Nägu märjaks, Mangroovid ja Kotkas. Kuuba 4

Maski on kaks senti vett sisse tulnud😱

Tõusu-Mõõna tabel

Hommikul läksin viskasin kõigepealt varakult pilgu merele, lained olid veidi rahulikumad. Käime kiirelt hommikusöögil ära ja siis lestad jalga ning koralle ja kalu vahtima. Loodetavasti on vesi selginenud. Kiirustamise põhjuseks tõusu-mõõna ajastus. Tänane tõusu kõrgeim moment nimelt 8:20 AM. Kindlasti tekib küsimus, et mis vahet see tõus või mõõn peaks tegema. Paraku selles rannas kus meie oleme on üle korallrihvi sügavasse vette saamine mugav vaid tõusu ajal - tund kaks enne ja pärast. Põhi on liivarannast edasi terav, kaetud merekarpidega. Lisaks ohtralt merisiile, kelle peale kindlasti astuda ei taha ja seda mitte humaansetel vaid puhtpehmolikel kaalutlustel - kuradi valus ja tülikas ogasid jalast kätte saada. Snorkeldama on eelistatav minna enne tõusu või haripunkti ajal, sest mul pole tõusu-mõõna hoovuste kohta aimugi. Mõõna väljavoolus ei taha lasta end imeda kaugemale ookeanile hulpima.

                        Hommikul hotell meie päralt, isegi aednikke polnud

Kaheksa ajal varajasel tunnil on resort täiesti inimtühi, isegi aednikud pole veel tööd alustanud, turistid magavad sügavat und ehkki kohvik juba 7:30 avatud. Kõht kenasti täis, tagasi oma tuppa, vuntsi ülaosa maha nagu füüreril (seda ikka maski veekindluse mitte moejoone pärast), kreem peale ja sammusime randa. Esimene kord otsustasin mobla maha jätta, plaanis kiire uurimisretk. Vette astudes sain aru, et lestad jäid koridori. Õnneks vaid mõnikümmend meetrit edasi-tagasi jalutust nende toomiseks. Termostopsi haarasin ka kaasa, rannal juba tüüp uuris mida juua tahan.

Kalüpsot ei viitsinud panna, ujukad ja õhuke liibuv spordisärk, et selga ära ei põletaks, ujumismüts samal põhjusel. Hoiatuseks kõigile, keskmine heledanahaline eestlane põletab end ka novembris 22 laiuskraadil tunni aja ujumisega ära, tean omast kogemusest. Niisiis astusin varustusega veepiirile ja peale lühikest kaalutlemist istusin vette, mis siinseis oludes külmatunnet ei tekita. 

Snorkeldamise varustust on kõige mugavam märjast peast peale sättida: lestad libisevad paremini jalga ja mask istub palju veekindlamalt kui vette kasta ja nägu märjaks teha. Kuna parasjagu praktiliselt tõusu kõrgpunkt, lasin pooldesäärde vees kõhuli ja tegin veits krokodilli kuni põlvini vees sai juba lestasid kasutada. Tõusu-mõõna vahe 80 senti, ujusin esimesest korallipinnast mugavalt üle, väikesi merisiilikuid õige tihedalt õnarustes näha.

                     See järgmise päeva video kuna moblat kaasas polnud

Vees oli ikka veel hõljumit kuid eelmise päevaga võrreldes palju selgem. Kalad ei lasknud end kaua oodata, juba pooleteise meetrises vees lahesopist välja ujudes hakkas mitmeid silma. Tavapärase korallide kallal krõbistamise summutasid vastu rahu murduvad lained. Hoidsin mõne meetri distantsi, et suurem laine vastu koralli ei viskaks. Mask lekkis alguses nagu ikka. Lahenduseks tuleb vee all nina alt maski veidi eemale tõmmata ja samal ajal nina kaudu õhku välja hingata. Maski sisse hingatud õhk surub vee alt äärest välja nagu füüsikaseadused ette näevad. Vesi oli nii soe, et mask ei läinudki seest uduseks, tavaliselt sülitatakse udu vältimiseks enne sukeldumist maski klaasile.

Liivapõhjaga kanjon korallide vahel

Igat sorti kalu oli üllatavalt palju, tõepoolest uju nagu akvaariumis. Rahulikult hõljudes ja ujudes oled kalade jaoks tavaline objekt, võid nende tegutsemist rahumeeli jälgida. Kahju, et kalade liike ei tunne, iga kord olen mõelnud, et peaks end eelnevalt ihtüoloogiliselt harima aga seni see vaid mõtteks jäänud. Liikusin aegamisi mõnisada meetrit korallineemiku lõpuni.

Vilkam elu käis kohe lahe suudmes, korallrahu vahetus läheduses ja neeme otsas. Merepõhja reljeef nagu ulmefilmides igasugu põnevate "pinnavormidega" mis kuiva maa peal kaua vastu ei peaks. Veealuste rahude vahel sügavad avamerele suunduvad valge liivapõhjaga kanjonid. Rahude lõpus ühtlane valge liivaga kaetud merepõhi, aegamööda laskus umbes 5-6 meetrist kümneni ja edasi. Seal ujusid üksikud suuremad kalad, enamus siblis ringi korallrahude ümber "meriheinamaal" vetikaid nakitsedes. 

