Snorkeldamine ja Mullivann. Kuuba 6

Noorpaar veedab mesinädalaid😉

Hommikul oli kuidagi väsinud olemine. Normaalsetes oludes poleks sihukese kokteili ja konjakikoguse peale end enne poolt päeva üles ajanud. Ei teagi kas organism harjunud, kärakad kvaliteetsed, puhkus annab lisa ärksust või segatakse nii lahjasid jooke, et sellest ei saagi paha hakata. Vahet pole, sest hea tuju need igatahes tekitasid, hommikust pohmakat ju keegi taga ei nuta. Resort isegi poole üheksa ajal hommikul tühi, ainult paar tüüpi korjasid kookospähkleid palmi otsast. Kange kohv peletas viimase väsimuse ja hommikusöögiks võtsin kaks härjasilma peekoniga. Mahladega veidi ikaldus, samas suure januga inimene väga valiv ei ole.

"Lõvikala"

Kookospähklite korjamine

Tõusu kõrgpunkt oli jälle tunnikese edasi liikunud, väga hästi sobis mulle. Kogu hommikusöögi ja lõunasöögi vahelise aja snorkeldasin, vahepeal käisin ainult rannal kokse või õltsi rüüpamas ja toas pissil. Ilm oli muidu ilus aga maismaa poolt tulevad üksikud pilverüngad varjasid päikest, samas vee all on päikesepaistes palju värvikirevam. Vesi suht selge, kalu ujus ringi karjaviisi, jälle nägin üht "lõvikala". Väidetavalt tegu invasiivse liigiga Vaiksest ja India ookeanist, kes Kariibi meres hoogsalt paljunedes kipub kohalikke liike välja tõrjudes koralle kahjustama. Tal nimelt pole looduslikke vaenlasi kuid ise sööb rohkem kui 50 liiki teisi korallrahudel elavaid kalu.

Parv koralli ümber

Liivakarva kalad

Hea kamuflaazh

Öösinised kalad

Lõunastasime oma hotellis ja läksime tagasi rannale lebotama. Mõõn tuli hooga peale kuid sain siiski korra veel snorkeldamas käia. Jalutasin veidi rannal sel ajal kui kaasa raamatu lõpetas. Palmilehtedest varikatuse alt leidsime ilmastikust räsitud saksakeelse krimka, paraku pole kumbki meist võimeline seda lugema. Ootamatult jooksis kaks koera randa mööda toolide tagant läbi. Kiirelt nuuskisid paari tooli juures ja läksid lasid end ranna lõpus liivaluitele päikese kätte puhkama nagu turistid kunagi.

Koerad liival peesitamas

Peenike kala korallide taustal

Õhtusöögi olime reserveerinud teises hotellis, restos nimega "Isabella ja Fernando". Tuppa riideid vahetama minnes vaatasin esimese ehmatusega, et mingi loom on sisse pääsenud, põrandal punased lehed. Kaasa läks lillekroonlehtede rada pidi edasi, et rõduust kinni panna ja hüüdis siis mind vaatama. Ilmselgelt olime kogemata paigutatud vastabiellunute või mesinädalate veetjate sviiti, mullivann vett ja vahtu täis, punased lilleõied vahu peal. Pole ju võimalik, et nende mõne dollari ja koristajatele jäetud paari kingituse pärast meid kuninglikult koheldi ... või on?

Vaatasime üksteisele otsa, vaatasime kella ... jõuame, ei saa lasta sellist uhket vahumullivanni raisku minna. Koorisime riided seljast ja ronisime sisse. Jube palav vesi, õnneks sai jahedamat juurde lasta. Ei noh, täitsa äge, saaks seda ainult talveks kuhugi suusamäele üle kanda! Kaua polnud aega nautida, muidu jääme veel õhtusöögile viivast bussist maha. Vee jätsime vanni, äkki tuleb tuju pärast õhtusööki veel kord sisse ronida. Rannas oli parasjagu päikeseloojang, silma jäi mõõnamadalas laguunis poseeriv üksik lind.

 

 

Õhtusöögi resto seekord päris esinduslik. Toit oli super, lisaks pakkus elusa muusika näol meelelahutust klaveril mängiv neegritar. Peale sööki jalutasime resordis ja ranna peal ringi enne kui üheksa ajal bussiga tagasi koju sõitsime. Vanni enam ei viitsinud minna, natuke tuli nuputada kuidas vett välja lasta. Lõpuks ikka insener mõtles välja kust ja mida keerata😁 Pole midagi öelda, täitsa mõnus selliselt rikka inimese moodi elada kui sind ette-taha muudkui ümmardatakse. Mõni ime, et mõned kanadalased lausa terveks kuuks hotelli tulevad. Roiskunud kapitalistliku läänemaailma proletaarlane võib viietärni hotelli endale tööliste paradiisis Kuubas lubada😜