French River, Põlenud kõnnumaa, 20sep

Ärkasin Vixen saarel poole üheksa ajal. Uni oli parem, ei külmetanud nii palju kui eelmine öö ja küljealune kah kuidagi pehmem ehkki madrats endiselt tunniga tühi. Ju vist hakkab kere karmide tingimustega ära harjuma, mis muud. Pikutasin telgis ja kalkuleerisin ajakava: kui tahaks täna koju sõita peaks hiljemalt 10 ajal süstaga liikuma saama. Aga milleks kiirustada, olen sõitnud 300 km linnast välja, et metsikut loodust nautida, kust mul nüüd äkki vajadus tagasi inimeste hulka kiirustada. Küll saavad töö juures päeva ka ilma minuta hakkama. Jõudes otsusele, et kiirustada pole mõtet oli kohe palju lebom olemine. Ilm endiselt ilus ja päikseline, suht soe. Lõke peale ja tegiasjad välja, telk külili kuivama.

Esimese asjana kuum kohv hinge alla ja viimane pizzalõik kõrvale. Avasin kaerahelbepudru paki, puistasin kohvitopsi ja kuuma vett peale. Paari minutiga imavad helbed vee sisse ja omavad pudru konsistentsi. Mulle tegelt meeldib pigem vedel puder, seega veega kokku ei hoidnud. Putru sai algul äärest lausa rüübata. Potti ei teinud kuna topsi mahust piisas ja pealegi ei viitsi nõudepesuga tegeleda. Puder nahas kallasin uue vee ja lisasin kohvi, kaks kärbest ühe hoobiga: tops pudrust pestud ja kuum jook vorstileiva kõrvale koheselt olemas. Kutsik sõi seekord oma portsu kenasti ära, küllap jäi eilsest meelde, et lõuna ajal süüa ei saa.

Tasapisi pakkisin asjad kokku, panin kottidesse ja lebotasin momendi koeraga päikesesoojal kaljul vaateid nautides. Süsta lükkasin seekord kaldast minema heaendelisel kellaajal 11:11. Täielik müstika aga tuul oli endiselt tagant, ehkki suht nõrk ja siin saarte vahel poleks ka vastutuulest süstaga erilist probleemi. Kanuuga on üksi sõites vastutuul ja tuul üldse palju keerulisem hallata, sest parras kõrge ja tuuletakistus oluliselt suurem ning sõudma pead ühelt või teiselt poolt, koormus lihastele ja seljale pole sümmeetriline.

Jällekord oli põhjust GPS'i ja moblal olevat Google kaarti kiita. Müriaadi pisisaarte ja pikkade kitsaste kaljuneemikute vahel ikka jube keeruline paberkaardi ja kompassiga navigeerida. Tegu oli sõna otseses mõttes saarte ja neemikute labürindiga, ilma kaardita ei teaks kas üks või teine kanal viib järgmiseni või saab otsa, kas kusagil neemikute vahel salajased läbipääsud või mitte, millised saarekeste lahed just need õiged, kust sisse peaks pöörama. Google kaardiga lihtne, lausa üksikud puud näha kui suurenduse maksimumi zoomid.

Poolteist kilti kirdesse järsk pööre kagusse ristsuunalisele kaljudevahelisele kanalile. Pool kilti aerutatud sattusin omapärase vaate peale - pikk laht graniitkaljude vahel eraldas kahte täiesti erinevat maastikku, mis kunagi olid identsed olnud. Vasakul tavaline kaljupealne ürgmets, paremal metsatulekahju mõne aasta eest üle käinud. Hiljem selgus, et tegu 2018 aasta tulekahjuga mis hävitas 112 ruutkilomeetrit metsa. Peagi keerasin uuesti kirdesse kusjuures pidin teraselt jälgima, et õigest lahesuust sisse sõidaksin, muidu põrutaks paar kilti mõttetult kuni veepind ootamatult otsa saab. See veetee pidi olema isegi hooajal suht harva kasutatav, ühtegi telgiplatsi polnud kuni järgmise suure järveni. Esimene portaazh nelja kildi märgi peal. Pikk kitsas kanal lihtsalt lõppes kivihunnikuga kust veidi vett läbi nirises.

