French River, La Dalle kärestik, 18sep

French River kaardi mulle oluline osa (ruut 1km)
 telgiplatside ja levinumate veematka radadega

French River Provincial park asub Torontost 300km ehk 3 tundi sõitu loodesuunas mööda Higway 400 ja 69. Põhilised pinnavormid on pragunenud graniitaluspõhjal liustikest ning veest siledaks lihvitud kaljude vahel asuvad jõed, järved ja sood. Kaljusid katab seedri ja männimets, kohati ka kuuski ja veidi lehtpuid. Loomastikust võib kohata karusid, hunte, põtru, kopraid, koopaoravaid ja massassauga lõgismadusid. Linnud tavalised Kanada asukad: haned, kaurid, kotkad, öökullid ja hulk pisilinde. Mootorpaatidega ligipääsetavas osas on üksikud kunagi ehitatud suvilad, samas kärestikud muudavad õige raskeks jõelt ja järvistust mootorpaadiga Huroni järve Georgian Bay peale pääsemise.

Algselt mõtlesin pühapäeval minna aga mõistsin kiiresti, et ettevalmistuseks on tark rahulikult aega võtta, parem esmaspäeva varahommikul sadamasse jõuda. Ostsin telgitamisloa üle neti ja printisin välja, et poleks vaja pargi külastuskeskusest läbi mineku peale aega raisata. Telgiplatsid on märgitud kaardile ja kaart jagatud 9 tsooniks, konkreetset telgiplatsi ei saa broneerida küll aga pead tsooni ära märkima. Telgiplatsi saab see kes esimesena jõuab, kokku paarsada telgiplatsi. Hommikul võtsin rahulikult ja kulutasin aega rohkem kui plaanis, minema sain alles pool üheksa. Erilist kiiret polnud, sest ilm lubas ilus ja tuul suht nõrk, 5 tunni aerutamisega peaks kenasti enne pimedat esimesse telgitamiskohta 801,802 või 803 jõudma. 

Liiklus esmaspäeva hommikul linnast välja sujus kiirelt, kolme tunniga olin kohal. Külastuskeskust siiski väisasin, sest tahtsin veekindla paberkaardi osta. Nii metsikus kohas ainult mobla kaardi peale loota poleks mõistlik. Moblaga võib ikka miskit juhtuda, kaob ära või aku tühi ja akupakid märjad. Moblalevi küll pole aga neile teadmiseks, kes soovivad nii akut kui raha säästa siis mobla Google kaardirakendust saab edukalt kasutada ka seal kus igasugune moblalevi puudub. Lihtsalt tuleb eelnevalt piirkonna google map mobla mälusse alla laadida. GPS satelliidid pole leviga seotud ja saadavad tasuta signaali pea igalpool maailmas, mobla GPS vastuvõtja töötab ka lennurezhiimis, millesse ma mobla patarei säästmise ja tsivilisatsioonist eraldumise eesmärgil kohe ka lülitasin.

Hartley Bay -> La Dalle kärestik 15K

Külastuskeskusesse sisenedes panin kutsika sigaretikonide posti külge ja läksin ise asju ajama. Äkki hüüdis üks külastaja, et kellegi koer jooksis minema. Mis mõttes, see ju raudpost, igal juhul tormasin välja. Post vedeles poolel teel parkimisplatsile, koera trajektoori tähistasid üksikud junnid  nagu Hansu ja Grete loo leivapalukesed. Kutsik oli juba parkla kaugemas otsas ja suundus metsa poole, hüüdsin ning jooksin järgi. Loom hakkas esialgu veel kiiremini liikuma aga siis tundis hääle ära ja võttis hoo maha. Pidin ta autosse panema ja junnid tee pealt üles korjama. Keskusesse tagasi jõudes ostsin kaardi ja igaks juhuks ühe ekstra päeva juurde, teab mis kõik võib juhtuda, hea kui lisapäev varuks, maksis vaid $9 niikuinii. Saatsin ka kaasale teate, et ärgu imestagu kui päev hiljemaks jään, kui nädal siis saatku kopter otsima, kui kuu siis võib mu toidult maha arvata. 

