Thursday, February 8, 2024

Eelpenskarlusest

Sobib sama hästi ka PRE-Retired kohta

Inimesed kurdavad vananemise üle aga mulle on viimasel ajal hakanud täitsa meeldima. Paar päeva tagasi ärkasime kaasaga tööpäeva hommikul üles, nokitsesime veits moblades. Nats aja pärast ohkab naine, et peab end üles ajama. Mis mõttes, isegi kella vaatamata vastasin: ei pea ju. Ta jääb momendiks mõttesse, ei pea jah, ning tõmbab teki lõuani. Lasemegi silma looja, põõname mõnuga tunnikese lisaks. Pole me kumbki veel penskarid, ehkki võiks olla. Samas sihuke ilma eriliste kohustuste ja kiire ajagraafikuta lõdva eelpenskaripõli on täiega nauditav. Kaasa nokitseb veidi kodukontoris läpaka taga ja käib vahepeal hobi korras sugulaste lapsi hoidmas. Mina küll täisajaga tööl, kuid seda tuleb ka sõna-sõnalt võtta - käin tööl, mitte ei tee tööd ;) Kui peaks tegema, ei viitsiks käia aga kui näo näitamist kompenseeritakse viisakalt ei raatsi raha maha vedelema jätta.

Tavaline päev algab üheksa, kümne paiku ärkamisega, just siis kui uni ära läheb. Esmalt koerte jalutus ja jooksuring ning dushi all käimine. Jooksmas käin sõltuvalt tundest ja ilmast, täna näiteks lihtsalt ei viitsinud minna, muideks ei mingeid süümekaid😜. Tavaliselt koguneb 100 jooksukilti kuus ehkki eelmised kaks jäid "objektiivsetel" põhjustel 50 kanti. Veebruaris olen juba 30 lipanud, ilm muidugi on soosinud. Kui jooksmas ei käi teen pikema jalutuskäigu, mulle on erksa enesetunde jaoks ilmast sõltumata oluline vähemalt tunnike õues viibida.

Järgneb hommikukohv kaasa valmistatud pudru või võileibadega läpaka taga surfates. Emaga räägin nüüd iga päev pool tunnikest ja kui enne seda ei jõudnud õues käia lähen hiljem. Peale lõunat sõidan tööle, lisaks hommikuse logelemise võimalusele on sellise ajastuse juures äärmiselt oluline liikluse moment. Toronto teed suht ummikuvabad vaid kümnest kaheni lõuna ajal ja üheksast õhtul kuueni hommikul. Kiire toidushoppamine tööle sõites kord, paar nädalas.

Paraku nii massi kui sotsiaalmeediat jälgides jääb mulje, et paljude elu pole nii mugav ja lihtne. Hakkasin mõtlema, mis on väärikat eelpenskaripõlve (või elu laiemalt) võimaldavad faktorid. Esiteks ilmselt hea tervis, osalt kaasasündinud, osalt enda valikutest sõltuv. Teiseks head inimsuhted, nii lähedastega kui laiemalt. Sõltuvad minu eas suures osas enda tehtud valikutest. Kolmandaks pingevaba majandusseis, ei pea hakkamasaamise pärast muretsema. Finantsolukorra määravad nii "rahatarkus", tegutsemisala kui ka õnn. Viimaks - kõige tähtsam - oskus elu rahulikult ja stressivabalt võtta, see viimane on täiega õpitav kui vaid ise nõus vastava filosoofia järgi elama. Pean silmas eelkõige mõistmist, mis on elus tegelikult tähtis, ajaplaneerimise võimet (maksimaalset vaba aega) ning hobidega tegelemist: tööl käin et elada mitte ei ela et töötada. Just broneerisin hotelli suusamäel😉

Automaatikuna julgen väita, et tegu kontrollitud positiivse tagasisidega. Kõik ülalmainitud faktorid võimendavad üksteist. Samas muidugi ka vastupidi, kui üks paigast ära, hakkab see teisi õõnestama ja kui õigel ajal jaole ei saa võib kogu süsteemi kokku jooksutada. Kogu mugavalt elamise kunst on tervise, suhete, raha, hobide ja stressi haldamine. MOTT, ehk Mida Oligi Tarvis Tõestada nagu mu matemaatikaõpetaja Gustav Adolfis tavatses öelda.