Koha peal hõljudes oli selge, et mõõn alanud, põhja vaadates näha kuidas voolus tasapisi mere poole kannab. Looded kulgevad sinusoidselt, seega alguses hoovus suht nõrk, kõige tugevam just poole peal milleni mitu tundi aega. Tuul ja laine olid tagasi ujudes vastu aga lestadega rahulikult lükates polnud mingit küsimust. Vaatasin põnevamates kohtades veel ringi enne kui rannale välja ujusin. Vesi oli selleks ajaks oma 10-15 senti alanenud.

Populaarteaduslik vahepala: Te ikka teate, et tõusu-mõõna põhjustajateks Kuu ja vähesel määral päike. Kuu teeb tiiru ümber maa kuu ajaga ehk kindla maapinna punkti suhtes liigub vaid veidi aeglasemalt kui päike (tegelt muidugi liigub maapinna punkt Päikese ja Kuu suhtes).  Eelnevaga seoses on tõusu-mõõna tsükli pikkus jämedalt 24 tundi ja 50 minutit, 2 tõusu ja kaks mõõna nagu kahe täisringi siinusegraafik. Kas keegi veel väidab, et koolimatemaatika algtõdedest pole kasu. 

Nutikam kodanik märkaks vastuolu: miks kahe ringi kui 25 tunni jooksul keerab maakera end kuu suhtes vaid ühe ringi. Aga sellepärast, et tõususid on maa peal ühes tsüklis kaks: kuule kõige lähemal ja kuust kõige kaugemal, samuti kaks mõõna.

Lasin endale joogi tuua, kes enam mäletab mida, igal juhul ergutava ja kergelt joovastava. Tõele au andes tuleb tunnistada, et esimene käik oli kiirelt tuppa vetsu, sest millegi pärast tuleb mul ujudes alati hirmus põiekas ehkki ookeani vett ei larbi kahe suupoolega. Päikesevarjus kuivasin kiiresti, võtsin järgmise joogi ja uurisin kas kaasa sooviks tulla uurimisretkele mööda randa laguuni poole. Ta väitis, et toolil palmilehtede varjus jaheda meretuule käes lebotamine ja raamatu lugemine täiesti rahuldavad tegevused. 

                                     Sihikindel krabi suundub kookosemetsa poole

Mis ikka, läksin üksi (õieti küll koos pooleliitrise kokteili täis termostopsiga) hulkuma, nagu tüüpiline esimese maailma turist. Hoiatasin, et kui öhtusöögi ajaks tagasi ei jõua, saatku kelner kokteiliga mind randa pidi otsima. Kardetavasti leban janust nõrkenuna rannal samas kui krabid juba varvaste kallal maiustavad.

   Kannibalismiorgia, kui rannal maha kukud pannakse natukese ajaga nahka

Mangroovid merevees liivapõhjal

Ümber neemetipu hotelli kolmas loojanguvaatega rand. Siin algab juba madal liivase põhjaga kohati veetaimestikku täis kasvanud laguun. Ujumiseks mitte nii mõnus kui avameri. Neem varjab ka metetuule, kohe läks mitu kraadi palavamaks. Kui ookeani ääres oli mõnus +26C ja tuul siis siin tundus +30C ligi, vaiksem, palav ja niiske. 

Laguunipoolne madal rand

Siin seal kasvasid mangroovid ranna ääres vees. Pisikesed kalad ja krabid sebisid juurte vahel ringi. Polnudki nii tühi nagu arvasin, jalutasin mööda kolmest villast, hiljem selgus, et tegu kallite spetshotellidega. Samas mõnusat ujumisranda seal polnud ja muidu ka hullult palav, ühtegi inimest küll sima ei hakanud.

Kiiktooli sektsioon

Ribide närimisest sinine

Õhtusöögi olime bronninud "Las Dunas" Itaalia restos. Buss viis kuue ajal, meil oli tunnike aega veeta, et ringi vaadata. Kaasa õhutusel istusime penskarite kiiktoolidele ja tellisime joogid. Kuna mul oli Eesti jalgpallikoondise särk seljas väitis ligiastunud kelner teadvat üht teist Eestist ning luges lisaks Tallinnale ja Tartule üles mitu teist linnanime, teadis isegi mõnedest meile olulistest sündmustest. Ei olevat kunagi käinud Eestis aga talle pakub huvi geograafia ja maailma riigid. Pisikese Eesti elanikuna oli see muidugi enesetunnet tõstev. Tüüp teenis oma jootraha igati ära, no isegi kui see tema taktika turistidelt dollarit välja meelitada siis vähemalt on vaeva näinud.

Viisakas puhas marmorist peldik värskete lilledega!

Itaalia restoran osutus üheks vähestest pettumustest, seda mitte niivõrd kulinaarsest küljest kui atmosfääri ja miljöö poolest. Kõige parem kirjeldus oleks näidiskalurikolhoosi söökla, kus millegi pärast ettekandjad toitlustavad. Istmed ebamugavad, seinad odavast kahhelkivist ja valgustus imelik - ärritavalt sinine. Isegi mobla kaamera sattus segadusse, milliseid toone filtreerida, miliseid mitte - paar pilti tulid poolest saati sinised, poolest saati pruunid, mõni täiesti sinine. Samas üllatas mind koht, kus kodanikel ette nähtud keha kergendamas käia: viisakas, puhas, värske lõhnaga, lilleõitega kaunistatud marmorist asutus - sellises kohas võib turist tõepoolest täie mõnuga sittumisele pühenduda😁

Kotkas õhtupimeduses koduust valvamas