Ilmselgelt on võrdsus kasvanud, naised moodsal ajal julmemaks läinud, noored mehed pidanud vägivalla all kannatama rohkem kui vanemad. Väidetavalt suurim probleem siiski vaimne vägivald, mis seisnevat põhjendamata kahtlustamises, sõimamises ja alavääristamises. Partner piirab tervelt 13% meeste suhtlemist sõpradega, takistab hobidega tegelemast, ning kontrollib kus mehed käivad. Tervelt kümnendikku meist on ehmatatud ja hirmutatud.
Natu läks lappama väide, et kaks kolmandikku mehi on kogenud vaimset vägivalda eelmise ja üks kolmandik praeguse paarilise puhul. Kuidas need numbrid eelneva jutuga kokku jooksevad ei mõista aga noh ei maksa unustada, et tegu Delfiga. Plusspoole peale võiks panna väite, et mehed üldiselt jalutavad vägivaldsest suhtest minema, vaid 1.3 % kannatavad edasi. Füüsilise vägivalla koha pealt pole asi nii hull, alla 10% tunnistab et neid löödud, visatud millegagi, juustest sakutatud või küünistatud.
Tegelikud numbrid võivat olla suuremad, sest mehed eelistavad vaikida sellistest asjadest. Täiesti arusaadav, kes ikka julgeb tunnistada, et sinikad pole pärit mitte trennist vaid koduse peksu põhjustatud. Huvitav moment selgus muude potensiaalselt vägivallaga seotud tegurite uurimisel. Vaid haridustasemel paistis selge korrelatsioon olema, mida madalam seda suurem tõenäosus kere peale saada - hea põhjus emadel poegi ülikooli utsitada😉 Pole imestada, et kärakas ja narkotsid vägivalda soodustavad.
Ma ei tea mis sellest loost arvata. Nagu ikka peale sihukese artikli lugemist üritad ju samastuda - MINA KAAAA... - hakkasin mõtlema enda raskele elule.
Vaimne vägivald - On öeldud, et ära joo nii palju, hakkad lolli juttu ajama. Peolt enne koju sunnitud minema kui tahaks veel edasi jämmida. Kästakse koos olles ühiskondlikke reegleid järgida ehkki ma sellel mingit mõtet ei näe. Välja minnes vaadatakse kriitilise pilguga riietus üle. Tuletatakse meelde mitmesuguseid tegemata jäänud koduseid töid, mis täiesti objektiivsetel põhjustel ununenud, või ei tundu olulistena. Kindlasti on veel ahistamist, kõik ei tule kohe meelde ju.
Füüsilist ja seksuaalset vägivalda ei tule nagu ette. Oh mis ma räägin, ükskord oli kokkupandaval redelil fikseerimisklõps lahti jäetud ja kui mina ronisin õunapuu oksi lõikama, kukkusin paari meetri kõrguselt selili alla. Mõrvakatse ebaõnnestus vaid seetõttu, et maa oli kevadiselt pehme.
Võite imestada kuidas ma sihukest kohtlemist välja kannatan aga naised on ju kavalad nagu porikärbsed, präänikutega hoiavad sind lõa otsas. Mis teha kui oled kõhu ori ja ringi vaadates näed, et enamus valikuid veel hullemad😜
Vabandan siin iroonitsemise pärast kõigi meeste ees, kellel tegelikult lähisuhte vägivallaga probleemid. Samas nagu statistikast näha ei lase enamus neist endale pähe istuda ja jalutavad vägivaldsest suhtest minema. Need 1.3 % kes seda ei tee on kas masohhistid või lihtsalt hädapätakad. Naised võiks siinkohal meestest eeskuju võtta ja rääkimise asemel tegutseda, kõigil kokkuvõttes parem.
Ma olin ka väga vägivaldne ja ylekohtune naine - ei lubanud laste nähes juua ja lällata ning maja täis suitsetada. Mõnikord nõudsin mustade riiete äravahetamist, vähemalt korra päevas söömist, enda pesemist
ReplyDeletejms julmi ja häirivaid asju, sadistliku rahuga viisakusväljendeid kasutades. Ja purjutamiseks meile tulnud vennad reisisid väga kiiresti koju tagasi, sest õhkkond ei olnud toetav. Ma solvasin sydamepõhjani ja traumeerisin yhte venda, sest ei andnud oma uut (kyllalt kallist) Stihli mootorsaage talle laenuks, teinekord jälle keeldusin grillipeo jaoks võileibu tegemast, sest mul oli sel õhtul vaja hoopis rendikäruga kive vedada. Ka seda tuli ette, et jätsin õhtuks sooja toidu tegemata, sest vaja oli varemeid kraamida või võsa lõigata - milline egoist nii teeb, eksole. Kallan endale tuhka pähe ja teatan, et olen tõesti julm, kuri ja hoolimatu naine, kellega ykski õige mees koos elada ei taha.
