Taaskasutamise musternäidis

Parandatud suusad pidasid kenasti vastu

Mu eelmine aasta koeri jalutades prügipäeval leitud ja koju tassitud suuskadel olid tagumised otsad veidi lahti. Suusatamist veel ei seganud aga kui peaks rohkem minema võib probleem tekkida. Kuna ühe päeva katsesõitude põhjal osutusid väga mõnusateks lühikese pöörde suuskadeks otsustasin tagasi tee äärde panemise asemel üritada ära parandada. Tegelt oli plaanis sügisel suusalaadalt uued samasugused osta, aga kuidagi magasime õige aja maha. Parandamine natuke nagu põnev väljakutse, kas ja kui hästi saan hakkama.

Liimitud ja pitskruvidega kinni

Kihid paari sendi pikkuselt
lahti suuskade tagaotstes.

Muistsel ajal oli kombeks nats rikkis asju parandada mitte kohe ära visata. Tehisintellekt ei osanud miskit paremat soovitada kui veekindlat epoliimi kasutada, seda eeldasin niikuinii. Ostsin 10 euriga tuubi kahest komponendist kokkusegatavat marine-epo möginat, mis reklaami põhjal pidada kõiki materjael liimima, kaasa arvatud plastik, metall ja klaas. Kuna mul skeptikuna mõningane kahtlus kui hästi hoiab, otsustasin kindluse mõttes lisaks kerge alumiiniumplekist kinnituse lisada.

Suusa alt näeb nii välja

Alumiiniumplaat tagaotsal küljeltvaates

Töö juures juhtus prügikastis just sobiva paksuse ja tugevusega duralumiiniumi tükk vedelema. Koukisin välja, lõikasin kaks parajat juppi ja painutasin kruustangide vahel sobiva profiili. Sisemise liimitava pinna käisin hästi jämeda liivapaberiga üle ning saagisin paar kerget soont sisse, et liim paremini hoiaks. Kodus käis töö kahes etapis. Esiteks puhastasin suusa tagumiste otste lahtised pinnad, toppisin õhukese metallnoaga epot vahele ja keerasin pitskruvidega kinni ning jätsin päevaks seisma. Järgmine päev tegin lõpliku alumiiniumpleki tükkide painutuse, nii et need tuli pinge all otste peale lükata. Panin liimi vahele ja jätsin kaheks päevaks seisma. Tulemus tundus peale vaadates täiesti asjalik.

Ega enne ei tea kui mäel ära proovitud, praktika on tõe kriteerium nagu üks tüüp kunagi ütles. Põlv polnud paar päeva märku andnud, ei saanud selle aasta esimest võimalust raisku lasta. Võtsin kaasa nii oma suurslalomi Fisherid kui äsja liimitud slallikad. Kui viimased ei peaks vastu pidama, eks siis sõidan esimestega. Uni läks varahommikul seitsme ajal ära, nii kange tahtmine ometi viimaks mäele saada. Kiire kohv termosesse, eelmisel õhtul tehtud toit, mõned batoonikesed ja kommid kotti, varustus autosse ning ajama. Mäele jõudsin kenasti 2 tunniga, kolmveerand kümme ajasin suusasaapad jalga, alustuseks võtsin Atomicud.

Siledaks "riisutud" hommikune tühi mägi.

Juba esimesel laskumisel mõnus minek, pöörded harjumatult lühikesed, kuid kandid lõikasid sahinal mäepinda. Hommikune "rehitsetud" lumi pole muidugi määraja, sellel sõidab iga suusaga. Aga tunne oli hea, kui tavaliselt võtab hooaja algul harjumine ja mugava tunde sisse saamine pool päeva siis seekord justkui oleks alles eelmine nädal suusatanud. Lihasmälus kõik trikid meeles. Natukese ajaga tekkis igavene pikk saba tõstuki juurde. Omanikud on vist kärpeid teinud, enam pole tõstukimeest, kes rahvast kuuekaupa gruppidesse jagab. Valitses paras anarhia ja trügimine. Pealegi ei oska rahvas ju kuueni lugeda, grupid tahavad tingimata koos toolil olla, tihtipeale istmeil mitu tühja kohta, mis jõudlust oluliselt vähendas.

