Tutvumine, kohanemine, elunautimine. Kuuba2

Ookeani rand "Las Dunas" hotelli ees 

22-Nov Teisipäev

Öösel oli jahedavõitu isegi kerge tekiga magades, ja seda Kuubas! Ärgates süvenes veendumus, et seoses mingi eksimusega saime kinnipandust pikalt ägedama elamise. Avatud kontseptsioon läbi maja, ookeanivaatega rõdust kuni aiavaatega välidushiruumini. Tõele au andes peab küll ookeani nägemiseks pikemat kasvu kodanik olema😉

Käisime kaasaga uudistades ringi, mullivanni mõte Kuuba palavuses ja elektripuuduses küsitav. Vets ja bidee viisakad, sissejalutatav riidekapp, tohutu kummut, öökapid, külmik, minibaar, espressomasin, kaabeltelekas korraliku rahvusvahelise programmiga ja isegi hea kiirusega internet. Mul poleks miskit vastu sellise suurusega majas pidevalt elada, ainult köök oli puudu sellel lihtsal põhjusel, et rikkad inimesed käivad restos einetamas või tellivad hõrgutisi koju mitte ei vaarita ise pliidi ääres. Ei tea kas julgeb riideid välja pakkida ja asju ära panna, järsku tuleb ümber kolida. Lääne tava kohaselt vastutab vea eest hotell või resto mitte klient, samas ei maksa unustada, et oleme kommunistlikus Kuubas.

Üks kuurorti basseinidest

Enne hommikusöögile minekut hädavajalik päikesekreemitamise rituaal, mida vihkan. Õnneks on kaasa nõus mind sisse määrima nii, et ei pea enda sõrmi rasvaseks tegema. Pool üheksa, tund peale avamist, jõudsime ehtsa ookeanivaatega rannakohvikusse. Tüüpiline hommikusöögi valik: salatid, juustud, lihalõigud, saiakesed, koogid, puuviljad, mahlad, jogurtid pluss köögist maitse järgi tellitav munaroog. Toidu kvaliteet hea, valik viietärni resto kohta väike. Nagu hiljem selgus kehtis see ka lõuna ja õhtusöögi kohta. 5 aasta taguse ajaga valik kesisem ehkki kvaliteet sama hea. Kohv väga hea.

Lahkudes kohtusime uksel meile määratud "järelvaatajaga", kes tutvustas lühidalt hotelli olusid ja võimalusi ning reserveeris lõuna ja õhtusöögi. Võime valida kõigi Melia hotellide restosid sõltuvalt maitsest ja tujust, mis iganes menüüd ja kohad meeldivad. Elamise poole jalutades puhkasime basseini ääres korraks jalga ja võtsime värskendavad joogid. Ei väsi kordamast, et paradiislik paik, ja üllatavalt vähe rahvast, pea inimtühi. Mõni ime, paradiisi saavad teatavasti vaid äravalitud😜 Ennelõunal tutvustab reisufirma esindaja meile programmi, vahepeal vaatame omal käel ringi.

           Elamise asukoht tõepoolest ideaalne rannalembesele snorkeldajale

Kuna hotell saare tipul siis kolm erinevas suunas randa - valik igale maitsele. Idapoolseim klassikaline valge korall-liivaga kaetud ookeanirand kulgeb kümneid kilomeetreid pea sirgelt Santa-Maria idatipuni. Meie elamise esine privaatne korallkaljude vaheline kahe pisikese lahega rand ideaalne snorkeldajatele ja madalas vees sulistajatele ning rannal lebamist ning jooke harrastavatele elunautijatele. Fakt, et uksest välja või verandalt alla jalutades viib paarikümne meetrine jalgrada otse snorkeldamisranda teeb asukoha rohkem kui ideaalseks. Maitse suhu saanud ei lase end siit välja ajada, viimases hädas nõus juurde maksma kui hotell oma eksimuse avastab.

Kookospähklid korjatakse tünni

Sunwingi esindaja jagas infi ekskursioonide, üldise eluolu, kuurorti, valuutavahetuse ja saare ning hotellide kohta. Ekskursioonidest kaalusime jeepisõitu tutvumaks sisemaaga. Paraku sisaldas see tubakavabriku külastamist millest kumbki pole huvitatud, hobusesõitu ja dzhunglijões ujumist millest kaasa polnud vaimustuses. Tegime foto eri ekskursioonidest, et hiljem läbi mõelda. Mingit käepaela ei antud: selgitati, et siia ei saa niikuinii keegi teine, kõiki turiste teenindatakse ümbruse hotellides ilma küsimusi esitamata. Ilmselt vastasime kahtluseta turisti välimusele - eks hinnake ise kui pilte näete. Korraks tekkis kerge rassistliku eelistatuse kahtlus, sest tõele au andes polnud meie hotelli külaliste hulgas ühtki tumedama nahatooniga kodanikku. Laias laastus kaks kolmandikku Euroopast, kolmandik Kanadast.

Lõunasöögile läksime kohvikusse varakult, et jõuaksin kahe ajal nelja kildi kaugusele järgmisse hotelli sõitvale bussile. Kaasa ei viitsinud uurimisretkele kaasa tulla, tahtis lihtsalt lennureisu väsimust välja puhata, lebotada ja rahulikult võtta. Mina rahutu hing himustan tegevust. Hommikul ujumas käies oli vesi suure lainetuse tõttu veidi sogane, ilm veits pilvine, snorkeldamiseks mitte kõige parem.