Sadamasse viis pea 20 kilti kruusateed. Maksin "vettelaskmistasu" ja nelja päeva parkimise eest $76. Rahvast sisuliselt polnud, sain kohe kai äärde sõita, asjad ja süsta maha laadida ning auto mõnekümne meetri kaugusele parklasse viia. Valisin kõige madalama paadisilla, viisin sinna esimese tretiga süsta seljas ja teise korraga kogu ülejäänud kraami koos koeraga. Asjade süsta pakkimine läks kiiresti, kraami tundus palju olevat kuid suht kerge, polnud muret liigse kaalu pärast. Sooja küll vaid 18 kraadi aga särgi peale panin vaid päästevesti, eks vee peal näeb kas fleece ka vaja. Kutsikale kah vest selga ja ronisingi süsta, viimasena sikutasin Sushi rihmapidi silla äärele ja tõstsin ta süsta põlvede vahele. Kell 13:17 panin pulsikella ja mobla teekonda mõõtma ning lükkasin sillast lahti - seiklus võib alata!

Esialgu kaks kilti kuni pöördeni kerge vastutuul, vahepeal ka küljelt, aerutamine läks sellele vaatamata mõnusalt sujuvalt. Kutsik vahtis veidi aega ringi ja keeras siis magama. Peale pööret oli tuul tagant ja püsis nii päeva lõpuni, aerutada suisa mõnu. Algul sõitis kaks mootorpaati mööda, kuid need võtsid väga viisakalt hoo maha tekitades minimaalseid laineid. Esimese puhkepausi tegin alles kaks tundi hiljem kui 10 kilti sõidetud. Pildistasin, filmisin ja korkisin rahulolevalt õlle, senine tempo ületas ootusi. Ilma erilise pingutuseta peaks 4 tunniga jõudma tükk aega enne hämarat plaanitud telgiplatsile, ainult pool teed veel ees.

Üllatas, et kogu selle aja jooksul nägin vaid ühte seltskonda telgiplatsil, mitte ühtegi kanuud ega süsta vee peal. Kilt enne kärestikku sõitsin ilusatest vaadetest haaratuna valesse lahte sisse, lisas aega juurde kuid see-eest sain mitu ägedat fotot. Seni olin kulgenud mobla peal Google kaardi järgi ja pean tunnistama, et moblaga on ikka hulka mugavam. Vee peal oled väga madalal ja kui kallas nii liigendatud sadade pisi lahesoppide ja neemikutega on tülikas ning aeganõudev paljalt kaardi ja kompassiga orienteeruda. Kärestiku info põhjal soovitati kindlasti portaazh teha, mitte üritada läbi sõita. Koeraga ja esimesel päeval poleks niikuinii sihukest asja riskinud, tundmatu kärestiku puhul on alati mõistlik eelnev luure teha.

Portaazhile jõudes olin 3 tunni 13 minutiga 15km aerutanud. Nõks alla 5K tunnis on koos pildistamis ja õllepausidega vääga hea tulemus, ok taganttuul aitas muidugi kaasa. Kaldal oli suur kanuu surnud kanada hanega ja üksik hiinlane hirmsa hulga varustusega. Peale tervitamist esimeseks küsimuseks kas saan teda aidata asju tassida. Jõllitasin kahtlustavalt linnu laipa ja vintpüssi. Tüüp ei longanud ning paistis muidu tervise juures olevat. Sisemuses pööritasin silmi, et nagu mis mõttes, sõidad üksi metsikusse loodusesse ja hakkad esimese vastutuleja käest oma asjade tassimiseks abi küsima. "Every man for himself" asemel vastasin viisaka kanadalase kombel, et esiteks vean oma varustuse üle ja kui aega jääb aitan tema oma tassida. Mehel niikuinii kiiret polnud, tal kavas sinnasamasse telkima jääda, mul veel üle tunni aerutada.

Viisin süsta ja kotid ära ning läksin tegin siis mõned pildid kärestiku algusest. Telgitamisplats kärestiku kohal kaljul paistis igati kena. vaatasin kella, aega na napi võitu aga paar tretti jõuan ikka teha, lähen aitan tüüpi. Too oli mind nähes üllatunud, ju arvas, et tõmbasin uttu. Selgus, et kanuu tassimise juures ei tahtnudki abi, sest tegi vlogi ja selle juures olevat oluline, et kannab ise kanuud seljas. Pidavat lausa 10 päeva matkal olema just fotode ja youtube video tegemise eesmärgil. Ma siis võtsin kaamera, drooni ja paar kotti ning läksin ees. Selja taga oli kuulda kuis kanuu käis kolksudega küll vastu puid ja maapinda aga isegi nüüd keeldus tüüp abist. Mis ikka, respekt, las punnib omaette.

