad olevat. Lohutasin neid tuues Eestit näiteks, kuidas on hea õnne ja tahtmise korral võimalik sots süsteemist suht kiirelt vaba majandusega edasijõudnud riigiks saada. Kuubas tegelikult eeldused hea haridussüsteemi ja suht ärksa rahva näol olemas. Põhiline, et nad rezhiimi kukkudes ei langeks anarhiasse nagu paljud teised Kariibi saareriigid või ei laseks röövkapitalismil kõike üle võtta. Enne magamaminekut tõin baarist omal algatusel poistele kaks kangemat jooki, olgu neil natukenegi lõbusam.
Kaasa otsustas väsinuna tuppa magama minna, mul veel und polnud. Saatsin ta ära, võtsin baarist suure kokteili ja läksin öisele ookeani rannale jalutama. Kedagi polnud, ainult lained mühisesid. Täiesti pime, tähtede kumas võis vaevu vahuseid laineid ja rannatoole eristada. Lohistasin ühe veepiirile, viskasin pikali, limpsisin koksi ja vahtisin haruldaselt selget ning kontrastset tähistaevast. Poole tunni jooksul nägin kahte meteoriiti enne kui tukkuma jäin. Virgudes jalutasin meie majakese ees olevasse randa, kus lebotasin veel pool tunnikest, no kuidagi ei raatsinud tuppa minna kui nii mõnus tähistaeva all ookeani briisis lihtsalt oleskleda.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!