Basseinibaar Kanada lippudega

Teatava üllatusena lahkus buss minutilise täpsusega. Tavaliselt suhtutakse lõunamaades kellaaega õige paindlikult, Kuubas kogesin ka edaspidi jaapanlikku täpsust. On see omane vaid turistipiirkonnale või üldiselt, pole aimugi. Kümne mindiga sõitsime järgmisse ranna ääres paiknevasse hotelli. Esimese asjana haarasin joogi värskenduseks enne kui ringi vaatasin. "Las Dunas" hulga suurem, kuid mitte nii kenade majadega kui meie oma, rahvast liikus ringi hulga rohkem. Siin oli ka suur lava ja väliteater kus zhonglöör parasjagu õhtuse esinemise tarbeks harjutas.

Pilt rannal 1 ja ...

... pilt rannal 2, leia erinevus

Tegin mõned pildid, ja otsustasin miskit hamba alla panna. Grillbaar paistis isuäratav. Lasin ribisid grillida ja võtsin salatit kõrvale. Enne kui taguots jõudis tooli puudutada ilmus välja ettekandja uurides, mida sooviksin juua. Punast veini, degusteerin teie hotelli oma ka ära. Vein oli hea aga ribid kurjadvaimud vintsked, hea meelega oleks koertele närida pakkunud. Pagaritoodete lett paistis vägagi isuäratav, neli koogikest, saiakest kange Kuuba kohviga osutus mõnusaks magustoiduks. 

Minekule asudes võtsin rannabaarist konjaki-mangomahla kokteili ja hakkasin randa pidi lääne poole astuma. Poole kildiga sai jook otsa, õnneks just viimase baari juures. Kuna veel pikalt astuda jõin kohapeal õltsi ning lasin suure termostopsi rohke jääga gin-tonicut täis kallata. Tuul suht tugev kuid ookeanilained polnudki väga võimsad, hüppasin keha maha jahutamiseks korra vette. Üsna ranna ääres läks sügavaks, idatuulest tekitatud hoovus kandis randa pidi edasi, välja tulles jalutasin paarkümmend meetrit tagasi liivale jäetud särgi ja sandadeni. Pikk liivarand meenutas Peraküla randa Eesti looderannikul.

Kotkas

Pelikan

Poolel teel selgus, et päris inimtühi polnudki, kõrgemal luiteäärel pesitsesid mõned seltskonnad ... Aadama ja Eeva ülikondades. Õigus jah, bussisõidul jäi silma mingi "exclusive" villa juurde juhatav silt. Ju siis tegu nudistide kogukonnaga. Kahjuks nagu ikka, esteetilist naudingut neist keegi ei pakkunud, erootikast rääkimata. No mida sa ikka paljastest ülekaalulistest valgenahalistest penskarieelikutest ootad

Foto mereradari tornist "Las Dunas" suunas ida poole

Palju põnevam oli jälgida planeerivaid kotkaid ja kalu püüdvaid pelikane. Rannal oleva radari torn liialt ahvatlev, isegi aresti hirmus ei suutnud hea pildi saamise eesmärgil hoiduda üles ronimast. Kilomeeter veel ja jõudsin meie hotelli esimese rannabaarini. Joogijanuks õlts, rannal pikutamiseks pina colada. Jalad päris väsinud, siinne liiv nii sõre, et isegi lainest märjal alal vajud pahkluuni sisse, kuivas veel sügavamalt. Neli kilti võtab läbi ka joogidopingut kasutanud tüübi.

Poole kuue ajal loojus päike läänerannal. Bänd esitas elavat muusikat, et turistidel romantilisem käest kinni hoides loojangut imetleda või lõbusam jooke rüübates pilti teha. Lõunamaa loojang on kiire, päikeseketas kaob horisondi puudutamise hetkest umbes minutiga jättes järgi vaid helenduse taevas. Pimedus tuleb kiiresti, Kuubas tänu elektrikatkestustele pole ka valgusreostust, tuled vaid kuurortites.

Õhtusöök oli meil reserveeritud poole kaheksaks mereandide restorani "Los Navegantes" Toit väga hea kuid vähevõitu nagu peenetes toitlustusasutustes kombeks. Vein tõsiselt hea, nii valge kui punane nagu kaasa klaasist maitstes veendusin. Etteruttavalt võin kinnitada, et kogu reisu ajal sain vaid kaks korda keskpärast, muidu alati väga head või lausa suurepärased veinid. Mangojäätis musta kohviga viis keele alla. Meeldiva ja kiire teeninduse tasuks jätsime dollari veiniklaasi alla.

Meie majake õhtuvalguses

Õhtu veel noor, magama minna liialt vara. Põhibaari juures toimus kohalike muusikute esinemine. Istusime kuulama ja lasime järjekordsed joogid ette kanda. Kaasa mul kavalpea, tellib enamasti igasugu häid kokteile aga alkovabana. Kuulasime musat, jalutasime ringi ja kui poole üheteist ajal pillid kotti pandi läksime tuppa. Kaasa keeras termostaadi mõistlikumale temperatuurile, 23 soojakraadi peale.