Tähtpäev

24 veebruar jääb nii Eesti kui Ukraina ajalukku päevana mis ei lähe kunagi meelest. Meile Vabariigi väljakuulutamise, neile suure sõja alguse päevana. Jääb vaid loota, et see päev ei hakka tulevikus omama sama kuulsust, mis 1 september 1939. Ega kolmekümneüheksandal aastal kah teatud, et algas teine maailmasõda, algul oli suhteliselt vähe riike otsese sõjategevusega hõivatud.

Praegu on põletaivamaks küsimuseks millised perspektiivid Ukraina-Vene (praegu veel) sõjal. Kui esimene sõja aasta kulges peale venelaste algset rünnakut Ukrainale suhteliselt soodsalt ja lootusrikkalt siis teine on kahjuks üle kivide ja kändude läinud. Suvine vasturünnak ebaõnnestus ja praegusel momendil on venemaa kõigil rinnetel initsiatiivi üle võtnud ning Ukraina kaitsesse surunud.

Olen suures osas sama meelt ülaloleval videol esineva Taani ohvitseriga: väga palju sõltub liitlaste abist, selle mahust, kvaliteedist ja õigeaegsusest. 2024 ilmselt ei too murrangut ühele ega teisele poolele. Ukraina strateegia see aasta kaitselahingutes vastu pidada (kuna rünnakuks jõudu pole) on võrdlemisi riskantne nii oma sõjaväe väsimise kui eriti võimaliku järgmise aasta USA abi ärakukkumise tõttu kui Trump peaks võimule pääsema. Juba praeguseks on ameeriklased oma koduse kisklemisega abisaadetised blokkerinud ja mainele parandamatut kahju teinud, mis peale Afganistanist jalga laskmist niikuinii suht madal oli. 

Euroopa riikidele on ehmatusega pärale jõudnud, et NATO kindla alustoe USA peale lootma jäämine ei pruugi kõige targem strateegia olla. Tegelikult muidugi hea, et tasapisi on eurooplased hakanud oma relvtööstuse tuure tõstma, tempo lihtsalt kipub liiga aeglane olevat.

Eelmine aasta sel ajal lootsin, et aastaga Ukraina suure osa okupeeritud aladest vabastab või vähemalt Aasovi mere äärde murrab. Praeguse seisuga on hea kui aasta pärast rindejoon enam-vähem samas kohas. Peaasi, et vene pool ei saavutaks mingit suuremat läbimurret, milleks küll jõudu neil momendil pole. Võimalik massiline mobilisatsioon peale presidendivalimisi võib olukorda keerulisemaks muuta kuid tehnikat see juurde ei too ja lihamassiga rünnakute tagajärjed peaks lõpuks ka venemaal tunda andma.

Paljuräägitud F-16 rindele jõudmine tegelt sõjaliselt murrangut ei too, neid liiga vähe ja pealegi tehnilistelt näitajatelt vene uuematega võrreldes jäävad kohati isegi alla. Muidugi aitavad õhuruumi olukorda tasakaalustada ja pakuvad psühholoogilist tuge. Ukrainal oleks tegelt eelkõige vaja mitu miljonit mürsku, suurtükisüsteeme nende välja laskmiseks ja piisavalt tõhusaid keskmaarakette oluliste objektide nagu Kertshi silla hävitamiseks.

Sõja võimalikult kiireks võidukaks lõpetamiseks ja järgneva rahu kindlustamiseks tuleks ukrainlastele võimaldada tuumarelv, muud juttu kreml ei mõista.