Enamik mehi jalutab ilmselt jaa vägivaldsest suhtest minema ja need, kes taluvad, on tõesti vbl pehmema iseloomuga. Aga nii nagu meie ühiskonnale on omased hetke "moejoone" seisukohad, mis ei põhine niivõrd faktidel kui arvamustel, kiputakse ka selles teemas olema must-valged. Praegu on pop, et naised on vaesed kannatajad. Algas see teema ju igati mõistlikust teadvustamisest, et paljud naised kogevad suhtes vägivalda ning selle toomisest avalikkuse ette. Ja voila! äkki hüppas nurkade tagant muuhulgas välja terve kari õnnetuid kannatajaid, kes ca 30 aastat hiljem avastasid, et nad kogesid nooruses jäledat lähisuhtevägivalda. Tavaliselt niisiis osutuks vastikuks naisepiinajaks mõni staar vm avaliku elu tegelane, kel kõvasti pappi kogunenud. Khöm. Kindlasti...kindlasti polnud see seotud asjaoluga, et endast oli saanud kibestunud vananev ja rahatu vanae...ups, daam. Ühiskond läks meelsasti selle põneva hüsteeriaga kaasa ja selle varjus olen suht kindel: kannatasid tagasihoidlikuma natuuriga naised täpselt samamoodi edasi.
ReplyDeleteKui mees ja naine kokku elama hakkavad ja kodu loovad ning naise käest sel hetkel küsida: kas sina oleksid suuteline teie ühiseid lapsi kasutama ning neist sajaga üle tallama, et meest mõjutada tegema nii, nagu sina tahad? - mis vastus tuleks? "Mida?? Loomulikult mitte! Kuidas saab midagi nii pühadustrüvetavat üldse küsida?? Lastel peab olema nii ema kui isa! Ja MINUsugune suure hingega inimene...kamooon, mis te mõtlete?!" Ja reaalsus on ometi see, et oo kui mitmed mehed, kel kodune atmosfäär õdususelt ammu põrgu eeskoda meenutab, jäävad paigale, sest neile öeldakse: "mine siis minema - lapsi sa rohkem ei näe, heh! Ja ole valmis ka korralikult raha köhima" Tihtilugu lõpeb selline suhe siiski otsa ja ühiskonna mustvalge seisukoht ongi sellisel juhul, et veel üks tõbrikust rongaisa kõndis minema. Lapsi ta näeb edaspidi siis, kui ekskaasa armulikkus ette näeb ja juhul, kui ta korralikult maksab.
Tagataustal, ühiskonna silmis suht märkamatud (ebahuvitavad) on need paarid, kes lahku minnes mõtlevadki laste peale ja jätavad isikliku ego kõrvale.
Meie maailm on nagu TikTok. Inimesed ei viitsi enam mõelda ning arutlusoskus on taandarengus. Selle asemel vajatakse kiireid "huvitavaid" ampse, kus saab mugavalt kellegi arvamusele ning iseenda emotsioonile toetuda. Täiega palju lihtsam, kui medali erinevaid külgi vaadelda, leida positiivset, leida negatiivset. Mkmm..lahmime aga hoolega: "Mehed on pahad, naised on õnnetud", kuniks hakatakse tähele panema meestega manipuleerimist, see avalikkuse ette tõstatub, teema samamoodi ventikasse lendab ja kostuma hakkab üldine kisakoor "Tegelikult on ikka naised pahad".
See on rõve ja reaalselt inimesi sandistav nähtus ja sellest ei peaks mingit tiktokki mängu tuues niisama ilkuma.
DeleteMillest ilkuma? Lähisuhtevägivald on igatepidi halb asi - nii ühtepidi kui teistpidi. TikTok-i paralleeli all pidasin silmas, et inimesed ei viitsi enam mõelda arutleda, vaid lahmivad levinud arvamuse ja emotsiooni pealt. Ilmselt intelligentse inimesena mõistad, mida silmas pean ja oled ehk isegi tähele pannud, et selline tendents on: polariseeritud "õige" arvamus ja arutelu liigitamine "valeks arvamuseks" ning koguni tabuks, et "kuidas sa ometi niimoodi arvad/mõtled". Selline must-valge/hea-paha pole ühiskonnas hea suund ja tapab arutelu (miks?kuidas? mida teha, et paremaks saaks?)
ReplyDeletePROPORTSIOONID! "Õige" ja "vale" saavad tulla ainult statistika pealt, mitte yhiskonnas juurdunud topeltmoraalidel tekkivatelt emotsioonidelt. Elukogemuse tõttu teatan kindlalt, et meestele ja naistele kehtivad kyllaltki erinevad ootused ja nõudmised põmst kõigis eluvaldkondades. Kuna ma olen oma majapidamises nii omaksehooldaja, kokk kui torumees, korstnapyhkija ja tehnikapealik, siis on mul hiiglama palju, millest rääkida. Oma elu alustasin põlatud, piinatud ja vihatud plikana (mul on mh luumurdude jälgi asjadest, mida ma ise ei mäleta) eelisõigusi nautiva venna kõrval, sellest jälkusest ei roni igayks välja. Ma lõpetasin keskkooli ja 2 ametikooli kodutuna ajal, kus Eestis sotsiaalabi oli põmst olematu ja mul puudusid mitmel põhjusel igasugu sidemed nii ametiasutuste kui arstiabiga. Sellest ei roni igayks välja. Mingeid imesid ega rikkaid sõpru-sõbrannasid ei olnud, kõik tuli endal saavutada ja päris palju jäi võimaluste puudumise taha. Praegu võimalusi on, aga tervist mitte, sellel on põhjused.
