French River, Lained, 19sep

Hea, et viitsisin vastu hommikut madratsisse õhku puhuda, sain kahe tunni jagu kosutavat und enne kui pool üheksa silmad lahti ajasin. Pea veits uimane ja kondid jahedad aga muidu suht normaalne olemine. Vasak külg, mille vastus kutsik põõnas oli täitsa soe. Magamiskott siiski õigustas enda +5°C reitingut, ära ma ju hommikuks ei külmunud ja isegi kurguvalu ei saanud, nina ainult nats tatine. Ilm oli jahe aga päikseline, kobisin välja, et hommikukohvi jaoks lõke üles teha. Eelmise päeva kogemuse põhjal sain seedriokaste sütitusega kiirelt väikeste okste pinu põlema. Suurt tuld polnud mõtet teha, siis ei pea lõkke kustutamisega jamama.  Niikuinii hakkan kohe peale hommikusööki liikuma, täna vaja veidi pikem maa läbida.

Telgil lasin kastest ja hingeauru kondensatsioonist kuivada aga asjad korjasin välja seni kui vesi keema hakkas. Puu otsa riputatud toidukoti lasin alla ja andsin Sushile tema toidu ette. Kuts nuusutas ja vaatas mulle küsivalt otsa, kas miskit paremat pole? Söö enne seda, eks siis vaatame proovisin looma meelitada. Paraku polnud mu esinemine piisavalt veenev, loom lonkis veidi eemale päikselise kalju peale ja lasi kõhuli ning vahtis kärestikku. Kohv valmis lõpetasin viimase kringlilõigu ja sõin kaks pizzatükki. Kaerahelbe pudru järgi isu polnudki. Sushi meelitasin tema toidu kallale puistates mõned pizza ja vorstitükid krõbinate peale. Lõpetuseks leib suitsuvorsti viiludega ning kõht tundus täitsa täis.

Toit ja riided kotti, peale seda võisin ka kuivanud telgi kokku pakkida. Sileda graniitkalju peal on eriti mugav telki rullida, pole okkaid ja prahti mida peaks ühtelugu ära pühkima. Enne kraami süsta juurde tassimist viskasin pilgu nii telgi kui lõkkeplatsi peale - tuli kustunud ja plats puhas. Kaalusin korra kas viia kraam maad mööda või riskin kärestikust alla sõiduga. Ei viitsi vedada, pealegi paistis telgiplatsi juurest allavoolu minek suht lihtne.

Kui olin süsta vette tassinud ja kraami sisse toppinud oli kutsiku kord. Too vaatas mulle kahtlevalt otsa keeldudes kutsumise peale lähemale tulemast. Veenmiseks ei viitsinud aega raisata, ronisin talle kalju peale järgi ja krabasin ujumisvesti selja peal olevat käepidet pidi kaenlasse. Tõstsin ümiseva looma süsta, nügisin enda istmelt ettepoole oma kohale ja ronisin ise järgi. Olles end mugavalt istuma sättinud oli ka koer rahunenud. Minu küsimise peale: "mis kärestiku peale minemisest arvab", avas vaid ühe silma. Kell 11:37 lükkasin meid aeruga kärestiku peavoolu suunas liikuma.

Mitte minu foto 18 sep öösel Ontariost

Vool täiesti sõidetav, paari minutiga olime kärestiku all vaikses vees. Hiinlase telgiplatsist mööda sõites tervitasin teda. Mees kutsus kaldale lähemale, tahtis midagi näidata. Tõi oma kaamera ja tõmbas eelmise öö pilte ekraanile. Öösel kahe ajal kui telgis külmetasin olid taevas võimsad virmalised vehelnud. Kuradi kahju, et maha magasin. Ta ütles, et oli isegi mõelnud tulla ja mind üles ajada, muidugi oleks võinud. Vahetasine kontaktandmeid, et saaksime hiljem teineteise pilte vaadata. Jordani nimeline hiinakas pakkus välja, et võiks teinekord koos kuhugi minna. Olen ma tõesti nii kütkestav🙄, nii lühikese tutvuse peale mainisin viisakalt: "you never know".

