Saturday, September 30, 2023

French River, Kaljud ja lahed, 21sep

Öösel magasin mõnuga, paar korda ärgates uinusin kohe kui sain aru, et vihma ei saja. Võinuks pikemaltki magada aga uni läks enne kaheksat ära. Järgnesid juba tavapärased hommikused toimingud. Kõigepealt pakin telgis magamiskoti ära ja riided kokku ning tõstan kõik ukse juurde, et saaks väljast lihtsalt kätte ja ei peaks enam telki sisse astuma. Vaatasin hoolikalt telgi taskud üle, eelmine päev oli taskulamp sinna jäänud ja kuna pakkides olin survelülitiga peale pannud, siis terve päeva põlenud. Ime et patarei läbi ei läinud, ju siis 4 aasta eest Hawaiil Walmardist ostetud hiinakas oodatust kvaliteetsem. Telk oli kastest täitsa märg, tõstsin asjad kohe välja, et telgi kate ja telk ise kuivama panna.

Lõke, hommikusöök, kohv, puder, makaronid, leib vorst. Makarone ei jõudnudki ise lõpetada, kutsiku suureks rõõmuks jäi see ülesanne tema kaela. Lõhekonservi polnud mõtet avada, kõht niigi täis. Panin ka toidukraami kokku ja kõik asjad kalju peale kenasti ritta. Kiirustada polnud kuhugi, otsustasin veidike saarel ringi matkata. Radasid polnud ja seetõttu läbitavus väga raske, madalatest okkalistest kadakapõõsastest kutsikul praktiliselt võimatu läbi pugeda. Minagi kratsisin sääred korralikult ära. Risti üle minnes saime kõrgemal kohal palja kalju peale kus hulka lihtsam liikuda. Nägin ka mõnesid tagurpidi pööratud mättaid ja lõhutud puunotti, mis vihjasid karu peale.

Tagasi tulime kaljut mööda ja läksime kõrge järveäärse nuki peale, tahtsin vaadata, kas pakub teiseltpoolt põnevat ronimist. Ilus siledaks lihvitud järsk kaljupind, Sushi eriti entusiastlik polnud kui järsemates kohtades turnisin. Vaatas mind murelikult ja niutsus, ta tühi ei saanud aru, et tegelt miskit ohtlikku polnud. Fotodelt ei paista sellised kohad kunagi nii ägedad kui päriselus, mastaap läheb kaduma.

Jõhvikad kasvasid mõnel ruutmeetril mändide all
Tagasiteel märkasin kalju tipul väikeses nõos asuvas samblapuhmases punast vilksatamas, lähemalt uurides selgus, et jõhvikad ja päris palju. Tõin telgi juurest plastkarbi ning korjasin ilusamad ära, pool karpi sai täis. Ennist olin lõkkeplatsi juures all järve ääres ka marju märganud. Lähen vaatan, äkki seal piisavalt, et saan karbi täis. Täielik "motherload" nagu inglisekeeles öeldakse, jõhvikaid oli tihedalt ja palju. Istusin palgiotsale maha ning korjasin karbi ääreni täis valides suuremaid ja punasemaid.

Lõke oli selle ajaga kenasti kustunud. Asjad koos aga natuke liiga vara minema hakata, ei taha tipptunniks linna jõuda. Palav oli kah, vaatasin Sushi poole: Hei läheme ujuma! Ei tea kas kuts aru sai või mitte, igatahes nakatus minu rõõmsast toonist ja hakkas ringi karglema. Kiskusin riided seljast, ronisin madalale kaljunukile ja kargasin sisse. Kutsik hüppas kohe järgi hakates minu poole ujuma. Õnneks on ta nii palju õppinud, et enam ei ürita vees olevat inimest mööda küüntega kriimustades ronima hakata, tahab niisama lähedal olla. Välja ronides kihutas mööda kaljusid nagu hull rõõmurull. Mõnus värskendus enne sõitma asumist. Päikese käes kuivasin selle ajaga ära kui nudismi harrastades süsta järve äärde tassisin ja asjad sisse toppisin. Riided läksid viimasena selga.