Süst kaldasse ja portaazhirada otsima. Kaardil oli hoiatus, et see märkimata. Esialgu proovisin otse üle kivihunniku ronida, aga peagi selgus, sealt pole võimalik. Natuke ringi vaadates märkasin kollast märki, oli küll rada tähistatud, ja üldse mitte halvasti. Lihtsalt raja algus siitpoolt keeruline märgata. Kõigepealt seljakott ja muu kraam teisele poole tassida. Algus nii järsk, et Sushi ei saanud üles, pidin teda kutsuma ja aeruga tagant utsitama, sest looma valitud kergem tee oleks viinud soisesse tupikusse. Liikuda sai mööda kitsaid graniitseljandikke, ümber kukkunud põlenud ja kuivanud puud muutsid teekonna tõeliseks takistusrajaks. Õnneks portaazh suht lühike, vaid 220 meetrit. Teise tretiga viisin süsta ühe hooga, kutsik sibas kaasa hoidas viisakat distantsi, et mitte jalgu jääda.

Teisel pool tõmbasin momendi hinge, lonksasin vett, tegin paar pilti ja ronisime uuesti süsta. Poole kildi pärast jõudsime vähe suuremale järvele Fox Lake. Siinne põlenud maastik oli kuidagi kõle ja elutu, ei kujuta ette mingeid suuremaid loomi piisavalt toitu leidvat. Aga mine sa tea, põdrad söövad ka vetikaid ja põdrasamblikku leidus kaljudel laialt. Kaljud ja põlenud tüükad, järved, kanalid ... ühetaoline ja samas iga pöörde taga nii erinev. Tore oleks tegelt hoopis rahulikult võtta, telgi kuhugi paariks päevaks paika panna ja süstaga lihtsalt ringi sõita ning erinevates kohtades kaljudel ronida. 

Kõige kitsam läbipääs oli selline, kus kahelt poolt võis kaldakaljut katsuda, süsta põhjaga läksin vastu kivi, kuts ehmus karilesõidust ja kippus sülle. Rebasejärv läks nime poolest sujuvalt üle Rebaseojaks. Millal täpselt oli õige raske hinnata, sest järve, kanali ja jõe tähised olid siinsel maastikul pigem sümboolsed.

Iga natukese aja tagant pildistasin põnevamaid vaateid. Suurtest graniidimürakatest varing kutsus ronima aga kuhu ma kutsika jätan, ta poleks seal turnida saanud, kukkunuks veel kuhugi prakku. Korra võttis kõhedaks kui arvasin kaugemal karu nägevat, täpsemal silmitsemisel tegu vaid graniitseinast välja kukkunud rahnust jäänud süvendiga, mille vari karule sarnanes.

Järgnesid kaks lühikest portaazhi, 200 meetrine üsna tõsise ja järsu ronimisega ning 140'ne hulka kergem ning olimegi suuremad takistused ületanud. Istusime kutsikaga, näksisime veidi ja vaatasime kaarti millist telgiplatsi valida. Kell alles pool neli, tegelt jõuaks kenasti tagasi auto juurde enne pimedat aga kuhu meil kiiret, naudime ilusat õhtut looduses. Täna aega veidi korralikumat õhtusööki vaaritada, makaronisöögipakendi peale mõeldes tuli sülg suhu. Esimene telkimisplats 634 kohe otse üle lahesopi saare peal, vaatame üle, kui ei meeldi sõidame järgmise juurde, paari kildi ulatuses mitu tükki. Randumine oli igati mugav, otse kahe kaljukiilu vahele.

Kutsik kargas välja ja hakkas põnevil nuuskima, võimalikke telgiplatse mitu, lõkkekohal paar palki ja pakku istmeteks ning kaks suurt kivi laudadeks. Parim koht seni nähtutest, siia jääme, pole mingit mõtet edasi otsida. Kõigepealt tuli nuputada, milline telgitamiskoht parim, kas eelistada lummavat vaadet või pehmet samblast küljealust. Otsustasin vaate kasuks, kui peakski ümber mõtlema siis telki on väga lihtne ilma lahti võtmata kümmekond meetrit ümber tõsta. Ilm õige palav, nahk kuum, enne telgi püstitamist ja asjade pakkimist käin ujumas. Vesi oli 20 kraadi juures just parasjagu karastav, koergi kargas mulle järgi suplema. Päevateekond 12 kilti nelja tunniga.

Lebotasime veidi kuivades soojal kaldakaljul ja läksime siis mööda saart hulkuma. Lõunapoolne ots paljas sile kalju 270 kraadise vaatega järvele ja päris järsu kukkumisega otse vette. Siit võiks tahtmise korral hoogu võtta ja nii 10 meetri kõrguselt vette karata. Turnisin natuke kaljusid mööda, liiga järsku kohta ei läinud, Sushi hakkas niigi muretsema ja niuksuma kui ei saanud ise mulle järgi ronida. Põhjapoolt oli saar metsa ja kadakatega kaetud, suht raskesti läbitav. Vedasin metsast veidi kuivikuid kütteks juurde ehkki eelmised matkajad olid kuigipalju meile jätnud. Siin oli ka kasetohtu lihtsam leida. Kadakad ainult kole tihedad ja torkivad.