Kohe on kaardil veel üks kärestik, paraku tegu vaid veidi kiirema vooluga kohaga. Edasi suht sirgjooneline mitme kildi pikkune "kanal" iidses kaljupraos. Turja ja selja lihased andsid tunda. Olles end mugavamalt istuma sättinud ja lõdvemalt aerutades kadus valu ja kangestus. 

Kui liiga järsult liigutada või pöörata oli alaseljas külje peal teravalt tunda. Kauguses, kangastus lausa miraazh: pidin mitu korda silmi pilgutama veendumaks kas tõepoolest on tegu õllepudeliga. Eks ole natuke nagu pilvedega, iga inimene näeb just seda mida tahab, ühel pole rohkem õigus kui teisel. Oskab keegi mu miraazhis muud kui õllepudelit näha😁?

Kahjuks nagu ikka, keel vestil lähemale aerutades, muutus kujutis järjest ebamäärasemaks kuni olin sunnitud mõttes õltsist suu puhtaks pühkima. Tegelt siiski mitte päris, sest süsta põhjas lebas kaks kanepiõlle purki, kaks olin eelmine päev konsumeerinud. Siledast graniidist kallas ja põnevatesse vormidesse lihvitud kaljusaared jätsid mulje nagu oleksin looduse kunstimuuseumis. Tuul oli kogu aeg tagant muutudes tasapisi tugevamaks. Saarte vahelt lahele jõudes hakkas tuul pöörama ja lained muutusid veidi suuremaks.

Kui neljaks päevaks jääda võiks ka siin varakult telgi üles panna ja niisama saarestikus ringi sõita kuni isu on. Kaardi põhjal otsustades oli kolm telgiplatsi 800, 801 ja 802 suht lähedal. Ühte ei suutnud leida, ehkki GPS näitas väga konkreetselt õigeid koordinaate. Teisel platsil oli kõikjal paljas kaljualuspõhi, ei ühtki tuule eest varjulisemat või vähegi pehmemat kohta. Lekkiva õhkmadratsiga sihukesse paika ei taha jääda. Väikese kaljusaare peal asus kolmas, plats 802. Otsustasin randuda, nats einestada ja mõelda, mis edasi teen.

Sajakonna meetri pikkusel ja mõnekümne laiusel laiul tiiru tehes mõistsin: ka siia ei saa jääda. Kaljupragudes kasvasid vaid mõned põõsad ja madalamates märgades kohtades turbasammal. Küttepuid lõkke tegemiseks polnud üldse. Ainus tore avastus olid igavesed pirakad näpuotsasuurused jõhvikad. Olingi tee maha unustanud, korjasin kohvitassitäie õhtul kuuma veega luristamiseks. Istusime kutsikuga tuulevarju päikesest sooja kalju peale, korkisin õlle ja tegin pizzakarbi lahti.

Kaarti uurides oli selge valik: kaugemale läände sõites ei jõua kindlasti vähema kui nelja päevaga marsruuti läbida ja isegi siis võib keeruliseks kujuneda kui tuuleolud peaks ebasoodsaks minema. Senine tagant-tuul on minu kogemuste põhjal haruldus, tasakaalu mõttes on kõigi eelduste alusel viimasel kahel päeval vastutuult oodata. Ilmateate kohaselt küll lubas kogu nädala ilusa ilma kuid mine sa tea, mingit värsket infot polnud võimalik saada ja ilm teatavasti pidevas muutumises. Otsustasin sõita plaanitud veidi pikema ringiga tagasi idapoole ja telgitada kusagil seespool saarestikus, seal paistis mitmeid valikuid.

Vahepeal oli tuul tugevnenud ja natukese ajaga pööranud põhjatuulest edelatuuleks. Kui laiule saabudes puhus paremalt tagant siis nüüd paremalt küljelt ja tagant ehkki ise tegin enam kui 90° pöörde. Ametlik meretee läks saarestikust läbi kuid otse üle lahe lõigates oleks tonks maad lühem. Laine ei tundunud väga paha, jänest igatahes veel ei olnud, kui peakski tõusma keeran allalainet saarestiku suunas. Kutsik paati ja kagu suunas aerutama. 