Tahtsin lisada ühest teisest blogist silma jäänut. Nimelt "stardipakud" elus. Need on kahtlemata olulised, kuid lõpptulemuse määrab ikka inimene ise. Viletsa stardiga tuleb lihtsalt rohkem pingutada jõudmaks võidujooksus esimeste hulka, oma valik kas teed seda toore jõu, manipuleerimise, kavaluse või tarkusega või lööd hoopiski käega. Stardipakkudest olulisemad lapsepõlv (kasvatus, suhted) ja haridus mitte jõukus. Samas ei maksa unustada, et "esimeste hulka" tähendusest on igaühel erinev arusaamine. Personaalselt hindan kõige rohkem elu nautimist, aga milles teie näete elu eesmärki?

6 comments:

  1. pensioniteemal - peatusime kunagi Euroopas hääletades tuttavate molekulaarbioloogide pool, kes arutasid õhinal, et peaks uurima midagi, mis on ohtlikuks tunnistatud, siis saab varakult pensionile. HIV-viirust näiteks. Ja siis unistasid, kuidas nad noore pensionärina õnnelikult kalal käivad. Nad olid siis natuke alla kolmekümne vanad.

    Minu jaoks oleks vist tööl käimine ise see kõige raskem. Tööd teha on kergem (nagu näha ka mu eluvalikutest, ma pole kunagi tööl käinud).

    ReplyDelete
  2. Täna just linkedin paiskas mulle artikli sellest, mida inimesed arvavad pensionile jäämise kohta ja kes mis põhjustel jätkavad. Üks oli muidugi majanduslik pool, aga mille mina nö üles korjasin ja mida ma ümberringi sageli näen, on see "vajalik olemise soov". Eriti kui inimesel peres lapsed lahkunud oma elu peale ja vanemaid eriti ei kaasata oma tegemistesse või on periood, kus kõik teoreetiliselt saavadki ise hakkama, siis on see vajalikkuse soov sageli kanaliseeritud tööalasesse tegevusse. Eks töökeskkond loeb vast ka, ma näen meil inimesi, kes sõltuvad nagu narkomaanid sellest, et nad saaksid end pooleks rapsida kellegi tagasiside või just nimelt selle "vajalik olemise teguri" nimel. Oma elu ja plaane nagu poleks.
    GAGis Uudelepp või Moorlat?

    ReplyDelete
  3. Optimaalne oleks olnud 35'selt pensile minna Kariibi merele jahiga ühest sadamast teise purjetades nagu sugulased seda tegid. Eeldab muidugi minuga võrreldes edukamat hakkamasaamist.

    Mul pole kunagi olnud soovi tööd teha, "vajalik olla" või maailma paremaks teha :D Täitsa piisab enda ja oma lähedaste olemise paremaks tegemisest. Samas tore, et on tüüpe, kes tahavad maailma paremaks muuta. Inimesed teevad asju, mis nende enesetunnet tõstavad, olgu selleks kodutute kasside eest hoolitsemine, ideaalide nimel sõtta minek või raha kogumine pangaarvele. Lõpuks lusikat nurka visates pole mingit vahet, ainult kahetsus, mida toredat oleks võinud elu nautimiseks teha aga jäi tegemata.

    Moorlat oli mu klassijuhataja.

    ReplyDelete
  4. Mu töö meeldib mulle. See lihtsam ja kõrvaltegevus, krimkade tõlkimine, pole nagu töö, vaid aeglane lugemine (selle eest makstakse väga vähe ka). Ja ma olen ju ometi grafomaan ja mulle meeldib kirjutada, aga kui raamatu peale mõtlema hakkan, tundub, et "mida mul maailmale ikka öelda on." Kuigi võib juhtuda, et nüüd siiski läheb asjaks. Noh ja siis see teine - sünkroontõlge, mulle meeldib. Tsiteerides üht kolleegi: see on nagu sport, võtad end korraks kokku, pingutad aju (lihast), saad adrekalaksu - ja pärast on väga mõnus olla. Seega ma mõnda aega veel ikka teen. (ma olen sitsidsatsid, muidu).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suht haruldane ja õnnelik kokkusattumus kui hobi ka tööks. Oma tutvusringkonnast tean vaid üht inimest. Täiesti usun, et tõlkimine on tore, samas üks aladest kus TI väga kiirelt ja võimsalt sisse murrab.

      Delete
  5. Jaa, mu mees räägib ka. Aga ise loodan ikka pensile siit minna (10 a pärast). Ilukirjandust tõlgiksin pärastki, loodetavasti, ei hakka AI emotsioone ja tähendusvarjundeid niipeagi veel mõistma.

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!