Trikirada ma enda vanuses ei sõida😉

Mul küll paras eelis tänu "koondise" jopele ja hallikarvalisele habemele, inimesed ise pakuvad lahkelt: "Go ahead" aga ikka tüütas ära. Liikusin põhjapool asuvatele sportlikele nõlvadele, seal rahvast vähem, rajad tavakodanikele liiga rasked ja järsud. Algul pidi tõstukit võistlejatega jagama, aga kui need lõpetasid ja lõunale läksid, sai tihemini sõita. Uhasin järjest üle nelja tunni enne kui auto juurde sööma suundusin. Kalevi marja-pähkli batoon kulus mäe peal "marjaks" (või "pähkliks") ära. Põuetasku plaskust paar lonksu konjakit hoidsid kere sooja. Põlv tundus nagu uus.

Päike hakkab loojuma, pool päeva ⛷️veel ees

Mäe otsa pargitud auto oli päikese käes mõnusalt soojaks läinud. Lükkasin kõrvalistme võimalikult taha, korkisin õlle ja võtsin eelmisel õhtul valmistatud grill-juustuvorstileivad. Oluliselt maitsvamad kui harilikult kaasa tehtud pizzalõigud, miks ma küll varem pole seda teinud. Saaks veelgi vingemad kui veits rohkem vaeva näha ja natuke lisandeid maitseks juurde manustada. Rukkileib on ikka üle kõige, mis paneb mõtlema kuidas võiks maitsta rukkitainast pizza🤔 Äkki turgatas pähe - õltsi jõin viimati Eestis, ehk pea kuu aega tagasi. Tegu pole mingi planeeritud alkost loobumisega. Rohkem laiskuse ja hajameelsuse asi, kodus ei olnud ja poes ei tulnud meelde, ei janutanud ka nagu. Kuram peab googeldama (TI'lt küsima), ega ometi huvikaotus meelemürkide vastu ole vananemise tunnus🤪

"Tudengi" lõunaeine mäel

Tunnikese kaifisin päikese käes, mugisin leibasid, libistasin õltsi ja puhkasin jalga. Mäele tagasi minnes võtsin oma suurslalomi Fisherid proovimaks kui suur vahe Atomicu slallikatega. Vägagi märgatav erinevus, esiteks pöörete sooritamiseks eeldavad hulka suuremat kiirust ja teiseks polnud kandid teritatud, ei kannatanud jäisemate kohtade peal üldse kallutada, kohe tahtsid alt ära minna. Korra panin isegi külje maha kuid sain kenasti hoo pealt püsti. Oleks äkki pidand sirakile jääma, ootama kas mõni kena neiuke appi tuleb😁 Põlv ei teinud ka suurema koormuse ja vibratsiooni juures teist nägugi. Mõistlik oleks end tagasi hoida aga liiga lõbus kihutada - täna elame täie rinnaga, küll homme aega haavu lakkuda.

"Südamepunkte" ja energiakulu
jagas äpp õige lahkelt😁

Kuue paiku tegin veelkord suusavahetuse, jalad hakkasid väsima, slallikatega kergem sõita. Kui lõpuks mäelt ära tulin ja auto juures spordikella kinni lõin näitasid numbrid 20:01. Puhtalt mäe peal veedetud aega kogunes  üheksa tundi kaksteist minutit, mille jooksul läbisin 121km (kolmandik küll tõstukitoolis). Selle aja jooksul võtsin vaid ühe puhkepausi lõunastamiseks. Nädala jagu värskes õhus viibimist tehtud. Kohvi ja saiakesi nakitsesin tagasisõites aja kokkuhoiu mõttes rooli taga.

Teatav üllatus, et jalad ja põlv eriti tunda ei andnud ja olid ka järgmisel päeval ok. Ilmselt aitas nii eelnev pidev jooksukoormus kui tavalisest rahulikumalt võtmine. Ei riskinud kihutada esimesel päeval. Loll oleks enne suusapuhkusi miskit ära murda või põlvele lõplik põnts panna. Mitte, et ma masohhist oleks, aga kitsipunnist ratsionalistina tunnen, et hooaja viimastel päevadel võib luude liigestega veidi rohkem riskida, jõuavad järgmiseks talveks ära paraneda🤪