DeleteMe oleme vanadest suhtumistest nii läbi imbunud, et ei saa arugi, kuidas emotsioon ilma informatsioonita taastoodab vanu suhtumisi ja mõjutab meie otsuseid. Ma olen sellega reaalselt töötanud kogu elu ja oskan näha detaile, mis inimesi kahjustavad ning oma elus teisi valikuid teha. Ja selle juures ei tohi ma ka enda ellujäämist unustada 😀😃
Mis ei tapa, teeb vigaseks. Ja elukogemuse tõttu on mul väga selge ettekujutus õigest ja valest ning emotsiooni asemel valitseb informatsioon. Vigasekstegevad asjad ja nähtused on salakavalad ning nende äratundmine ja oma valdustest eemalehoidmine on asjad, mida ma ka eespool veidi mainisin, paraku on see töö kogu eluks. Ja mitte ainult mulle.
Vihkamine mõjutab jaa. Seda nagu kraani kinni keerata on ilmselgelt raske. Usu mind, ma ei ilgu, targuta ega ironiseeri, aga ütlen Sulle täiesti teadusliku fakti, mida Sa tõenäoliselt ise ka tead: stress teeb haigeks, sest pikaaegne stressihormoon organismis ei mõju hästi. Samuti saame end tervemaks mõelda - vähemalt rahulikumaks. Üks parimaid soovitusi, mida ma olen proovinud ja Sulle jagan, on: kirjuta kiri oma sisemisele lapsele. Lase tal rääkida, mis ta tahab. Võid üllatavaid asju avastada. Edu!
DeleteKusjuures see on asi, mida mina, kortisoolikuninganna, räägin kõigile, kes kuulda tahavad: oma tunnetesse uppumine on tappev. Kõigepealt tuleb pääseda värske õhu kätte. Siis alles suudad sa emotsiooni/surmahirmumyrast vabaneda, edasi liikuda ja lahendusi otsida. Mõni asi on mdg kogu eluks ja seda ei ravi miski, aga meie vanuses on inimene reeglina siiski paljude asjadega plussis. Mul on päris väikesest peale oma päästemehhanismid ja need töötavad siiani. Kuna ma viskasin väga ammu kõrvale abitu ohvri rolli, kes iial ise midagi ei otsusta, ja valisin (kyll intelligentse ja teisi võimalikult vähe kahjustava) mässamise, siis saan seda ainult soovitada kõigile, soost olenemata. Eriti asjades, kus sinu vastas on inimesed, kellega läbi rääkida ei saa. Siis sa ei räägigi, aga järgi ka ei anna, sest sellel on sinu elu hind.
DeleteAga minu sisemine laps ärkab iga jumala päev koos minuga, ehk - ma ei ole "teda" mingite rollidega summutanud. Huvitav on see, et ma tunnen, et minu põhiolemus ja tuum on ikka samasugused kui 2- või 6-aastasel, aga tarkusi ja vahendeid on juurde tulnud. Näiteks see, et kui mõni asi on ylekohtune, valus, vastik või kole, siis ei tohi seda vaikselt taluda, vaid tegutseda, et see lõpeks. Ja leppida ega andeks anda ei tohi, sest muidu tehakse seda esimesel võimalusel jälle. Selle õppimine oli kuradi raske, sest karm kuulekuskoolitus.
Aga see oli seda väärt.
Soovitan kõigile. Eeldusel, et sellega ei kahjustata teisi. Minu eesmärgiks oli endast maha jätta parem maailm.
P.s. Kui juba minu personaalkysimuseni jõudsime, siis mainiks ära, et mulle on antud ebanormaalselt palju võimeid ja talente, mida siis ellujäämisse kanaliseerida, aga armastatud loovisikuks saamiseksei jää raasugi yle, oma lõbuks nokkimisest jääb mõne asja puhul valusalt väheks. Sest fyysis ei kuula sõna isegi ravimeid täistopituna, sest kõigel on piirid. Nyyd tuleb see koht, et ainult minu otsa vahtimisest ei piisa - miks sa siis oled selline, miks sa rohkem ei pinguta, ise oled syydi, kuradi ahv ja invaliid selline. Teised mitte kunagi, ärme neid puutu, lase inimestel ometi elada. Ja paraku see on valitsev suhtumine, probleemi vaiba alla pyhkimine ja ellujäänute silma alt ära peitmine, et nad normaalseid inimesi ei häiriks. Mida ei näe, seda pole olemas.
DeleteSelle peale 1 lõbus laul
https://mustkaaren.blogspot.com/2022/11/humoorne-lugu-inemise-sisust.html