Järvel ja jõel

           Kormoran lahendab enda tühjendamisprobleemi vägagi elegantselt

Esmaspäeval oli suht ilus ilm ja mõistliku tugevusega tuul 10 - 18 km/h SW järvelt, lainetus alla poole meetri. Otsustasin päeva endale võtta ja peale hommikujooksu ning hommikusööki süstaga järvele minna. Korra käis peast läbi mõte haarata väiksem koer seltsiks aga süstas ikka liiga kitsas kui natuke pikemat sõitu teha. Kanuus on koerad kaasas olnud ja täiesti rõõmsad, süsta pole samas kutsikut kordagi võtnud, teab mis trikke hakkab tegema, järsku veel kardab. Süst ja kraam autosse, kiirelt poest läbi, sest külmikus polnud parasjagu ühtegi jahedat jooki ja otsemaid jõe äärde. Vähem kui viie minutiga olin vee peal, süstas ju muud pole vaja kui aer, ujumisvest, karastusjoogid ja kohustuslik merepääste pakend.

Ontario järvelt vaade Toronto kesklinnale

Sõitsin kohe sildade alt järve peale. Nii tuul kui lainetus olid siiski täiesti märgatavad, lühike järsk laine viskas isegi veidi sisse. Põlle ma ei viitsinud võtta, ajab olemise kole kuumaks ja nii suure lainega polnud niikuinii kavas järvele minna kus tast ka kasu oleks olnud. Saare varjus sõitsin poolteist kilti, siis keerasin kaugemale järve peale kus tuul jäi vaiksemaks ning terav lühike laine muutus laugemaks ja pikemaks nagu sügavas ikka. Siin oli paras koht lõõgastuda: suurlinna panoraami nautides lasta ennast lainetel õõtsutada ja Heinekeni libistada.

          Hämmastavalt tühjal Ontario järvel nii kilomeeter kaldast lõõgastumas

Võrreldes eelmise esmaspäevaga järv täiesti tühi, nägin vaid paari skuutrit ja üht mootorpaati. Kummaline, ilm ometi lausa super, luksjahtide omanikud ju tööl ei pea käima või kuidas, miks mitte esmaspäeva lõuna ajal järvel chillida? Unistamise katkestas ürgne kutse, kaks konsumeeritud purki vajasid väljundit aga kilomeeter kaldast tekitas see teatava probleemi. Kuramus, kui ikka suurele veele minna peab ka väikeses aluses hauskar kaasas olema. Lisades põnevust ja pakkudes võimalust elulist ülesannet lahendades ajusid liigutada lisan järjekordse mõistatuse kallitele lugejatele ja kaasa elajatele -  kuidas lahendasin pissihäda probleemi Ontario järvel. Äkki oskate pakkuda selliseid häid ideesid, mille peale ise ei tulnudki. Vihjeks: Pakitava põiega ei tundunud mugav kalda poole kimama hakata ja nii pikk mul ka pole, et ulataks üle parda riputama.

 

                     Haigur (vist) modelli sammuga madalas vees toiduotsingul

Probleem lahendatud aerutasin veidi niisama järvel kuni pöörasin tagasi kalda poole. Jõesuust sisse keerates oli nii energiat kui aega küllaga, liigun veidi jõge mööda üles, vaatan niisama ringi. Päris tore, siin suudmes suht vaikne vool ja hulk sopistusi. Kaldad on kõrged, tegu ju kunagise võimsa jõega, mis kunagi liustike vett Ontario järve tõi, praeguseks järgi vaid "ojake" jõeoru põhjas. Nii nagu Eesti geoloogiat on ka siinset jääaja liustikud ja vete liikumine kujundanud. Süsta (ja kanuu) suur eelis võime äärmiselt madalast veest läbi minna. 

Sõitsin ümber ühe saare, mille voolupoolsel mudasel ja vaid paarkümmend senti sügavas vees lindude kolooniad asjatasid. Sain mitu videolõiku, linnud ei paistnud üldse kartvat. 

Puurondil päkesevanni võttev kilpkonn pööras vaid pead kaasa kui temast poole meetri kauguselt mööda libisesin.

Kokkuvõttes läbisin kolme-poole tunniga nõks üle 10 kilomeetri hästi rahulikult aerutades ja vahepeal nii lõõgastumis, loodusvaatlus kui ka pissipeatusi tehes (viimane jõe kaldal ühe jalaga süstas teisega puurondile toetudes). Tore on omada enda süsta ja kümmekonna minuti autosõidu kaugusel asuvat veeskamiskohta, kus parkimine tasuta. Toronto mõistes tegu täieliku haruldusega, tavaliselt ei pea linna piires maksma vaid ostukeskuste parklates, parkimiskella värki meil pole.