Kõht oli tühjaks läinud, paras aeg tuli üles teha ning pott veega peale panna. Menüüks täna eelpoolmainitud makaronisöök peene nimetusega "Creamy bacon carbonara". Alustuseks kohv ja leib vorstiga. Teatava üllatusega leidsin leibade juurest viimase pizzatüki mis läks jagamisele. Kohv joodud tekkis küsimus kuidas peaks makarone valmistama. Seni matkal olles on minu ülesandeks olnud alati lõkke tegemine ja telgi püstitamine samal ajal kui naised toidu eest hoolitsenud - tean küll et sihuke töökorralduse jagamine kostab hirmus diskrimineerimine, aga meil osutus kõige efektiivsemaks. 

Nüüd siis lugesin pakilt, et tuleb võtta 250ml vett ja 250ml piima ning keema ajada ja lisada 15ml võid. Mille kuradiga ma seda mõõtma peaks, pealegi vaid järvevett käepärast - kohvist järgijäänud veehulk potis tundus sobivat. Paki sisu kallasin sisse aga kuumust soovitatud "mediumi" peale küll ei osanud keerata. Keeta oli vaja veel kuus minutit, mul tundus hulka kauem minevat enne kui makaronid mõistliku pehmusastme omandasid. Toit meenutas rohkem makaronisuppi aga maitses kõigele vaatamata oivaline. Kutsik muidugi keeldus oma krõbinaid katsumast kui sihukesed lõhnad levisid, ei jäänud muud üle kui osa vedelikust ja mõned makaronid tema krõbinaile kallata.

Istusime soojale seljatoega kaljule päikeseloojakut vaatama ja lasime hea maitsta. Kõige kummalisem oli aga see kui kiiresti kõht täis sai, vaevalt pool portsu jaksasin ära süüa, ülejäänu panin hommikuks tühja pizzalõikude karpi. Mekkisin veidi konjakit kohvi kõrvale, paraku polnud see jook vahepeal sugugi paremaks läinud, tuletas maitsega elavalt meelde mu esimesi koolipõlve kogemusi kärakaga kui sõpradega sihukest jubedust pidi alla neelama, et kõva mees paista. Mis mul viga, ega ometi koroona salakavalalt konjakimaitse tunnetust modifitseerinud. Pigem vist lihtsalt asjaolu, et suvel tavaliselt kangemat kraami ei meki, maitsenäsad pole sihukese asjaga harjunud.

Enne pimedat riputasin toidukoti üles, panin telgiasjad valmis ja istusin siis koeraga esialgu kaljul ja hiljem lõkke ääres. Järsku kostis teispool järve huntide ulgumist, Sushi üllataval kombel eriliselt ei reageerinud. Kikitas veidi kõrvu aga ei näidanud üles ei uudishimu ega hirmu. Hea, et ise uluma ei pistnud, muidu võinuks öösel veel külalisi oodata. Natuke murelikuks tegid läänekaarde ilmunud pilved, loodetavasti ei hakka sadama. Mõne aja pärast kuulsin kauget pikse kõminat. Igaks juhuks otsustasin asjad nii pakkida, et järgmise päeva vihma korral oleks lihtne ja kiire ajama panna. Kiled käepärast ja süst tagurpidi kindlamasse kohta. Telk suht kaljuäärel, tugevad tuulehoood võivad järve puhuda. Panin suured kivilahmakad nurkade peale, seni ikka hoiavad kui ise koeraga välja saan. 

Püüdsin ka seekord veidi kauem ülal olla, et ööuni kiirelt tuleks ja pikemalt kestaks. Kutsik oli juba harjunud, keeras enda teki peal põõnama ja ei lasknud lõkke praksumisest häirida. Oksi tooma minnes jäi pealambi valgusvihus miskit helendavat silma, kas teadsite, et kadakamarjad helendavad? Pilved lähemale ei liikunud ja tähistaevas oli pea kohal uskumatult selge. Enne magamaminekut teen veel jõhvikateed, istun kaljul Sushi süles ja kirjutan mobla peal lühidalt seniste päevade kokkuvõtte. Telki tuttu pool kaksteist.