Lõunamerepuhkus koduaias

Päevapilt: Lõunamerepuhkus koduaias

Tänast päeva sai täiega lebolt võetud. Mida sa hing ikka teed kui väljas sooja 30 kraadi, niiskusindeksiga tunned nagu oleks 40. Jooksma ju sihukese palavusega ei hakka minema, magasime sügavalt ja pikalt. Hommikusöök õues nagu mulle meeldib kui ilmastik vähegi sobib (mis tähendab kergetest miinuskraadidest kuni +30°C) Kohv ja kringlilõigud nina all surfasin netis, jahutuseks külmkapist võetud arbuusitükid ja pilsner. Äkki turgatas mõte: täpselt sama tunne on hommikuti lõunamere puhkusel olles: nats liiga palav aga muidu täielik lõõgastumine. Ok, basseini ja liivarannani sutsu rohkem maad, kilt või kuus vastavalt. Samas ei pea lennukipiletite ja hotelli eest maksma.

Õnneks olen selline inimene, kes suudab hetke nautida laskmata end ebamugavatest igapäevaelu faktidest häirida. Nagu näiteks sellest, et ühe paiku pean töölesõiduks end valmis sättima hakkama. Tegelt päris üheni ei saanud lamamistoolis läpakas põlvedel tukkuda. Proovisin märkamatult kikivarvul hiilides külmikust järgmist õltsi hiivata aga kaasa kuulis põrandalaudade naksumist ja hüüdis teisest toast, tuues mind tagasi banaalsesse reaalsusse. 

Nimelt olevat "alles" eelmine nädal lubanud netijuhtme jaoks seina augu teha. Kodurahu ja tunnistagem ausalt - õigluse (üks auk seinas on kindlasti väärt kringlit) huvides ei kasutanud netist üleskorjatud äärmiselt tõepärast ja momendil ka ajakohast meemi - vasakule vaat!

Kui nüüd tõsisemaks minna siis normaalse abielu ja isegi kooselu puhul ei peaks inimesed pidevalt arvestama kui mitu ja kui väärtuslikku teenet teineteisele või ühiseks hüvanguks tehakse. Seega surusin maha instinktiivse põhjenduse leidmise, miks just praegu ei saa auguga tegeleda, ja tõin tööruumist drellpuuri. Nats puurimist, nakitsemist ja urgitsemist ning oligi juhe seinast läbi ja läpakasse ühendatud. Miks wifi korralikult ei töötanud just selle läpakaga oleks rohkem aega ja vaeva nõudnud.