Kolmveerand kaksteist hakkasin aerutama. Esialgu vaatasin lähimad kaljusaared üle, tegin mõned pildid ja ehmatasin linnupaari lendu. Need olid liiga kiired korralikult kaadrisse jäämiseks. Läheb juba üksluiseks kordamine, et tuul oli otse tagant kui üle järve French River Lodge suunas sõitsime. Siin juba mõned suvilad ja isegi kaks kalameest järvel. kuna aega üle keerasin niisama ühte kinnisesse lahte sisse. See oli küll metsik aga mitte tsivilisatsioonist puutumata, ümberkaudsed rikkurid olid oma aja ära elanud paadisillad siia kõdunema vedanud. Kümmekond tükki teisi kalda ääres, poolest saati vees mädanemas. 

Suht kitsast kanalit mööda edasi suurele järvele sõites sain mitmeid ilusaid fotosid kaldakaljudest. Ühes kohas oli ideaalne loodusliku ronimise sein: negatiivne kalle ja kukkumine otse sügavasse vette. Ehk siis ei pea kukkumise pehmendamiseks matte kaasa võtma. Teisel kaldal sile lauge kaldega graniit, millelt siin-seal kihte õhukeste koorikutena maha koorumas. Pragudesse olid juured ajanud kohalikud ülimadalad kadakad, mis vaid kümmekonna sendi kõrgustena nagu roomaks mööda kaljut.

Järvele jõudes täisnurkne pööre ja jälle tuul tagant, seekord suht tugev ajades isegi laine üles. Lõbuga uhasin allatuult, aeg-ajalt pidin endale meelde tuletama, et liiga kiiresti pole mõtet auto juurde jõuda. Lõpuks nägin ka üht kanuud, mida paarike vaevaliselt vastutuult sõudis. Püüdsid hoida nii kalda varju kui võimalik, paraku suurt kasu polnud, sest tuul otse piki kallast. Paar kilti kihutamist ja järjekordne täisnurkne pööre paremale, nüüd tuul kaasa ei pööranud, puhus parema külje pealt aga kalda varjus ei seganud.

Päris lõpus sain siin seal mõnisada meetrit ka vastutuult kui kaljude vahel keerutas. Palju rohkem segasid mootorpaadid mida äkitselt ootamatult palju. Kui reisu alguses kaks tükki võtsid viisakalt hoo maha siis need paarutasid täiega tekitades õige korraliku laine. Kanada viisakusest ei lõhnagi. Päramootori lainega see jama, et kole tihe ja järsk, otse läbisõites tuleb üle ääre. Poolviltu polnud häda aga mõni vähemkogenu oleks võinud paanikasse sattuda. Kutsikule igatahes ei meeldinud, järjekordset paadimootori häält kuuldes hakkas kurjakuulutavalt urisema.

Paadisilda tonksates olime läbinud 9.54 km ja aega kulunud kaks pool tundi. Ikka olime liiga vara kohal, aga tühja kah. Tõstsin Sushi sillale, ronisin ise järgi ja koukisin kotid välja enne kui süsta sillale sikutasin. Auto juurde läksime koos koeraga, ei saa teda üksi kuhugi maha jätta, paneb veel plehku või hüppab vette. Rahvast veidi rohkem, nädala algus paistabki olevat sobiv aeg neile, kes üksindust otsivad. Tüübid pakkusid asjade tassimisel abi aga mul polnud vaja ei süsta ega kottidega. Süsta autosse toppimisel see eelis, et aega kulub minimaalselt, pole mingit sidumist ega klambrite kinnitamist.

Joogijanu tuli peale, sõitsime paar kilti edasi ja pidasime jõe kaldal kinni. Võtsin mahla ja vee ning küpsised näksimiseks. Istusime kaldakaljudel pool tunnikest niisama lõõgastudes ja küpsiseid näksides. Ujuma ei viitsinud minna ehkki kaldakalju kujutas endast ahvatlevat hüpekat. Kojusõit kolm pool tundi, bensu pidin vahepeal võtma, valisin mingi indiaanlaste bensuka, mis tohib maksuvabalt müüa. Ega eriti soodsam pole, nad panevad enamuse maksurahast oma tasku.

No comments:

Post a Comment

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!