Portaazhi lõppu jõudes panin ta asjad maha. Olin kraami juba süsta toppinud ja tõstsin nüüd Sushi ka sisse. Süsta kaldast eemale lükates läksin kolksuga vastu kivi, kutsik ehmus, kargas üle parda ja ujus kaldale. Pekki küll, läbimärg loom külmetab paadis, kell ka juba palju. Küsisin kaldal askeldavalt hiinlaselt millisele telgiplatsile tollel kavas minna. Alumisele, heh siis on ülemine vaba, lähen võtan selle, koer saab kuivada ja mul kah rahulikult aega telki püstitada ning lõket teha.

Nats nöök oli kogu kraam uuesti süstast välja kiskuda ja terve tee tagasi kärestiku alguses oleva kalju peale tassida. Süsta ei viitsinud seljas vedada, otsustasin üritada kärestikust üles sõita. Kutsikat ei saanud välja jätta, see oleks mulle vette järgi kalpsanud. Hiinlase kätte ei saanud hoiule jätta, äkki paneb nahka😋 Tegelt Sushi ise pelgab võõraid. Võtsin süsta kaasa, ega enam märjemaks ei saa kui hüppabki uuesti vette. Kärestiku servast sai täitsa normaalselt vaiksemaid kohti pidi üles sõita, paaris kohas pidin nõksu tõstma üle kivide. Kutsik käitus viisakalt ja lahkus paadist vaid siis kui selleks loa andsin, küllap tundus vahutav veevool hirmsam kui süstas istumine. Süsta tassisin lõpus veidi kõrgemale kalju peale. Nüüd alles märkasin, et pole ei pulsikella ega mobla kinni lülitanud, kaks kilti kõmpimist ja tunnike tulid süstasõidule otsa. 

Esmalt panin telgi üles, siis tegin lõkke. Üllatas sütituse puudus, tavaliselt leidub siinkandis ikka kaskesid. Lõpuks siiski ühe leidsin ja sain sellelt ka paar tohutükki. Lõket süüdates selgus, et suht asjata: lõkke juurde kuhjatud seedermänni okste küljes olevad okkapuhmad läksid kui säraküünlad. Mul lausa tekkis mure metsatulekahju pärast, okastega kaetud maapind õige kuiv. Vett keetsin potiga kohvi tegemiseks aga süüa ei viitsinud vaaritada, polnud isu, sõin järgijäänud kringlitüki ja pizzaviilu, Sushi jättis solidaarselt pool toitu järgi.

Kell on 19:59

Kell kaheksa veel taevas hele aga kümne mindi pärast täiesti pime, tähistaevas säras nagu tänapäeva inimesed seda harva näevad, lähema 50 kildi ulatuses pole suuremaid valgusreostusallikaid. Nats istusin lõkke ääres ja vahtisin tuld ning mõtisklesin. Kuidagi üksik ja kurb, pole ju varem üksi pikemal matkal käinudki. Hea, et kutsik sai kaasa võetud, pakub veidigi seltsi. Üksi pole elamusi kellegiga jagada, hiljem fotode, videote või juttude põhjal ei saa kümnendikkugi tegelikust tundest edasi anda. Konjak maitses nagu arstirohi, pole teist piisavalt, et tuju heaks teha, panin korgi tagasi peale. Üsna kiiresti hakkas jahedaks minema. Kutsik oli õnneks selle ajaga kuivanud. Kell vaid 8:30 kui kobisin telki ja üritasin magama jääda. Esialgu oli küll hea rammestus aga uni ei tulnud. Aeg liikus aeglaselt nagu purgist välja kallatav mesi, iga nats aja tagant imestasin et vaid 10 või 15 minti eelmisest kellavaatamisest kulunud.

Külm hakkas ja õhkmadrats läks tühjaks - sikutasin kutsiku kaissu ja kurtsin talle, et tahan koju. Elukas ainult mörises õnnelikult ja toppis nina mu kaenlaauku. Uni oli rahutu, hulk igasugu imelikke unenägusid noorusaja sõbrannadest, külm ja küljealune hullult kõva. Lõpuks tüdinesin ning puhusin madratsi uuesti täis, vähemalt jäin vastu hommikut pehmel alusel korraks sügavalt magada.