Kui tuul püsis suht soodsalt paremalt tagant siis lained keerasid peale laidude vahelt välja jõudmist paremalt kergelt vastu. Ses suhtes parem, et päris külglaines tasakaalu mõttes palju ebamugavam sõita. Lahe keskele jõudes pidin hakkama vaatama iga lainet ja sellega vajaduse järgi kaasa kallutama või läbi tõmbama. Seni kui murdma ei hakka pole probleemi. Kutsik oli üllatavalt rahulik ja lasi suure õõtsutamise peale mu põlve peal silma looja. Vahel liigutas kõrvu või raputas kui pritsmeid selga sai.

Kahepoole kildise aerutamisega lahest üle saanud lasin veel poolteist kilti saarte ees suures laines edasi enne kui tuli otsustada kummalt poolt järgmisest saarestikust mööduda. Tuulepoolsest küljest ei tahtnud riskida, seal tuli laine kaugelt silmapiiri tagant otse, isegi randuda võib olla tülikas. Keerasin allatuult ja alla lainet NOO, et saarestiku varju pääseda. Nüüd läks sõit nagu Kalevipoja "Lennukil", surfasin süstaga lainete turjal nii, et vesi mulises ninas ja pritsis kahte lehte. Sihukest tempot pole kunagi avrem arendanud. Kaks kilti oli lust ja lillepidu, vahepeal pidasin laiu varjus kinni veendumaks, et hooga mööda ei põruta, vastik oleks vastu tuult ja lainet tagasi punnitada.

Kilt saarte varjus uuesti kagusse, siis kildi jagu avavee lainet, mis kohati liigagi põnevust pakkuv ja edasi alla tuult ja lainet saarte vahele telgitamisplatsi otsima. Esimesed paar ei sobinud ühel või teisel põhjusel. Kuna inimesi üldse polnud ei hakanud ka keskpäraseid võtma. Pika saare lõpus oleva number 722 kohta oli kaardil info, et väga halvas korras, otsustasin siiski vaadata ja hästi tegin. Telgiase mõnusal seedriokkavaibal, lõkkekohtasid kaks: ülal kaljul ja all telgi lähedal tuulevarjus. Küttepuid jalaga segada äsja ümberkukkunud kuiviku näol. Saare otsas asuva kalju pealt avanes vaade 270° ulatuses. Mobla teekonnamõõtmist kinni pannes on kell veerand kuus, läbitud 19 km.

Tavapärane tegevus, lõke peale ja telk üles. Nüüd selgub üks pisike ebamugavus, siin  nimelt mõned sääsed, mis sellise aastaaja kohta peaks haruldus olema. Õnneks siiski mitte nii palju, et segaks. Õhtusöögi ajal istun päikese kätte kaljule ja naudin viimast õltsi pizza viiludega, täitsa üllatav kaua neid jagub. Leiba vorstiga mitu viilakat, piinlik oleks tagasi viia. Lõpuks koti põhja ununenud juustusai ja magustoiduks Kalevi energiabatoon kohvi kõrvale. Miskit asjalikumat süüa ei viitsi ikka vaaritada, no kui kõht ei nõua mis ma ikka sunnin.

Kohvi keetsin ülemisel lõkkeplatsil ja proovisin pikemalt ülal olla, et mitte unetult telgis pöörelda. Väike lootus oli ka virmalisi näha kuid seda ei juhtunud. Taevas küll selge ja tähti täis aga põhjasuunas ei toimunud mingit valgusetendust. Ühe pisikese meteoriidi siiski nägin. Sel ajal kui mina lõkke ääres mõtteid mõlgutan põõnab Sushi õnnelikult sealsamas kõrval teki peal. Vahepeal võtan ta sülle kui tüüp tahab tekk seljas hulkuma minna. Enne poole kaheteist ajal telki minemist panen alumisel lõkkekohal neljale suurele pakule tule alla, põlevad tasapisi poole hommikuni. Sushi sätin seekord vasakule poole, kus mu magamiskoti lukk, sealt mugav talle kotiäärt soojenduseks peale panna ja elukat enda kõrvale sikutada kui külmaks läheb. Madrats läheb ikka tühjaks aga pole nii külm kui eelmisel päeval, uni ka parem.